Archaeognatha (Microcoryphia) — hüppavad harjapead: määratlus ja omadused
Archaeognatha on tiibadeta putukate selts, mida tavaliselt kutsutakse hüppavate harjapeade nime all. Need putukad on üheks vanima välimusega tänapäevaste putukate rühmaks: nende sugukondlik ajalugu ulatub tagasi Devoni perioodi fossiilideni. Nimi Archaeognatha tuleb kreeka keelest: Archaeos tähendab "vana" ja gnatha "lõuga" — see viitab nende mandiblite eripärale (üks kondüloom). Alternatiivne nimetus Microcoryphia on samuti kreekakeelne ja tähistab "väikest pead" (micro + coryphia).
Väliskuju ja eripärad
Archaeognatha on pealtpoolt piklikud ja hästi kohastunud roomamiseks ning kiireks hüppamiseks. Nende keha on kaetud peenikeste skaaladega, mis annavad tihti metallilise või särava jume. Erilist tähelepanu väärib silmade ehitus: paljudel liikidel on silmad suured ja omavahel kokku ulatuvad. Nende sabalõpud koosnevad kolmest karvakujulisest lisajäsemest — kahest kertsi ja ühest keskseks epiproktist — ning nende abil suudavad nad kiiresti hüpata ja pöörata.
Oluline anatoomiline tunnus on mandiblite (jaw) liigenduse eripära: Archaeognatha on ühe kondüloomiga, samas kui enamik kõrgemaid (tänapäevaseid) putukaid on dikondüüülsed (kahe kondüloomiga). See omadus on üks põhjus, miks teadlased peavad neid evolutsiooniliselt varajaseks haruks. Nad on tiibadeta ja nende väliskest (kutikulaarkiht) on suhteliselt õhuke ning tundlik kuivamise suhtes.
Liikumine ja käitumine
Üks Archeognatha tuntud käitumisfakte on võime teha pikaid hüppeid: nad võivad oma sabavarre abil hüpata kuni umbes 30 cm kõrgusele (sõltuvalt liigist ja tingimustest). Hüpe on nende põhiline põgenemismehhanism röövloomade eest. Lisaks hüppamisele liiguvad nad kiiresti roomates ja varjavad end enamasti niisketes pragudes, lehtede all või kaljude vahel.
Elupaik, toitumine ja levik
Archaeognatha on laialt levinud üle maailma ja neid leidub väga erinevates keskkondades — isegi Arktikas, kus nad elavad endiselt lehtede allapanu, kaljude lõhedes ja muudel niisketel varjatud kohtadel. Nad toituvad peamiselt vetikatest, aga söövad ka samblikest, samblikest või lagunevast orgaanilisest materjalist. Toitumisharjumused muudavad nad olulisteks lagundajateks ja mikroökosüsteemide koostisosaks.
Paljunemine ja elutsükkel
Archaeognatha on ametaboolsete (ametabolous) putukate hulka: noorloomad (nrüüdid) sarnanevad täiskasvanutega ja ei läbi keerulist vastsetaolist arengut. Nad lähevad läbi mitmeid bemoltse (nahavahetusi) kogu elu jooksul — isegi pärast suguküpsust. Paljunemisel kasutavad isasloomad sageli spermatoforeid (spermakiht), mille nad teevad või kasvavad välja ning mille emasloom haardab. Tavaliselt pannakse munad varjatud pindadele, ja vanemhooldust ei esine.
Süsteemika ja teaduslik tähtsus
Varem liigitati Archaeognatha koos Thysanura (harjapeade) rühmaga, kuid kaasaegne süsteemika eraldas need kaheks eraldi järjestuseks: Archaeognatha ja Zygentoma (varasemalt Thysanura sensu lato). See klassifikatsioon peegeldab erinevusi nii morfoloogias kui ka evolutsioonilises ajaloos. Archaeognatha fossilid Devonist näitavad, et tegu on väga vana haruga, mis aitab mõista putukate varajast evolutsiooni.
Kaitse ja uurituse tase
Umbes 350 kirjeldatud liiki kuulub kahe peamise perekonna alla. Enamik liike ei ole teadaolevalt ohustatud, kuid Archaeognatha on üldiselt suhteliselt väheuuritud rühm võrreldes paljude teiste putukatega. Selle tõttu võib mitmete liikide seisund olla haldamatud või andmetevaesed — võimalik, et mõned liigid on ohustatumad, kui praegu teada on. Nad ei ole tavaliselt majanduslikuks kahjuriks ega otseseks ohuks inimesele, kuid nende ökoloogiline roll lagundajatena on oluline.
Lisateave ja miks nad on huvitavad
Archaeognatha huvitavus seisneb nii nende primitiivsetes anatoomilistes tunnustes (nt ühe kondüloomiga mandiblid) kui ka kohastumises ellujäämiseks karmi keskkonnas — näiteks Arktikas. Teaduses kasutatakse neid sageli võrdlusmaterjalina, et mõista putukate varajast morfoloogilist evolutsiooni ja selle üleilmset mitmekesisust.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Archaeognatha?
V: Archaeognatha on tiibadeta putukate, mida tuntakse ka hüppavate harjapeade nime all, seltskond. Nad ilmuvad esmakordselt Devoni perioodil koos arachnide (ämblikute) sugukonnaga.
K: Mida tähendab nimetus Archaeognatha?
V: Nimi Archaeognatha tuleneb kreeka keelest Archaeos, mis tähendab "iidne", ja gnatha, mis tähendab "lõug". See viitab mandiblite liigendusele, millel on üks kondüloom, samas kui kõigil kõrgematel putukatel on kaks. Alternatiivne nimetus Microcoryphia tuleneb kreeka keelest micro, mis tähendab "väike", ja coryphia, mis tähendab pead.
K: Mille poolest erinevad Archaeognathad Thysanuraist?
V: Korra Archaeognatha on varem ühendatud korraga Thysanura ehk harjapea. Mõlemal rühmal on kolmekandiline saba, millel on kaks cerci ja epiprokt. Archaeognathad suudavad aga oma sabaga hüpata kuni 30 cm kõrgusele, Thysanura aga mitte.
K: Milline on nende eksoskelett?
V: Nagu Thysanura, on ka Archaeognatha keha kaetud soomustega, millel on õhuke eksoskelett, mis on tundlik kuivamise suhtes.
K: Kus saab neid leida?
V: Neid on umbes 350 liiki kahes perekonnas, mis on levinud kogu maailmas. Neid võib leida isegi arktilistes piirkondades, kus nad elavad lehtede allapanu ja kaljude lõhedes.
K: Mida nad söövad?
V: Nad toituvad peamiselt vetikatest, aga ka samblikest, samblastest või lagunevast orgaanilisest materjalist.
K: Kas mõni liik on looduskaitse seisukohast ohustatud? V: Praegu ei ole ühtegi liiki, mis oleks ohustatud looduskaitse seisukohast, kuigi see võib lihtsalt olla nii, et keegi ei ole veel tunnistanud, et mõni liik oleks ohustatud, sest see on üks kõige vähem uuritud putukate klass.
