Pronksiaja kollaps

Piirkondlikud tõendid

Anatoolia

Igal olulisel Anatoolia leiukohal eelneval hilispronksiajal on hävituskihi. Tundub, et tsivilisatsioon ei taastunud hetiitide omaga samale tasemele veel tuhande aasta jooksul. Hattusa, hetiidi pealinn, põletati ja hüljati ning seda ei asustatud kunagi uuesti. Trooja hävitati vähemalt kaks korda, enne kui see hüljati kuni Rooma ajani.

Küpros

Enkomi, Kitioni ja Sinda paikade rüüstamine ja põletamine võis toimuda kaks korda, enne kui need hüljati. Esialgu on pakutud välja kaks hävingulainet, umbes 1230 eKr mererahvaste poolt ja umbes 1190 eKr Egeuse mere põgenike poolt.

Süüria

Süüria leiukohtadest on varem leitud tõendeid hilispronksiaja kaubandussidemetest Egiptuse ja Egeuse mere piirkonnaga. Ugariti tõendid näitavad, et sealne häving toimus pärast Merenptah'i valitsemisaega.

Viimane Ugariti pronksiaegne kuningas Ammurapi oli hetiidi kuninga Suppiluliuma II kaasaegne. Tema valitsemise täpsed kuupäevad on teadmata. Kuninga kiri on säilinud ühel savitahvlil, mis leiti linna hävitamise tulekahjus küpsetatuna. Ammurapi rõhutab dramaatilises vastuses Alasiya (Küprose) kuninga abipalvele esitatud dramaatilises vastuses paljude Lähis-Ida riikide ees seisva kriisi tõsidust, mis tuleneb sissetungist lähenevate mererahvaste poolt:

Mu isa, vaata, vaenlase laevad tulid (siia); minu linnad põletati ja nad tegid kurja minu maal. Kas mu isa ei tea, et kõik mu väed ja sõjavankrid(?) on Hatti maal ja kõik mu laevad on Lukka maal... Seega on riik hüljatud iseendale. Teadku mu isa seda: vaenlase seitse laeva, mis siia tulid, tekitasid meile palju kahju.

Ugariti kahjuks abi ei saabunud ja Ugarit põletati pronksiaja lõpus maha. 1986. aastal leitud kiilkirjatahvel näitab, et Ugarit hävitati pärast Merneptahi surma, umbes aastal 1178 eKr.

Levant

Kõik keskused piki Gazast põhja poole kulgeva rannikutee ääres hävitati ja neid ei hõivatud uuesti kuni kolmekümne aasta jooksul.

Kreeka

Ükski hilispronksiaja mükeenia paleedest ei ole säilinud. Kõige rohkem hävitati paleesid ja kindlustatud alasid. Theobas oli üks varaseimaid näiteid selle kohta. Selle paleed rüüstati korduvalt ajavahemikus 1300-1200 eKr. Lõpuks hävis see tulekahjus.

Paljudes teistes kohtades on täiesti ebaselge, mis juhtus. On selge, et Ateenas toimus pronksiaja kokkuvarisemise ajal märkimisväärne langus. Selles leiukohas puuduvad tõendid märkimisväärse hävitamise kohta. Selle leiukoha kindlustamine viitab hirmule Ateena languse ees. On võimalik, et Ateena hülgamine ei olnud vägivaldne ja on pakutud välja muid põhjusi.

Peloponnesos oli Kreekas kaugelt kõige enam mõjutatud. Kuni 90% piirkonna väikestest paikadest jäeti maha, mis viitab piirkonna suurele rahvastiku vähenemisele. Nagu paljude Kreeka hävituskohtade puhul, on ka siin ebaselge, kuidas see hävitamine toimus. Näiteks Mükeene linn hävis algselt 1250. aastal eKr toimunud maavärinas, mida tõendavad kokkuvarisenud hoonetesse maetud purustatud surnukehad. Siiski ehitati linnus uuesti üles, et siis 1190 eKr mitme suure tulekahju tagajärjel hävitada. Robert Drews oletab, et need tulekahjud võisid olla rünnaku tulemus, mis toimus paiga ja selle palee vastu. Eric Cline lükkab selle ümber, viidates arheoloogiliste tõendite puudumisele rünnaku kohta.

