Aserbaidžaani vaibad: ajalugu, tüübid ja traditsiooniline kudumine

Avasta Aserbaidžaani vaipade rikas ajalugu, piirkondlikud tüübid ja traditsiooniline kudumine — UNESCO pärand, käsitöötrendid ja põnevad mustrid ühes põhjalikus ülevaates.

Aserbaidžaani vaibad (aserbaidžaani: Azərbaycan xalçaları) on Aserbaidžaanis, iidses vaibakudumise keskuses, valmistatud vaibad. Aserbaidžaani vaip on traditsiooniline käsitsi valmistatud mitmetasandiline, tiheda tekstuuriga ja sileda või kareda pinnaga tekstiil, mille mustrid on iseloomulikud Aserbaidžaani paljudele vaipade valmistamise piirkondadele. Traditsiooniliselt kasutati Aserbaidžaanis juba ammustest aegadest alates vaipu põrandate katmiseks, siseseinte, diivanite, toolide, voodite ja laudade kaunistamiseks.

Vaipade valmistamine on peretraditsioon, mis on edasi antud suuliselt ja praktika kaudu, kusjuures vaipade ja vaipade valmistamine on peaaegu naiste töö. Varem pidi iga noor tüdruk õppima vaipade kudumise kunsti ja vaipadest sai osa tema kaasavarast. Kui poeg oli äsja abiellunud, oli tema ema see, kes kudus suure vaiba tema uue majapidamise jaoks. Uue vaiba kudumise alustamine tähendas pidu, kuid vaiba valmimine tähendas perele veelgi suuremat pidu. Vanasti pandi valmis vaibad maja ette välja, et möödakäijad saaksid neid oma jalgade raskusega veelgi tihedamaks teha, kui need juba sõlmitakse. Traditsioonilise vaipade ja vaipade valmistamise protsessis võtsid mehed kevadel ja sügisel lammastelt villa, naised aga kogusid kevadel, suvel ja sügisel värvaineid ning ketrasid ja värvisid lõnga. Aserbaidžaani vaibad jagunevad nelja suurde piirkondlikku rühma: Quba-Shirvan, Ganja-Kasahh, Karabahh ja Bakuu.

Novembris 2010 nimetas UNESCO Aserbaidžaani vaiba suulise ja vaimse kultuuripärandi meistriteoseks.

Ajalooline taust

Aserbaidžaani vaipade kudumine ulatub mitu sajandit tagasi ning on seotud regiooni nomadiliste ja agraarse eluviisiga. Vaibakudumine arenes koos karjakasvatuse ja lambakasvatusega: vill oli peamine materjal ja lõnga töötlemise oskused kujunesid peretraditsioonide kaudu. Vaibad olid nii igapäevased kasutuses kui ka olulised kaubeldavad esemed, mis rändasid Kesk-Aasiasse, Lähis-Itta ja Euroopasse.

Materjalid ja tehnikad

• Materjalid: enamasti kasutatakse villa (pärit kohalike lammastelt), vahel ka linast või puuvilla alusena ning hinnalisemate vaipade puhul siidi peenemate motiivide ja läike saavutamiseks.
• Sõlmeliik: Aserbaidžaanis kasutatakse peamiselt sümmeetrilist (Türgi/Ghiordes) sõlme, kuid leidub piirkondi ja mõningaid ajaloolisi tükke, kus on kasutatud ka asümmeetrilist (Persia/Senneh) sõlme.
• Värvid: looduslikud värvained olid traditsioonilised — punane (juurmadder), sinine (indigo), kollane (paljudest taimedest nagu weld), pruunid ja mustad (pähklikoor, muud taimset ja mineraalset päritolu). Värvimine ja lõnga ettevalmistamine oli naiste töö ning värvi toon ja kestevus olid kõrge tähtsusega.
• Kangas ja tihedus: vaipade tihedus ehk sõlmede arv võib suuresti varieeruda — alates lihtsamatest kodustest vaipadest kuni äärmiselt tihedalt sõlmitud peenemate tekstiilideni.

