Värvipimedad inimesed ei suuda teatavaid värve eristada. Nad ei pruugi üldse värve näha — või näevad värve küll, kuid eri toonid ja kontrastid segunevad. Värvipimedus on üldnimi eri raskusastme värvinägemise häiretele.

Põhjused

Enamik värvipimedusest on pärilik, tavaliselt lihtsa Mendeli pärilikkusega. Kõige levinumad pärilikud vormid on seotud punase ja rohelise eristuse häiretega ning neil on sageli X‑liiniline pärandumismuster, mis seletab, miks mehi neid sagedamini tabab.

Värvipimedus võib olla ka omandatud: see tekib silmade, närvide või aju kahjustuse tagajärjel. Omandatud värvipimeduse võivad põhjustada silmahaigused (näiteks glaukoom, diabeetiline retinopaatia, vanusega seotud kollatähni degeneratsioon), optilise närvi haigused (näiteks optiline neuriit) või teatud ravimid ja kemikaalidega kokkupuude. Mõned migreenihoogudega seotud episoodid võivad samuti ajutiselt värvinäitust muuta.

Tüübid

  • Punase-rohelise häired (protan- ja deutan-tüübid) — kõige levinumad.
  • Sinise-kollase häired (tritan-tüübid) — harvem ja ei ole X‑liiniliselt päriliku mustriga.
  • Achromatopsia ehk täielik värvainete puudumine — väga harvaesinev ja raske vorm.

Sümptomid

Tavalised märgid ja probleemid, mida värvipimedusega inimesed kogevad:

  • raskus värvide eristamisel (sagedasti punase ja rohelise vahel);
  • viga värvikoodide või kaartide lugemisel, valgusfooride tajumisel;
  • probleemid riiete ja tekstiilide sobitamisel;
  • raske eristada värvilisi graafikuid, kaarte või diagramme;
  • ajutine värvitaju häired mõnede migreeni puhul;
  • omandatud värvipimeduse korral äkiline või järk‑järgulise halvenemise tunne — see nõuab kiiret meditsiinilist hindamist.

Diagnoos

Värvinägemist hinnatakse erinevate testidega. Levinumad on:

  • Ishihara värvitestid (punktiplaadid) — punane ja rohelise hälbe skriininguks;
  • Farnsworth–Munsell 100‑värvi test — täpsem toonide järjestamise test;
  • anomaloskoop — laboritingimustes kasutatav täpne instrument, mis mõõdab kromaatilise nägemise häiret;
  • silmaarsti ja vajadusel neuroloogi uuringud omandatud värvihäirete põhjuse väljaselgitamiseks.

Ravi ja toimetulek

Püsiva päriliku värvipimeduse täielikuks raviks praegu tõestatud üldine meditsiiniline ravi puudub. Mõningaid omandatud vorme võib mõjutada põhjuse ravi (näiteks ravimite peatamine või süsteemihaiguse ravi), mistõttu on oluline varajane diagnoos.

Toimetuleku abivahendid ja nõuanded:

  • erivärvi läätsed või filtrid (nt teatud klaasid või prillikatted), mis mõnel inimesel parandavad kontrastsust;
  • väridetektori ja -tuvastuse mobiilirakendused, mis nimetavad või märgistavad värve;
  • töökohtade ja õppekeskkondade kohandused: selge sildistamine, mustri ja kuju kasutamine sõltuvalt värvidest;
  • hariduslik tugi koolis (õpetajatele juhend, alternatiivsed ülesanded, värvikoodide asemel mustrid/teksti kasutamine);
  • tööalased piirangud ja nõuded — mõnel ametil (näiteks teatud lennunduse- ja elektritööde valdkondades) on värvinägemisele esitatud erinõuded.

Levitatus ja pärilikkus

Palju rohkem mehi on värvipimedad kui naisi. Viis kuni kaheksa protsenti meestest, kuid vähem kui üks protsent naistest on värvipimedad. See erinevus tuleneb enamikul juhtudel X‑liinilisest pärandumisest: naised peavad pärima haiguse geeni mõlemalt vanemalt, et olla mõjutatud, samas kui mehel piisab ühest mõjutatud X‑kromosoomist.

Mõju igapäevaelule

Värvipimedust peetakse tavaliselt puuduseks, sest see võib piirata teatud kutsete valikut ja muudab teatud igapäevatoiminguid keerulisemaks. Siiski on värvipimedatel inimestel ka ootamatu eelis: nad näevad mõnikord paremini läbi teatud tüüpi maskeeringute ja suudavad eristada mustri‑ või kontrastierinevusi, mida värvidesse tugevalt usuvad inimesed ei pruugi märgata.

Millal pöörduda arsti poole

  • kui laps ei õpi värve õigesti või tunneb pidevalt raskusi värvide eristamisel;
  • kui täiskasvanu märkab äkilist muutust värvitajus — see võib viidata omandatud haigusele;
  • kui kasutatakse ravimeid, mis on teadaolevalt seotud värvinägemise muutustega (näiteks mõned antimikroobikumid või antimalaarikumid) — regulaarsed kontrollid on vajalikud.

Uuringud ja tulevik

Geneetilise ja ravimitehnoloogia vallas tehakse uuringuid, mis võivad tulevikus pakkuda uusi ravivõimalusi mõne värvihäire tüübi jaoks. Praegu on mõningad geneetilised katsetused ja assistiivsed tehnoloogiad lubavad, kuid laialdast, kõigile sobivat medikamentoosset või geneetilist ravi ei ole veel saadaval.

Kui kahtlustate endal või lapsel värvipimedust, pöörduge esmalt silmaarsti või erivärvianalüüsi pakkuva optometristi poole, et saada täpne diagnoos ja nõu, kuidas igapäevaga parimal viisil toime tulla.