La Belle Époque (1871–1914) — Euroopa kuldajastu: ajalugu, kultuur, tehnoloogia

La Belle Époque (prantsuse keeles [bɛlepɔk]; prantsuse keeles "Ilus ajastu") oli periood Lääne ajaloos. See kestis Prantsuse-Preisi sõja lõpust 1871. aastal kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni 1914. aastal. Nimi "La Belle Époque" hakati laiemalt kasutama pärast Esimese maailmasõja algust, kui seda ajajärku hakati mõtestama kui kordumatult õnnelikku ja loomingulist perioodi, mis tundus järsu sangelduse — sõja — taustal nostalgiaväärne.

Ajastu üldiseloomustus

See oli optimismi, rahu (õigemini püsiva rahu tunnetuse Lääne-Euroopas) ja majandusliku õitsengu periood paljudes riikides. Koloniaalimpeeriumid olid laialdaselt välja arenenud ning Euroopa riigid ja Ameerika Ühendriigid võistlesid mõjupiirkondade pärast maailmas. Samal ajal toimusid kiire tehnoloogiline edasiminek, teaduse läbimurded ja kultuuriline mitmekesistumine: linnad kasvasid, tööstuswegen kasv jätkus ja rahvastiku elujärg paranes üldiselt.

Tehnoloogia ja teadus

Tehnoloogilised uuendused muutsid igapäevaelu ja tööstust. Olulised saavutused ja levik hõlmasid:

  • elektri laialdasem kasutuselevõtt linnades ja tööstustes, valgus- ja trammitööde elektrifitseerimine;
  • kiire raudteevõrgustiku ja aurulaevanduse arendamine, mis sidus piirkondi ja riike;
  • telefonivõrgud ning telegraafi täiustused, mis lihtsustasid suhtlust;
  • sisesõidukite — autode ja lennunduse algusestrateegiad (esimesed mootorlennud 1900. aastate algul) ning kino tekkimine (Lumière’ide filmid lähedal 1895);
  • meditsiini areng: hügieeni ja antisepsi areng, vaktsineerimise laienemine ning parandused kirurgias ja anesteesias;
  • füüsika ja teaduse teised läbimurded, näiteks uued teooriad, mida hiljem arendati (näiteks Albert Einsteini varajased tööd).

Kultuur ja kunst

Kunst ja meelelahutus õitsesid — eriti Pariisis, aga ka mujal Euroopas ja mõnes mõttes ka väljaspool Euroopat. Ilmnesid uued kunstivoolud, mis lõid aluse 20. sajandi modernismile:

  • Impressionism ja post-impressionism (Monet, Renoir, Cézanne jpt);
  • Art Nouveau (uus kujundusstiil arhitektuuris, kujutavas kunstis ja tarbekunstis);
  • kirjanduslikud voolud: realistlik ja naturalistlik proosa, samuti sümbolism; autorid nagu Émile Zola, Marcel Proust ja Oscar Wilde tõid uusi vorme ja teemasid;
  • muusika ja lavakunst: operett, kabaree (Montmartre’i ja Pariisi kabareed), rahvusliku muusika areng; teater püsis ühiskondliku diskussiooni keskmes;
  • kujutav kunst, skulptuur ja disain saavutasid laia publiku — näitused, galeriid ja maailmanäitused (nt Pariisi 1889. aasta Ekspositsioon, mille sümboliks sai Eiffeli torn) tõid loodudobjekte suure hulga vaatajateni.

Majandus ja ühiskond

Majanduse kasv oli mitmetahuline: industriaalne tootmine ja rahvusvaheline kaubandus kasvasid, samas suurenesid ka sotsiaalsed erinevused. Tekkis tugevam keskklass, kes nautis uusi tarbimisvõimalusi (suurkaubamajad, spordisündmused, puhkused kuurortides). Töölisklass kasvas ja organiseerus: töölisliikumine, ametühingud ja sotsiaaldemokraatlikud parteid nõudsid paremaid töötingimusi, lühemat tööaega ja sotsiaalset kaitset.

Samal ajal oli ajastu märgiks ka kolonialismiga seotud rõhumine, rahvuslikud konfliktid ja rassism. Kuigi mõne riigi sees valitses stabiilsus ja õitseng, oli sotsiaalne pinge sageli suur — eriti tööstuspiirkondades ja koloniseeritud aladel.

Elutase, igapäevaelu ja vaba aeg

Urbaniseerumine muutis inimeste eluviisi: tänavavalgustus, trammid, suured kaubamajad ja ajalehed kujundasid linnaelu. Vaba aja kultuur arenes:

  • kafed ja kinosaalid,
  • spordivõistlused ja rahvakogunemised,
  • reisid ja turism — rongiliiklus võimaldas linnainimestel külastada kuurorte ja maapiirkondi;
  • naiste osalus avalikus elus kasvas: tekkisid naiste organisatsioonid, sellega seotud ühiskondlikud debatid ja algasid hääleõigusevõitlused.