Tüübid ja piirkondlikud erinevused

Aserbaidžaani vaibad klassifitseeritakse sageli piirkondade järgi. Iga piirkond on tuntud oma unikaalse stiili ja motiivide poolest:

• Quba-Shirvan: tuntud selgete geomeetriliste mustrite, erksate värvide ja väiksemate mattide poolest. Sageli domineerivad korduvad paneelmustrid ja stiliseeritud floristlikud elemendid.
• Ganja-Kasahh: iseloomulik rikkamate ornamentide, sujuvama joonestuse ja tihti suuremate keskmiste medalljonitega vaibad. Ganja piirkonna vaibad võivad olla üsna mitmekesised nii mustri kui ka materjali poolest.
• Karabahh: Karabahhi vaibad on kuulsad oma rikkalike vöönd- ja medalljonmotiivide ning intensiivsete värvitoonide poolest. Sugulus lähedalasuvate Gruusia ja Pärsia traditsioonidega annab Karabahhile omase esteetika.
• Bakuu: Baku piirkonna vaibad võivad hõlmata nii peenemaid linte kui ka töömahukamaid mustreid, sageli mõjutatud linnakeskkonna maitse-eelistustest ja käsitööriikidevahelistest kontaktidest.

Motiivid ja tähendused

Aserbaidžaani vaipade motiividest leiab nii abstraktseid geomeetrilisi kujundeid kui ka stiliseeritud loodus- ja figuratiivseid elemente. Levinumad sümbolid:

• medalljonid (keskmised dekoratiivsed elemendid),
• piirornamendid ja vööndid,
• puu või elu puu motiiv (elujõud ja viljakus),
• loomad ja linnud (kaitse, küllus),
• aitavad mustrid (nt mihrabi või palveruumi kujutavad elemendid palverüüpide puhul).

Mustrid kätkevad sageli perekondlikke või kogukondlikke tähendusi ning mõne motiivi regex (päritolulise) tõlgendus võib erineda piirkonniti.

Kudumise protsess ja ajakulu

Prosess hõlmab villa pesemist ja kaardistamist, lõnga kerimist ja värvimist, laadimist vardvrõule ja sõlmede ladumist reas. Väikese vaiba kudumine võib võtta nädalaid, suure või väga tihedalt sõlmitud vaiba valmistamine aga kuid või isegi aastaid, sõltuvalt kudujate arvust ja töömahust. Suured vaibaprojektid olid sageli perekondlikud ning kaasasid eri vanuses kudujaid.

Kaasaegne tähendus ja kaitse

Tänapäeval on Aserbaidžaani vaibad nii praktiline koduelement kui ka kultuurimälestus ja kunstiteos. UNESCO 2010. aasta kandmine suulise ja vaimse kultuuripärandi nimekirja on aidanud suurendada huvi pärandi kaitsmise, traditsioonide dokumenteerimise ja kutseoskuste edendamise vastu. Sellest tulenevad programmid hõlmavad koolitusi, näitusi ning rahvuslike muuseumide ja käsitöötöökodade toetust.

Kaitse ja säilitamine

Olulised sammud pärandi hoidmisel on meistrite järelkasvu koolitamine, looduslike värvainete ja traditsiooniliste töövõtete dokumenteerimine ning vanade vaipade restaureerimine. Muuseumid, käsitöömessid ja rahvusvahelised koostööprojektid aitavad näidata Aserbaidžaani vaipade mitmekülgsust ning tagavad, et teadmised ei hääbu.

Kus näha Aserbaidžaani vaipasid

Paljud rahvuslikud ja rahvusvahelised muuseumid eksponeerivad Aserbaidžaani vaipu — nii ajaloolisi kui kaasaegseid näiteid. Samuti toimuvad konkursid ja messid, kus käsitöölised esitavad uusi töid ja jagavad teadmisi. Kodukogujad hindavad originaalvaipu oma ajaloolise, esteetilise ja investeerimisväärtuse tõttu.

Kokkuvõtvalt on Aserbaidžaani vaibad rikkalik segu käsitöömeistri oskustest, kohalikest materjalidest, sümboolikast ja piirkondlikust maitsest. Need vaibad kannavad endas lugusid perekondadest, kogukondadest ja laiemast ajaloolisest kontekstist, olles samas elav ja arenev kunstivorm.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Aserbaidžaani vaibad?

K: Mis on Aserbaidžaani vaipade traditsiooniline kasutusviis?

K: Kes traditsiooniliselt valmistab Aserbaidžaani vaipu?

K: Kuidas tähistati vanasti noorelt abiellunud poega?

K: Kuidas hoolitsesid inimesed vanasti selle eest, et nende vaibad oleksid tihedalt seotud?

K: Millises protsessis osalesid mehed ja naised vaipade valmistamise ajal?

K: Millal kuulutas UNESCO Aserbaidžaani vaiba suulise vaimse kultuuripärandi meistriteoseks?

Otsing