Babüloonia oli üks tuntumaid linnriike ja kunagiste Mesopotaamia riikide kogum 2. aastatuhandel eKr ja ka hilisematel sajanditel, üle 3000 aasta tagasi. Selle pealinn oli Babülon, nimi, mida on tõlgitud kui "jumalate värav". Babüloonia tõusis algselt endise Akkadi impeeriumi maadel ja kujunes välja mitmete etapiviisiliste riigivormide kaudu, sealhulgas varasemast (Old Babylonian) ja hilisemast (Neo-Babylonian) perioodist.

Mesopotaamia asus kahe jõe, Eufrati ja Tigrise, vahel. Sel ajal hõlmas see ala ka Assüüria linnriike põhjas ja Elam kagus. Mesopotaamia on osa Lähis-Ida tuntud viljakast poolkuust. Just siin tekkisid varased linnad ja komplekssed ühiskonnakorraldused: põlluharimine, kauplemine, keskused administratsiooniks ja kirjutus — esimesed püsivad märgised inimkonna ajaloos, mis tõid kaasa tänapäeva tähenduses arenenud tsivilisatsiooni.

Ajalooline taust ja tähtsamad perioodid

Babüloonia ajalooline areng ei olnud ühtne: oluline on eristada vähemalt kahte suurt etappi. Vanem Babüloonia (umbes 19.–16. saj eKr) sai kuulsaks kuninga Hammurabi valitsemise ajal, kelle seadustik on üks paremini säilinud allikaid selle perioodi kohta. Hilisem Neo-Babüloonia riik (7.–6. saj eKr) tõusis uuesti tähtsusse, eriti kuningate nagu Nabopolassar ja Nebukadnetsar II ajal, kuni selle alistamiseni 539 eKr Pärsia kuninga Cyrus Suure poolt.

Poliitika ja seadus

Hammurabi (umbes 1792–1750 eKr) on üks kuulsamaid Babüloonia valitsejaid — tema nimega seostatakse nii sõjalist laienemist kui ka kuulsa "Hammurabi seadustiku" koostamist. See seadustik koondas erinevaid kohalikku tava ja seadusi ning sisaldas reegleid varaliste, pere-, kaubandus- ja karistuslike suhete kohta. Kuigi seadustik polnud ainus sarnane kogu Lähis-Idas, annab see väärtusliku ülevaate sõlmpunktidest antud ühiskonnas.

Majandus, linnad ja igapäevaelu

Babüloonia majandus põhines viljakal põllumajandusel Eufrati ja Tigrise tasandikel ning ulatuslikul veesüsteemide kasutamisel — kanaleid, dresse ja põllumajanduslikku korraldust. Linnad nagu Babülon olid keskused käsitööks, kauplemiseks ja administratsiooniks. Elanikud rääkisid enamikul aegadel akkadikeelsetel murdel ja kasutasid kirjalikult tähistamiseks hõõgkeraamilisti ehk kiilkirja (cuneiform), mis pärines Sumerist.

Teadus, tehnika ja kultuur

Babüloonia teadlased ja ametnikud arendasid matemaatikat (sh sekstantaalne ehk 60-põhine arvusüsteem), astronoomiat ja ajakavade pidamist. Tänu sellele on säilinud täpseid tähelepanekuid planeetide ja kuufaaside kohta. Kultuuriliselt olid olulised templid ja ziggurat’id (kihilised tempelmajad), mütoloogia ja eposed, samuti arhailised seadmed ning arhiivid savitahvlitel.

Usund ja arhitektuur

Religioon oli Babüloonia ühiskonnas keskne: igal linnal oli oma peajumal ja templite komplekt, kus toimusid ohverdamised ja rituaalid. Arhitektuuri tuntuimate näidetena on suured templikompleksid ja väljakud, samuti – kuigi selle eksistents on osaliselt vaidlustatud – legendaarne läbi ajaloo tuntud aedade traditsioon, mida seostatakse Babüloni “Ripuvate aedadega”.

Kiri ja haldus

Babülooniast on säilinud palju savitahvleid, mis näitavad keerukat haldus- ja õigussüsteemi, tehinguid ja kirjavahetust. Kiilkirjas tekstid annavad ajaloolasele teavet nii majanduse, seaduste kui ka isikute kohta ning aitavad mõista riigi igapäevast toimimist.

Mõju ja pärand

Babüloonia mõjutas lähiregiooni seadusandlust, kirjandust, astronoomiat ja arhitektuuri. Paljud selle saavutused — nt seaduskujud, astronoomilised meetodid ja matemaatilised ideed — levisid hiljem teistele kultuuridele. Babüloonia lagunemine ja hilisem alistumine ei kustutanud selle ajaloolist rolli: mesopotaamia kultuuri arengud jäid mõjule sajanditeks.

Lõpp ja vallutused

Neo-Babüloonia ajastu lõpp saabus 539 eKr, kui Pärsia kuningas Cyrus Suur vallutas Babüloni. Sellega muutus regiooni poliitiline kaart, kuid babüloonia kultuurilise ja teadusliku pärandi jäljed jäid edasi nii kirjalike allikate kui ka teiste kultuuride vahendusel.

Babüloonia on seega oluline lüli inimkonna varajase tsivilisatsiooni ajaloos: see näitab, kuidas linna- ja haldussüsteemid, seadused, kirjutus ning teaduslikud tähelepanekud kujundasid hilisemat ajaloo- ja kultuuripärandit.