Sarnast olukorda näeme Tirünsis 1200. aastal eKr, kui maavärin hävitas suure osa linnast, sealhulgas selle palee. On siiski tõenäoline, et linn oli pärast maavärinat veel mõnda aega asustatud. Selle tulemusena ollakse üldiselt nõus, et maavärinad ei hävitanud Mükeene või Tirünsi jäädavalt, sest füüsiline hävitamine ei saa täielikult seletada kokkuvarisemist. Nende paikade jätkuva allakäigu põhjuseks võib olla keskkonnaalane põhjus. Eelkõige oli puudus kodumaine toit. Paleed olid olulised imporditud toiduainete haldamisel ja ladustamisel. Nende hävitamine halvendas toidupuuduse otsustavamat tegurit. Kaubanduse tähtsust toetab ka see, et Mükeenes puuduvad tõendid vägivaldse või äkilise languse kohta.

Pylosel 1180. aasta paiku toimunud tulekahju hävitamine viitab linna vägivaldsele hävingule. On mõningaid tõendeid, et Pylos ootas mererünnakut, sest Pylosel asuvad tahvlid räägivad "rannikut valvavatest valvuritest". Tahvlid ei anna mingit konteksti selle kohta, mida ja miks valvatakse. Sõltumata sellest, milline oli merest lähtuv oht, mängis see tõenäoliselt rolli allakäigul. See oleks takistanud kaubandust ja võib-olla ka elutähtsate toiduainete importi.

Pronksiaja lõpu kokkuvarisemine tähistas perioodi algust, mida on nimetatud Kreeka pimedaks keskajaks ja mis kestis üle 400 aasta. Mõne linna, näiteks Ateena, okupatsioon jätkus, kuid nende eksistents oli hoopis teistsuguse iseloomuga. Neil oli rohkem kohalik mõjusfäär, piiratud kaubandus ja vaesunud kultuur. Kreeka taastumine võttis sajandeid.

Mesopotaamia

Mitmed linnad hävitati, Assüüria kaotas loodeosas asuvaid linnu, mille Tiglath-Pileser I pärast kuningaks saamist tagasi vallutas. Kontroll Babüloonia ja Assüüria piirkondade üle ulatus vaevu üle linnapiiride. Babüloni rüüstasid elamlased.

Egiptus

Pärast seda, kui Egiptuse impeerium oli ilmselt mõnda aega püsinud, varises see kaheteistkümnenda sajandi keskel eKr. kokku (Ramesses VI valitsemise ajal). See tõi kaasa kolmanda vahepealse perioodi, st mittedünastia.

Kokkuvõte

Robert Drews kirjeldab kokkuvarisemist kui "antiikajaloo kõige hullemat katastroofi, mis oli isegi katastroofilisem kui Lääne-Rooma impeeriumi kokkuvarisemine". Mitmed inimesed on rääkinud katastroofi kultuurimälestustest kui lugudest "kadunud kuldajastust". Näiteks Hesiodos rääkis kulla-, hõbe- ja pronksiajast, mida eraldab tänapäevasest karmist ja julmast rauaajastust kangelaste ajastu.

Võimalikud kokkuvarisemise põhjused

See oli periood, mis oli seotud keskvõimu kokkuvarisemisega, rahvaarvu vähenemisega, eriti linnapiirkondades, kirjaoskuse kadumisega Anatoolias ja Egeuse mere piirkonnas ning selle piiramisega mujal, rahvusvahelise kaugkaubanduse väljakujunenud mustrite kadumisega ning üha ägedamaks muutuva võitlusega võimu pärast.

Kokkuvarisemise olukorra selgitamiseks on esitatud erinevaid teooriaid, millest paljud on omavahel kooskõlas.

Volcanos

Hekla 3 purskamine toimus umbes sel ajal ning egiptoloogid ja Briti arheoloogid dateerivad seda 1159. aastasse eKr.

Maavärinad

Maavärinad kipuvad toimuma üksteise järel või "tormidena", kus suur maavärin, mis ületab 6,5 Richteri skaala järgi, võib vallandada hilisemad maavärinad piki nõrgenenud murdjoont. Kui maavärinate esinemise kaart asetada üle hilispronksiajal hävinud paikade kaardile, on väga tihe vastavus.

Ränne ja rüüsteretked

Tõendid hõlmavad Naue II-tüüpi mõõkade (mis pärinevad Kagu-Euroopast) laialdasi leide kogu piirkonnas ning Egiptuse teateid "kõikjalt põhjast sissetungivate" sissetungijate kohta. Ugariti kirjavahetuses mainitakse sel ajal selliste hõimude nagu salapärased mererahvad sissetungid. Samuti on viimastes Linear B dokumentides Egeuse mere piirkonnas (mis pärinevad vahetult enne kokkuvarisemist) teatatud piraatluse, orjarüüstamise ja muude rünnakute suurest kasvust, eriti Anatoolia ümbruses. Hiljem ehitati Liibüa ranniku ääres kindluseid, mida egiptlased pärast Ramesses II valitsemist rajasid ja säilitasid, et vähendada röövretki.