Poliitika ja rahvusvahelised suhted

Euroopa poliitiline kaart kujunes ümber rahvusriikide tugevnemise ja alliansside kaudu. Ühendkuningriigis kattus Belle Époque'i ajastu hilisviktoriaani ja edvardiaani ajastuga, mida nimetatakse Pax Britannica'ks, ehk brittide üleolek maailmameredel ja rahvusvaheline mõju. Saksamaal langes Belle Époque kokku Wilhelm I, Friedrich III ja Wilhelm II valitsemisajaga — Saksamaa liitus kiiresti jõukaid tööstusriikide hulka ja arendas sõjalist jõudu. Itaalias langes see kokku Victor Emmanuel II, Umberto I ja Victor Emmanuel III valitsemisperioodi algusega. Venemaal mõjutasid ajastut Aleksander III ja Nikolai II valitsemisajad, mis tähendas sageli autoritaarset poliitikat koos teatud moderniseerimisettevõtmistega.

Rahvusvahelised pinged ja relvastumine kasvasid, moodustudes liitudeks (nt Triple Alliance ja hiljem Entente-kombinatsioonid), mis lõpuks aitasid kaasa 1914. aasta laialdasele sõjategevusele.

Laiaulatuslik mõju väljaspool Euroopat

Ameerika Ühendriikides nimetati pärast 1873. aasta paanikat sama perioodi sageli ka "kuldajastuks" (1870–1900. aastad) — aeg kiirest industriaalset ja finantskasvust, mil tekkisid suured korporatsioonid ja tehnoloogilised uuendused. Brasiilias algas see Paraguay sõja lõppemisega. Mehhikos nimetati seda perioodi Porfiriato ja Jaapanis langes see kokku Meiji-perioodiga, mis tähendas kiiret moderniseerumist ja industrialiseerumist.

Ajastu lõpp ja pärand

Kuigi Belle Époque kujunes mitmete vaatenurkade järgi kultuurilise ja tehnoloogilise kõrgajastu sümboliks, oli sellel ka varjupoole — suur ebavõrdsus, kolonialistlik ekspluateerimine, rahvuslikud pinged ja militarism. Esimene maailmasõda 1914. aastal lõpetas selle perioodi kui üldise optimismi ja rahu ajastu Euroopas: sõja massiline häving lõhkus paljude inimeste usu pidevasse edusse ning muutis poliitilisi ja sotsiaalseid suhteid fundamentaalselt.

Paljud ajaloolased ja kultuurikriitikud vaatlevad La Belle Époque'i nii kui ajastut, mis tõi kaasa märkimisväärse loomingulise viljakuse ja tehnilise progressi, aga ka kui periodi, millel olid tugevad sotsiaalsed ja geopoliitilised pinged — seega ei saanud selle "ilu" püsida igavesti.

Jules Chéret' 1894. aasta prantsuse plakat, mis kajastab Belle Époque'i elavat vaimu.Zoom
Jules Chéret' 1894. aasta prantsuse plakat, mis kajastab Belle Époque'i elavat vaimu.

Küsimused ja vastused

K: Mis on La Belle Époque?


V: La Belle Époque oli lääne ajaloo periood, mis kestis Prantsuse-Preisi sõja lõpust 1871. aastal kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni 1914. aastal. See oli optimismi, rahu, majandusliku õitsengu ning tehnoloogiliste, teaduslike ja kultuuriliste uuenduste aeg.

K: Millised sündmused tähistasid La Belle Époque'i algust ja lõppu?


V: La Belle Époque'i algust tähistas Prantsuse-Preisi sõja lõpp 1871. aastal ja see lõppes I maailmasõja puhkemisega 1914. aastal.

K: Kuidas suhtusid inimesed sellesse perioodi?


V: Inimesed pidasid seda perioodi "kuldajaks", kuna see oli vastuolus I maailmasõja ajal kogetud õudustega.

K: Millistes riikides kattus La Belle Époque teiste ajastutega?


V: Ühendkuningriigis kattus see hilisviktoriaanliku ajastu ja Edwardia ajastuga; Saksamaal - Wilhelm I, Friedrich III ja Wilhelm II; Itaalias - Viktor Emmanuel II, Umberto I ja Viktor Emmanuel III algusaeg; Venemaal - Aleksander III ja Nikolai II; Ameerika Ühendriikides - kuldajastu (1870-1900ndad); Brasiilias - Paraguay sõda; Mehhikos - Porfiriato; Jaapanis - Meiji-aeg.

K: Millised olid mõned saavutused selle aja jooksul?


V: Selle aja jooksul toimus palju tehnoloogilisi, teaduslikke ja kultuurilisi uuendusi. Kunst õitses Pariisis ja mujal Euroopas, mille tulemusel loodi meistriteoseid kirjanduse, muusikateatri, kujutava kunsti jne valdkonnas.

K: Kes nimetas seda perioodi "La Belle Epoque'iks"?


V: See periood sai oma nime ühe sündmuse järgi, mis toimus sel ajavahemikul, kuid ei ole täpsustatud, kes täpselt nimetas seda "La Belle Epoque'iks".

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3