Mahabharata, st suur Bharata, on üks India kahest tähtsaimast iidsest eeposest, teine on Ramayana. Mahabharata koostati Vana-Indias ja kujunes välja pikkade suuliste traditsioonide käigus. Traditsiooni kohaselt on üheks rishidest (India tarkadest) nimetatud Vyasa selle teose autor või redaktor; legend räägib, et jumal Ganesha kirjutas Mahabharata maha, samas kui Vyasa dikteeris. Mõnedes kohalikus traditsioonis seostatakse selle loomisega ka piirkondi nagu Odisha ja Rourkela, kuid need seosed on peamiselt rahvapärimuse osa. Eepos on ajalooliselt ja tekstoloogiliselt keeruline, koosnedes paljudest lisandustest, kommentaaridest ja erinevatest redaktsioonidest.

Mahabharata on üks maailma pikimaid kirjapanduvaid eeposeid: see sisaldab ligikaudu 100 000–110 000 kahevärssilist shlokat, jaotatuna kaheksateistkümnesse suuremasse ossa ehk parvanisse. Eepos ei ole ainult sõja- või seiklusejutustus, vaid hõlmab ka hinduistlikku mütoloogiat, religioosseid ja filosoofilisi õpetusi, eetikat, mitu legendi, kodu- ja riigielu reegleid ning praktilisi elunõuandeid. Üks tuntumaid osasid on Bhagavadgita, mis kujutab endas dialoogi Krishna ja Arjuna vahel ning on osa Bhishma-parvast.

Peamine süžee ja tegelased

Eepose keskmes on dynastiline võitlus Hastinapuri trooni pärast kahe suguharu — Pandavade ja Kauravade — vahel. Lugu kulmineerub suure Kurukshetra lahinguga, kus osalevad mitmed eepose kuulsamad tegelased: Pandavad (Yudhishthira, Bhima, Arjuna, Nakula, Sahadeva), Kauravad (sh Duryodhana), kriminaalsed meistrid nagu Karna, tarkad nagu Bhishma ja Drona ning jumaliku juhendajana Krishna. Mahabharata käsitleb sügavaid moraalseid dilemmade, dharma (õige kohus/õigus) ja inimese kohustuste teemasid.

Teksti ja traditsiooni edastamine

Targa Vyasa õpetasid seda eepost tema järglased ja õpilased — näiteks tema poeg Suka, Vaisampayana ja teised. Kuningas Janamejaya, Parikshiti poeg ja eepose kangelaste pojapoeg, viis läbi suure ohvri (yajna) ning selle kontekstis jutustati eepos edasi: Vaisampayana jutustas Vyasa nõuandel Janamejayale. Hiljem kandis jutustuse edasi suta (mürjana) tüüpi vanemkangelane, näiteks Saunaka ja teised, ning eepose lugusid anti edasi nii templites kui ka õuekohtumistel. Tekst on seetõttu sagenevalt kihistunud paljude lisandustega ja erinevates regioonides levinud erinevates redaktsioonides.

Parvad (18 raamatut)

Allpool on loetelu Mahabharata kaheksateistkümnest parvanist (raamatust) koos lühikirjeldustega:

  • 1. Adi Parva — sissejuhatus, perekonnaloendid, Vyasa sünd, pandavate ja kauravate esimesed sündmused.
  • 2. Sabha Parva — palee- ja kuningriigielu; Draupadi abielu ja mängukaotus, mis käivitab konflikti.
  • 3. Vana Parva — pandavade metsas 12-aastane pagendus ja rida legendaarseid lugusid ning õpetusi.
  • 4. Virata Parva — Pandavad veedavad oma viibimise varjatult Virata kuningriigis.
  • 5. Udyoga Parva — sõjateenistuse ettevalmistused, diplomaatia ja ebaõnnestunud rahuläbirääkimised enne lahingut.
  • 6. Bhishma Parva — Kurukshetra lahingu algus; siia kuulub ka Bhagavadgita (Krishna ja Arjuna dialoog).
  • 7. Drona Parva — Drona juhtimise all toimuvad lahingud ja sõjalised strateegiad.
  • 8. Karna Parva — Karna tegevuslaine lahingus ja tema kohtumine saatusega.
  • 9. Shalya Parva — Shalya juhib Kauravate vägesid ja lahing tõmbub kõrgpunkti.
  • 10. Sauptika Parva — öösel toimunud lahingud ja karmid tagajärjed.
  • 11. Stri Parva — naiste lein ja sõja tagajärjed perekondadele.
  • 12. Shanti Parva — rahu taastamise arutelud; Yudhishthira valitsemise ja dharma õpetused.
  • 13. Anushasana Parva — moraalsed juhised, seadused ja ettekirjutused kuningriigi juhtimiseks.
  • 14. Ashvamedhika Parva — Yudhishthira Ashvamedha-ohver ja poliitilised tagajärjed.
  • 15. Ashramavasika Parva — vanaelu, vananemine ja Pandavate lahkumine maailmast.
  • 16. Mausala Parva — konfliktide ja õnnetuste jada, mis viib Kuru-suguvõsa hävinguni.
  • 17. Mahaprasthanika Parva — Pandavate suur lahkumine ja nende viimased päevad.
  • 18. Svargarohana Parva — taevasse tõusmise loosung, järeldused hinge ja õigluse teemal.

Lisaks nendele mainitakse vahel ka üheksateistkümnendana peetavat Harivamsha, mis toimib teatud mõttes eepose lisana ja sisaldab lisalugusid kohta Krishna elust.

Kuupäevastamine, tekstikriitika ja mõju

Mahabharata ei ole ühe autori ühe aja produkt: selle kujunemine hõlmas sadu aastaid suulist ja kirjalikku edastamist, lisa- ja kommentaarikihte. Tänased teadlased dateerivad selle moodustumist umbkaudu ajavahemikku 400 eKr kuni 400 pKr (osad osad võivad olla varasemad või hilisemad). Tekstiltkriitilised väljaanded (sh kriitiline redaktsioon) on püüdnud koondada ja võrrelda erinevaid käsikirju, et rekonstrueerida stabiilsemat põhitexti, kuid kohalike traditsioonide redaktsioonid jätkavad oma variantide eksisteerimist.

Mahabharata mõjutas tugevalt India religiooni, õigust, kirjandust, kunsti, teatri- ja tantsitraditsioone ning rahvapärimust. Bhagavadgita on saanud eraldi filosoofilisele staatusele ja teda kommenteerivad paljud mõtlejad läbi sajandite. Eepose teemad — õigus, kohus, perekond, poliitika ja moraal — jäävad tänapäevakski aktuaalseks ja inspireerivad nii akademilist uurimist kui ka laiemat kultuurilist ümberjutustamist.

Kokkuvõte

Mahabharata on mahukas ja mitmekihiline tekst, mis ühendab ajaloolist meelelaadi, mütoloogiat, filosoofiat, seadusi ja moraaliõpetusi. See ei ole ainult ajalooline või ilukirjanduslik teos, vaid elav kultuuripärand, mis peegeldab ja kujundab India vaimset ja ühiskondlikku elu läbi aastatuhandete.