Vana-India oli pikaealine tsivilisatsioon ja kultuur, mis hõlmas mitmeid poliitilisi üksusi ja kirjeldamatult mitmekesist kultuuriruumi tänapäeva Indiat, Pakistani ja Bangladeshi. Selle ajalugu sisaldab suuri linnastunud tsivilisatsioone, varajasi kuningriike, ulatuslikke impeeriume ning religioosseid ja teaduslikke uuendusi, mis mõjutasid pikka aega Lähis‑Ida, Ida‑Aasia ja Kagu‑Aasia arengut.

Induse oru tsivilisatsioon (umbes 2600–1900 eKr)

Induse oru tsivilisatsioon õitses umbes 2600 eKr kuni 1900 eKr ja tähistas põhjaliku linnastumise algust India subkontinendil. Selle keskuseks oli Induse jõgi ja selle lisajõed. Suurimad tuntud linnad olid Harappa ja Mohendžo‑Daro. Need linnad olid planeeritud tellistest ehitiste, ruut‑ või ristikujulise tänavavõrgu, teeäärse kanalisatsioonisüsteemi ja mitmekorruseliste majadega.

Induse oru majandus põhines põllumajandusel, loomasöödal ja kaubandusel; leidub tõendeid kauplemisest Mesopotaamiaga. Tsivilisatsiooni tunnuslikud jooned on standardiseeritud tellised, pitserid ja sümboolne kiri, mida teadlased pole veel lõplikult lahti mõtestanud. Arvatakse, et kliimamuutused ja jõgede voolusuunamuutused ning sisedispersioonid aitasid kaasa selle taandarengule.

Väärised ja varased riigikujud: Veda ajastu ja Mahajanapada'd

Pärast Induse oru langust järgnevad perioodid nägid sotsiaalse ja religioosse ümberkujundamise protsesse: Veda‑tekstide levik, uute usuliikumiste (nt budism ja jainism) teke ning mitme väiksema kuningriigi ehk mahajanapadade teke (umbes 600–300 eKr). Sel perioodil kujunesid ka ühiskondlikud struktuurid ja varased valitsemisvormid, mis eelnesid suuremate impeeriumite tekkimisele.

Maurya impeerium ja Ashoka (321–185 eKr)

Aastal 321 eKr. asutatud Maurya impeeriumi ajal ühendati esimest korda suurem osa India subkontinendist ühe valitsuse alla. Maurya‑impeeriumi asutas Chandragupta Maurya, kelle kõrval oli oluline nõuandja ja teoreetik Chanakya (Kautilya), kelle töös "Arthashastra" käsitleti riigivalitsemist, sõjapidamist ja majandust. Maurya riigikeskus oli Pataliputra (tänapäeva Patna).

Ashoka Suur (valitses umbes 268–232 eKr) oli üks kuulsamaid Maurya valitsejaid. Alguses püüdis ta oma kuningriiki laiendada ja oli võitluste läbi saavutatud võimu poolest tuntud — kõige tuntum on tema vallutusretk Kalingasse. Pärast seda lahingut pöördus Ashoka budismi poole ning hakkas järgima ahimsa (vägivallast hoidumise) ja moraalse valitsemise põhimõtteid. Tema valitsemise all toimusid ulatuslikud sotsiaalsed ja religioossed reformid.

Ashoka ediktid — raiutud kividel ja sambadel üle impeeriumi — on India vanimad säilinud ajaloolised dokumendid. Neis ediktides rõhutati moraali, mõõdukat valitsemist, sallivust gegenüber teiste usundite ja sotsiaalsete gruppide ning avalikku heaolu: teede ehitust, puhkekohti, veevarustust ja loomade kaitset. Ashoka toetusel levisid budistlikud ideaalid kogu Ida‑Aasias ja Kagu‑Aasias; ta saatis misjonäre, näiteks tema poeg või saatjaid Sri Lankasse, kus budism sai tugeva jalajälje.

Gupta‑periood ja India kuldaeg (umbes 320–550 pKr)

Gupta dünastia esilekerkimine 4. sajandi alguses tõi kaasa nii poliitilise stabiilsuse kui ka kultuurilise ärkamise — see ajajärk tuntakse sageli kui India "kuldaega". Olulisemate valitsejate hulka kuulusid Chandragupta I, Samudragupta (kuulus ka sõjapidami ja luule toetamises) ning Chandragupta II (Vikramaditya), kes laiendas impeeriumi ja toetas kunsti, kirjandust ning teadusi.

Gupta‑perioodil toimusid suured saavutused matemaatikas ja astronoomias: arendati edasi kümnendsüsteemi ja positsioonilist arvuvormingut ning selle varajaseid vorme ja nulli käsitlust, mille panused mõjutasid hilisemat aritmeetikat. Tuntud teadlased nagu Aryabhata tegelesid astronoomia ja matemaatika küsimustega. Kirjanduses särasid luuletajad ja dramaturgid nagu Kalidasa. Kaunite kunstide ja arhitektuuri näited on näha Ajanta ja Ellora koopamaalingutes ning linnaarhitektuuris; metallurgia näitena on sageli märgitud raudsambad ja oskuslikud sepistustööd.

Religioon, ühiskond ja teaduslik areng

Vana‑India kultuuris kujunesid mitmed usk ja filosoofilised suunad: vedismist arenesid välja erinevad hinduismi koolkonnad, samal ajal levisid ja arenesid budism ja jainism. Sotsiaalne elu oli suuresti mõjutatud varna‑süsteemist (kasti eelkäija), mis reguleeris tööjaotust ja perekondlikke suhteid, kuid kohalike olude ja ajastute lõikes esinesid paljud erandid ja muutused.

Teaduslikus mõttes oli India vanemas ajaloolises perioodis tuntuim progress matemaatikas, astronoomias, meditsiinis (Ayurveda) ja metallurgias. Kaubandus ja linnastumine toetasid käsitööd, rahvusvahelist kauplemist ja tehnoloogilist oskusteavet.

Langused ja muutused

Induse oru taandarengule aitasid kaasa tõenäoliselt kliimamuutused, sademete vähenemine ja jõgede voolu muutused, samuti sisedispersioonid. Maurya impeerium nõrgenes pärast Ashoka surma poliitilise fragmentatsiooni ja järeltulijate vähemkaudse juhtimise tõttu. Gupta võimu langus 6. sajandi lõpus oli seotud sisemiste lagunemiste, regionaalsete võimukeskuste tekkega ja välississetungidega (nt Huna‑rahvaste rünnakud).

Vana‑India pärand on siiski jätkuv: ideed poliitikast, religioonist, teadusest ja kunstist mõjutasid laialdaselt kogu Aasia arengut ning nende saavutuste jälgi võib leida nii materjaalsetes monumentides kui ka tekstilises pärandis, mis on elujõuline ka tänapäeval.