Roheline on värv. See on üks vikerkaare värvidest. Roheline on vikerkaarel kollase ja sinise värvi vahel. Rohelist värvi saab valmistada, kui segada kokku kollast ja sinist värvi.

Roheline valgus, nagu kogu valgus, on kvanti, mis koosneb footonitest. Rohelise valguse lainepikkus on umbes 550 nanomeetrit (üks miljardikosa meetrist).

Enamik kasvavate taimede, näiteks puude ja põõsaste lehti on rohelised. See on tingitud sellest, et lehtedes on keemiline aine, mida nimetatakse klorofülliks ja mis on roheliseks värvitud.

Valguse lainepikkus ja inimnägemine

Nägemisväljale jääv valgus katab lainepikkuste vahemiku ligikaudu 380–750 nm. Roheline valgus paikneb selle spektri keskel: tavaliselt loetakse roheliseks vahemikku umbes 495–570 nm, keskväärtusena sageli nimetatakse ~550 nm. Iga lainepikkuse footon kannab kindla hulga energiat — lühem lainepikkus tähendab suuremat energiat ja vastupidi.

Inimese silmas on kolme tüüpi koonusrakke: S- (sinine), M- (roheline) ja L- (punane) tundlikud koonusrakud. Koos annavad need võime eristada erinevaid toone ja näha rohelist kui iseseisvat värvitooni.

Klorofüll ja fotosüntees

Klorofüll on peamine taimede, vetikate ja mõnede bakterite pigment, mis osaleb fotosünteesis — protsessis, mille käigus muudetakse valgusenergia keemiliseks energiaks. Klorofüll a ja b on tavalised tüved rohelises taimestikus: klorofüll a neelab peamiselt punast ja sinist valgust ning klorofüll b täiendavalt sinakaid lainepikkusi. Rohelist valgust klorofüll suures osas ei neela, seetõttu peegeldub või läbib see lehti ja me näeme taimi rohelisena.

Klorofülli molekul koosneb kompleksist porfüriinitaolisest rõngast, mille keskmes on magneesiumi ioon — see struktuur aitab jäädvustada footoneid ja algatada elektronide liikumist, mis toob kaasa ATP ja NADPH tootmise. Need ühendid on vajalikud süsinikdioksiidi seondamiseks ja suhkrute sünteesiks.

Rohelise tooni erinevused ja pigmendid

Taimelehtede roheline toon varieerub sõltuvalt klorofülli kogusest, teiste pigmentite olemasolust ja lehe struktuurist. Näiteks:

  • Lisaks klorofüllile sisaldavad lehed ka karotenoide (kollased ja oranžid pigmendid), mis neelavad valgust ja osalevad antioksüdandi- ning valgusele ülekande funktsioonides.
  • Sügiseti, kui klorofüll laguneb, muutuvad nähtavaks karotenoidid ja antotsüaniinid, mistõttu lehed muutuvad kollaseks, oranžiks või punaseks.
  • Erinevad taimerühmad (näiteks vetikad, tsüanobakterid) võivad kasutada ka teisi pigmente, nagu fikobilinid, mis annavad neile sageli sinaka või punaka tooni.

Roheline värv segamisel: valgus vs. värvained

Rohelise saamiseks värvidega segamisel kasutatakse tavaliselt sinise ja kollase segu — see on subtraktiivne värvisegamine, mis kehtib maalri- ja trükivärvide kohta. Kuid valguse puhul (näiteks ekraanidel) kasutatakse additiivset segamist: roheline saadakse eraldiseisva rohelise LED-iga või kombineeritakse sinise ja punase valguse abil eri intensiivsustega, et saada erinevaid toone valgustuse RGB-mudelis.

Ökoloogiline ja kultuuriline tähendus

Roheline on looduses laialt levinud ja seostatakse sageli kasvuga, elujõuga ja tasakaaluga. Ökoloogiliselt on rohelistel lehtedel keskne roll fotosünteesis ja seega kogu ökosüsteemi energiahalduses — taimed on paljude toiduahelate aluseks. Kultuuriliselt omistatakse rohelisele erinevaid tähendusi sõltuvalt piirkonnast: rahu, terviklikkus, loodussõbralikkus ja ohutus (nt rohelised tuled liikluses).

Lühidalt kokkuvõtteks

Roheline on nii füüsiline nähtus (konkreetse lainepikkusega valgus) kui ka tajuline värv, mida põhjustavad valguse neeldumine ja peegeldumine. Taimede rohelisus tuleneb pääsuklikult klorofülli ja teiste pigmentide koostööst ning on fotosünteesi keskne tunnus, mis võimaldab elul Maal saada päikeseenergiast keemilist energiat.