Max ja Moritz — Wilhelm Buschi 1865. aasta seitsme nalja lood
Max ja Moritz (saksa keeles Max und Moritz) on kaks ulakat väikest poissi Wilhelm Buschi jutustuses. Need lood on kirjutatud 1865. aastal ja on Saksamaal siiani väga populaarsed. Tekst on lihtne ja naljakas, aga tegelased teevad järjest aina julgemaid trikke, mis lõpuks lõpevad traagiliselt.
Wilhelm Busch oli nii kunstnik kui ka kirjanik. Ta kirjutas palju riimilugusid ja tegi nende juurde joonistusi. Max ja Moritz on sellised lood. Kaks poissi teevad palju ulakusi. Lugusid on seitse (seitse nalja). Viimases naljas jäävad nad kinni ja saavad kurva lõpu. 19. sajandil pidid kirjanikud näitama, et halb käitumine saab lõpuks karistada. Seitse lugu on moraaliga lood.
Vorm ja sisu
Max ja Moritz on kirjutatud lühikestes, rütmilistes värssides ning iga peatükk on illustreeritud lihtsate, humoorikate joonistega. Busch kombineeris lüürilist rütmi ja teravat satiiri argielu kujutusega — tema joonised kinnistasid nalja ning tegid loo kergesti loetavaks ka noorematele lugejatele. Iga „nalja” ehk episood kujutab üht trikki või vallatust, mis on suunatud mõne kohaliku tegelase või ametniku poole; trikkide järkjärguline eskaleerumine viib lõpuks poiste karistuseni.
Pärand ja mõju
Buschi stiil ja pildiga toetatud riimid on mõjutanud hilisemat koomiksi ja lastekirjanduse väljendust. Max ja Moritz on tõlgitud paljudesse keeltesse ning neid on lavastatud, adapteeritud animatsiooniks ja kasutatud näitusematerjalina. Teos on oluline nii kirjandus- kui ka kunstiajaloos, sest see näitab, kuidas pildikeel ja lühike luuletus suudavad koos luua tugeva narratiivi.
Samal ajal on teos tekitanud ka vaidlusi: tänapäeval tõlgitakse lõppu ja karistuse kujutamist erinevalt — mõni näeb selles liigselt jõhkrat lõppu laste suhtes, teine rõhutab ajaloolist konteksti ja õpetlikku eesmärki. Tänu oma teravale huumorile ja selgele visuaalsele keelele on aga Max ja Moritz jäänud püsima populaarsete, kuid vastuoluliste klassikalugude hulka.
Oluline on meeles pidada, et Buschi lood peegeldavad oma aja moraali- ja kasvatustavasid, kuid samas avasid need tee uuele ilukirjanduslikule vormile, mis väärtustab pildi ja teksti kokkukuuluvust ning mõjutab ka tänapäevaseid koomikseid ja lasteraamatuid.
Max ja Moritz
Seitse lugu
Esimeses loos seovad poisid leivatükid nöörile ja panevad need sinna, kus vana naine, lesknaine Bolte, oma kanu hoiab. Kanad püüavad igaüks neist alla neelata leivatükki, mis jääb neile kurku ja nad jäävad puu otsa rippuma ning surevad.
Teises loos otsustab lesknaine Bolte, kes ikka veel nutab, et ta võiks ka kanad praadida. Poisid võtavad õngeridvad, ronivad katusele ja tõmbavad õngeridvadega praetud kanad üles. Lesknaine Bolte leiab, et kanad on kadunud, arvab, et tema väike koer on need ära söönud, ja annab vaesele koerale peksa.
Kolmandas loos võtavad nad sae ja teevad rätsepa maja ees asuvasse pisikesse puust silda augu. Nad karjuvad rätsepa peale, nimetades teda. Ta vihastab ja jookseb välja, sild puruneb ja ta kukub ojja. Kaks lendavat hane päästavad ta. Tal on kohutav kõhuvalu, kuid tema naine paneb talle kuuma triikraua kõhule ja ta tunneb end paremini.
Neljandas loos panevad poisid koolijuhi torusse püssirohtu, kui ta on kirikus. Kui ta oma piibu süütab, toimub plahvatus.
Viiendas loos koguvad poisid mardikaid ja panevad need onu voodi madratsi alla. Keset ööd, kui onu magab, hiilivad mardikad tema juurde. Ta ärkab üles ja võitleb nendega, kuni on nad kõik ära tapnud.
Kuuendas loos üritavad poisid pagariärist pretseleid (saksa rulle) varastada, kuid need kukuvad tainasevanni. Pagar tuleb ja leiab need üles. Ta küpsetab neid ahjus, kuid kui nad välja võetakse, söövad nad end läbi taina ja põgenevad.
Seitsmendas loos lõikasid poisid põllumehe kotti augu. Kui veskimees ühe neist kottidest üles korjab, märkab ta, et vilja voolab välja. Ta näeb poisid, paneb nad kotti ja viib need veskisse, kus veskimees jahvatab need maisiks ja söödab neid oma partidele.
Maxi ja Moritzi kuju Kölnis, kes mängivad hüppeliigutamist.
