Püssirohujäägid (GSR): määratlus, koostis ja forensiline tuvastamine

Püssirohujäägid (GSR): süvaülevaade definitsioonist, koostisest ja forensilisest tuvastamisest — meetodid, tõendid ja analüüs relva­tulistuse uurimisel.

Relvapüssi jäägid on üks relva tulistamise tulemustest. Kui kuul väljub tulirelva torust, kaasnevad sellega gaasid, mis sisaldavad nii põlenud kui ka põlemata püssirohu osakesi. See sisaldab ka tulirelvast, laskemoonast ja süütepadrunist pärit metallide jälgi, sealhulgas püssirohujääkide iseloomulikke komponente: plii, baarium ja antimon. GSR leidub tavaliselt relva tulistanud isiku nahal ja riietusel. Seda võib leida ka ohvri sissekäiguhaavast. See sõltub sellest, kui lähedal oli ohver relvale laskmise ajal.

Määratlus ja koostis

Püssirohujäägid (inglise keeles GSR — gunshot residue) koosnevad kahest põhilisest komponendist:

• Inorgaanilised osakesed (IGSR) — peamiselt metallioksiidid ja metalliosakesed, mis pärinevad padrunist ja süütepadrunist (näiteks plii, baarium, antimon jt). Need osakesed võivad moodustada tüüpilisi sfäärilisi või kugelmorfoloogilisi partikleid, mis on forensiliselt olulised.
• Orgaanilised jäägid (OGSR) — jäägid, mis sisaldavad püssirohu orgaanilisi komponente ja põlemisprodukte (näiteks nitrotselluloosist või nitroglütseriinist pärinevad ühendid). OGSR annab lisainfot, kuid on sageli vähem püsiv kui IGSR.

Forensiline tuvastamine ja proovid

Forensikas jagatakse meetodid tavaliselt kaheks: skrininguks ja kinnituseks.

• Skrininguvõtted: kiired värvitestid (nt Griess'i reagent nitritite leidmiseks või vaselingi testid nitröötide jaoks) ja keemilised paberid. Need annavad esmase vihje, kuid ei ole kindlad tõendused.
• Kinnitusanalüüs: laboratoorne uurimine, tavaliselt skaneeriva elektronmikroskoobi koos energiaspetsiifilise röntgenanalüüsi (SEM-EDS/SEM-EDX) abil. SEM-EDS võimaldab tuvastada üksikute osakeste morfoloogiat ja elementaarset koostist — näiteks tüüpiline plii-baarium-antimoni osake on forensiliselt väga iseloomulik GSR-ile.
• Muud keemilised ja instrumentaalsed meetodid: atomabsorptsioon (AAS), induktiivselt sidustatud plasma mass-spektromeetria (ICP-MS), gaasikromatograafia-mass-spektromeetria (GC-MS) OGSR analüüsiks ning spektroskoopilised meetodid. Iga meetodil on oma tundlikkus ja piirangud.

Proovivõtu meetodid: käte püüdmiseks kasutatakse käsipinti või teipi (tape-lift), riiete uurimiseks eemaldamist ja eraldi transporti, haavade ja pindade puhul tampoonproove. Oluline on rangelt järgida tõendusliku ahela (chain of custody) nõudeid ja vältida saastumist.

Tõlgendamine, püsivus ja piirangud

GSR tõlgendamisel tuleb arvestada mitmete teguritega:

• Asukoht ja kontsentratsioon: püssi tulistanud isikul leidub GSR-i tavaliselt kätes, riietel ja näol; ohvri haavades või läheduses leiduvad jäägid aitavad määrata lasu vahemaad (näiteks kontakt- või lähedalaskmisel on suuremad ja tihedamad osakekogumid).
• Püsivus: GSR püsib nahal mõnest tunnist kuni mitme päevani — sõltuvalt pesemisest, hõõrumisest, tegevusest ja keskkonnatingimustest. Riietel võib jääk püsida kauem.
• Teisene ülekanne ja reostus: GSR võib kanduda edasi puudutuste teel (näiteks kui tulistaja puudutas midagi või kedagi pärast tulistamist) või tekkida samu elemente sisaldavate muude allikate tõttu (autode piduriklotsid, ilutulestik, tööstustolm). Seetõttu ei saa metalliehituslikke komponente üksnes nende olemasolu alusel alati otseselt pühendada tapmisele.
• Valepositiivsed allikad: mõnikord esinevad identset tüüpi metalle ka muudes toodetes, mistõttu on oluline SEM-EDS osakeste morfoloogia ja elementide kombinatsiooni arvestus. Tüüpilised plii-baarium-antimoni osakesed on väga tugeva kaudse näitaja, kuid mitte absoluutne tõend ilma kontekstita.

Praktika ja kohtulik kasutamine

Forensiline GSR-uuring on osa laiemast tõendusmaterjali analüüsist. Uurija peab:

• toimima kiiresti — proovid tuleks võtta nii kiiresti kui võimalik pärast sündmust;
• kasutama nii skrining- kui ka kinnitusmeetodeid;
• kirjeldama ja dokumenteerima proovivõtu tingimusi, asukohti ja võimalikku saastumist;
• arvestama alternatiivseid selgitusi ja esitama tulemused kohtule koos piirangute ja tõlgenduse selgitustega.

Kokkuvõte

Püssirohujäägid on forensiliselt väärtuslikud, sest need annavad teavet tulistamise kohta, sealhulgas relva kasutamise kohta, laskmise vahemaast ja võimalikest osalejatest. Usaldusväärne tuvastus tugineb sobivatele proovivõtu meetoditele ja instrumentaalanalüüsile (eriti SEM-EDS), kuid tulemusi tuleb alati hinnata tähelepanelikult, arvestades saastumise, teisese ülekande ja muude allikate võimalust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on püssirohujääk (GSR)?

K: Kus leidub tavaliselt GSRi?

K: Kas GSRi võib leida ohvri sissekäiguhaavast?

K: Millised on GSR-i iseloomulikud komponendid?

K: Millised gaasid kaasnevad kuuliga, kui see väljub tulirelva torust?

K: Mis aitab kaasa GSR-i tekkimisele?

K: Kas püsikiiritust leidub ainult laskuri nahal ja riietusel?

Otsing