Seda teooriat tugevdab asjaolu, et kokkuvarisemine langeb kokku paljude uute etniliste rühmade ilmumisega piirkonda. Indoeuroopa hõimud, nagu früügid, traaklased, makedoonlased ja dori kreeklased, näivad olevat saabunud sel ajal - tõenäoliselt põhjast. Tundub, et ka aramealased rändasid laialdaselt - tõenäoliselt kagust.

Nende rännetega seotud lõplikud põhjused võivad olla põud, sõjapidamise/relvade areng, maavärinad või muud looduskatastroofid. See tähendab, et rändeteooria ei ole vastuolus teiste siin mainitud teooriatega.

Rauatöötlemine

Pronksiaja kokkuvarisemist võib vaadelda tehnoloogilise ajaloo kontekstis, mis nägi rauatöötlemise tehnoloogia aeglast ja suhteliselt pidevat levikut piirkonnas, alustades varajase rauatöötlemisega praeguse Bulgaaria ja Rumeenia aladel 13. ja 12. sajandil eKr. Leonard R. Palmer oletas, et kuigi raud oli pronksrelvadest halvem, oli seda rohkem saadaval ja võimaldas seega suurematel rauakasutajate armeedel ületada väiksemaid pronksist sõjavankrite armeesid.

Nüüd näib, et kaugkaubanduse katkemine katkestas lihtsad tina tarned, mistõttu pronksi valmistamine muutus võimatuks. Vanemad tööriistad võeti ringlusse ja seejärel kasutati rauast asendajaid.

Põud

Põud oleks võinud kergesti esile kutsuda või kiirendada sotsiaal-majanduslikke probleeme ja viia sõdadeni. Hiljuti on Brian Fagan näidanud, kuidas hilisema pronksiaja kokkuvarisemisega oli seotud talviste tormide ümbersuunamine Atlandi ookeanilt Püreneede ja Alpide põhjaossa, mis tõi Kesk-Euroopasse niiskemad tingimused, kuid Vahemere idaosas põuad, ning kuidas see oli seotud hilisema pronksiaja kokkuvarisemisega.

Muutused sõjapidamises

Robert Drews väidab, et massiline jalavägi kasutas äsja välja töötatud relvi ja soomust.^192ff Kasutusel olid pigem valatud kui sepistatud odaotsad ja pikad mõõgad, revolutsiooniline lõikus- ja löögirelv ning odaotsad. Pronksivalukodade ilmumine viitab sellele, "et pronksist artefaktide masstootmine oli Egeuse mere piirkonnas järsku oluline". Näiteks kasutab Homeros "oda" peaaegu sünonüümina sõna "sõdalane", mis viitab oda jätkuvale tähtsusele võitluses.

Selline uus relvastus, mida kasutas jalaväe proto-hoplite mudel, mis suutis vastu seista massiliste sõjavankrite rünnakutele, destabiliseeriks riigid, mis põhinesid valitseva klassi sõjavankrite kasutamisel. See põhjustas järsu sotsiaalse kokkuvarisemise, kui rüüstajad ja/või jalaväe palgasõdurid hakkasid linnu vallutama, rüüstama ja põletama.

Üldine süsteemide kokkuvarisemine

Kultuuri pöördumise seletuseks on esitatud üldine süsteemide kokkuvarisemine. See teooria tõstatab küsimuse, kas see kokkuvarisemine oli arutlusel oleva pronksiaja kokkuvarisemise põhjuseks või tagajärjeks.

Lähis-Idas võisid mitmesugused tegurid - sealhulgas rahvastiku kasv, pinnase degradeerumine, põud, pronksist valatud relvade ja rauatootmise tehnoloogiad - koos viia relatiivse relvade hinna (võrreldes põllumaaga) tasemele, mis ei olnud traditsiooniliste sõdalasaristokraatide jaoks jätkusuutlik. Keerulistes ühiskondades, mis muutusid üha hapramaks, võis see tegurite kombinatsioon kaasa aidata kokkuvarisemisele.

Pronksiaja lõpu kriitilised puudused on tsentraliseeritus, spetsialiseerumine, keerukus ja ülevaltpoolt tulnud poliitiline struktuur. Need puudused ilmnesid seejärel mässude, ülejooksmiste, demograafiliste kriiside (ülerahvastatus) ja riikidevaheliste sõdade kaudu. Muud tegurid, mis võisid avaldada kasvavat survet haprastele kuningriikidele, on "mererahvaste" agressiivsus, piraatide mõju merekaubandusele, põud, viljakatkestused ja näljahäda.