Rigveda — iidne India veda: sanskriti hümnid, ajalugu ja tähtsus

Rigveda — iidne sanskriti veda: 1028 hümni, sügav ajalooline ülevaade, religioosne tähtsus ja mõju India kultuurile. Avasta vanimad hümnid ja nende tähendus.

Rigveda on iidne India üks keskseid tekstikogusid ja samal ajal üks neljast pühast hinduistlikust tekstist, mida nimetatakse veedadeks. See on maailma ühtedest vanimatest säilinud religioossetest kirjutistest ning üks varasemaid suuremaid tekste sanskriti keeles. Rigveda on tähtis nii religioosses praktikas kui ka ajaloo‑, keele‑ ja kultuuriuuringutes: tema sõnu loetakse palvetes ja need mängivad rolli rituaalides ning liturgias, eriti India ja Nepali hindude kogukondades.

Sisu ja ülesehitus

Rigveda koosneb peamiselt hümnidest ehk rikkidest (rik-suktad), mida lauldi ja laulsid priestlikud kogukonnad erinevate jumalate austamiseks. Tekst on jagatud kümneks raamatu või mandala'ks. Kokku sisaldab see traditsioonilise loeteluga 1028 hümni ning ligi 10 600 värssi (arv võib varieeruda sõltuvalt tekstikriitikast ja loendamistraditsioonist).

Peamised teemad ja jumalad

Hümnid pöörduvad peamiselt vediitsete jumalate poole ning sisaldavad palveid, tänulaulusid ja rituaalseid tekste. Kõige sagedasemate hulka kuuluvad:

• Agni — tuli ja rituaalse tule jumal;
• Indra — sõja- ja taevajumal, tihti kujutatud peajana;
• Varuna ja Mitra — maailmakorra ja sõpruse jumalad;
• Surya — päikesejumal;
• Soma — rituaalse joogi ja jumaliku elujõu kehastus.

Lisaks rituaalsetele palvustele sisaldab Rigveda ka loomuliku maailma, ühiskonna algolukordade, kosmoloogiliste mõtiskluste ja müütide kirjeldusi. Kuulsad näited on Nasadiya-sukta (loomisehümn, RV 10.129) ja Purusha-sukta (kosmilise inimese hümn, RV 10.90).

Keel ja meetrika

Rigvedas kasutatud keel on varane vorm hindudele omasest sanskritist — seda nimetatakse vediidseks sanskritiks. Tekstil on eripäraseid grammatika- ja sõnavaralisi jooni, mis annavad väärtuslikku teavet indoeuroopa keeltest ning varasemast kultuurist. Hümnid on kirjutatud erinevates mõõtudes (chandas), tuntumad on näiteks gayatri, anushtubh, trishtubh ja jagati, mis mõjutavad rütmi ja liturgilist esitamist.

Suuline traditsioon ja säilimine

Rigveda kuulus suulise traditsiooni valdkonda: tekst säilis läbi põlvede rangete meeldejätmise‑ ja recitatsioonivõtetega, mida õpetati perekondliku ja priesterliku pärandina. Traditsioonilised õppemeetodid, nagu padapatha, krama ja ghana recitatsioon, aitasid vähendada teksti muutumist ja vigasid enne püsivama kirjaliku kajastuse tekkimist. Kirjalikud käsikirjad hakkasid levima hiljem; tänapäevased kriitilised väljaanded põhinevad paljude käsikirjade võrdlusel ja traditsioonilisel recitatsioonil.

Ajalugu ja dateerimine

Rigveda tekkimise ajast on teaduslikus kirjanduses olnud palju arutelusid. Enamlevinud akadeemiline hinnang paigutab peamise redaktsiooni ja koostamise ajavahemikku ligikaudu 2. millenniumi eKr (umbes 1500–1200 eKr), seoses indoeuroopa rahvaste rändeemadega Lõuna‑Aasia suunas. Samas on olemas erinevaid traditsioonilisi ja astroloogilisi dateerimispüüdlusi, mis väidavad palju varasemat kuupäeva (mõnikord mainitakse ka 8000–10 000 aasta tagust aega); need hüpoteesid on aga vastuolulised ja neid ei aktsepteeri enamik kaasaegseid teadlasi ilma kindla tõendusmaterjalita.

Religioosne ja kultuuriline tähtsus

Rigveda on aluseks paljudele hinduismi rituaalidele ja ideedele. Temast on arenenud hilisemad tekstikihid — näiteks Veda‑korpuse komentaarid, Brahmana‑tekstid, Aranyaka'd ja lõpuks Upanišadid — mis kujundasid filosoofilisi ja teoloogilisi suundi. Rigvedalikud kujutlused jumalatest, maailmast ja rituaalidest on mõjutanud indialastest kultuuri, kirjandust, muusikat ja keelt läbi aastatuhandete.

Tõlkimine ja teaduslik uurimine

Rigvedat on uurinud nii ida‑ kui lääne teadlased. Varasemad suurimad tõlked ja väljaanded on andnud juurdepääsu tekstile Euroopas alates 19. sajandist (nt Max Müller ja teised), hilisemad kommentaarid ja kaasaegsed tõlked (sh teadustöö koos keeleuuringute ja rituaalsete selgitustega) on süvendanud arusaamist teksti mitmetähenduslikkusest. Tänapäeva indoeuroopa keeleteadlased, arheoloogid, religiooniloolased ja filoloogid töötavad koos, et paremini mõista teksti päritolu, keelelist arengut ja kultuurilist konteksti.

Kokkuvõte

Rigveda on seni üks olulisemaid allikaid, et mõista varajast India religiooni, keelt ja ühiskonda. Tema hümnid annavad otsese akna rituaalidesse, maailmavaatesse ja poeetilisse traditsiooni, mis on mõjutanud mitmeid hilisemaid hinduismi suundi. Kuigi teksti täpne vanus ja koostamisprotsess on teadlaste seas aruteluobjekt, on Rigveda tähtsus nii ajalooliselt, keeleliselt kui religioosselt vaieldamatu.

Küsimused ja vastused

K: Mis on "RUGHVED"?

K: Mis on 'RUGHVED' tähendus?

K: Millises keeles on "RUGHVED" kirjutatud?

K: Miks on "RUGHVED" hindude jaoks oluline?

K: Millal kirjutati "RUGHVED"?

K: Kui palju kirjutisi sisaldab Rigveda?

K: Mitu hümni ja salmi on Rigvedas?

Otsing