Piiririigid olid need osariigid, mis Ameerika kodusõja ajal ei lahkunud liidust. Piiririigideks loeti Delaware, Maryland, Kentucky ja Missouri. Pärast seda, kui Lääne-Virginia eraldus Virginiast ja liitus liiduga 1863. aastal, peeti seda samuti piiririigiks. Enamikul piiririikidest olid kultuuriliselt tugevad sidemed lõunaga, kuid neil olid samas olulised majanduslikud ning poliitilised sidemed põhjaga. Kuigi paljud piiririigid jäid liidule lojaalseks, olid need osariigid ise orjapidavad osariigid ja orjapidamine oli oluline vastuargument nende elanike hulgas.

Piiririikide otsusel jääda liidule oli suur strateegiline tähendus. Kui näiteks Maryland olnuks lahkunud, oleks Washington, D.C. jäänud lõunapoolse riigi ümbritsetuks. Seetõttu kasutas föderaalvalitsus mitmeid jõu- ja poliitikataktikaid, et hoida neid osariike liidu poolel — sealhulgas sõjaline kohalolek, habeas corpus ajutine peatamine Marylandis ja poliitilised vahendid erimeelsuste maha surumiseks.

Iga piiririik lühidalt

  • Delaware — väike osariik, kus orjapidamine ei olnud nii laialt levinud kui lõunaosas. Delaware jäi liidule tänu nii majanduslike kui ka poliitiliste sidemete ja suhteliselt nõrgale secessionistlikule liikumisele.
  • Maryland — väga tähtis strateegiliselt, kuna piirnes otse pealinnaga. Marylandis toimusid meeleolumuutused ja teravad sisepinged; föderaalvalitsus kasutas seal rangeid abinõusid, sh poliitilisi arreteerimisi, et takistada osariigi lahkumist. Rahvuslikud teed ja raudteed, mis läbisid osariigi, olid liidu jaoks eluliselt tähtsad.
  • Kentucky — püüdis algselt neutraalsena püsida, kuid neutraalsus murdus ja osariik andis lõpuks märkimisväärse toetuse liidule. Kentuckyst värvati sõjavägesid mõlemale poolele ning osariiki iseloomustas tugevalt lõhestunud elanikkond.
  • Missouri — seal kujunes välja konkureeriv, peidetud ja tihti vägivaldne võimuvõitlus: esines nii ametlikke lahinguid, sissisõjalist vihakõnet kui ka nn bushwhacker'ite tegevust. Missouris tegutsesid nii liidu- kui konföderatsiooni toetajad ning seal tekkis ka varjatud kollisioonide ja mässude võrgustik. Föderaalvalitsus pidas vajalikuks jõuga kontrolli taastada.

Piiririikides tekitas sõda lõhestatud lojaalsust ja perekonnad ning kogukonnad olid sageli sisuliselt poolitatud. Seal toimusid sageli väga jõhkrad sissisõjad ja maaelanike-vahelised vägivaldsed kokkupõrked — naaber võitles sageli naabriga. Kuulsaid vägivaldseid rühmitusi ja juhtumeid mõjutas piirkondlik ajalugu (nt Missouri ja Kansasi vaheline piiritüli), mille tagajärjed kestsid kaua pärast relvarahu saavutamist. Kibedad tunded piiririikides kestsid veel pikki aastaid pärast kodusõda.

Poliitiliselt oli oluline ka see, et Emantsipatsioonideklaratsioon (1863) ei hõlmanud piiririike — see kuulutas vabadeks orjad vaid konföderatsiooni kontrolli all olevates alades. See otsus oli osa sõjapoliitilisest arvestusest: föderatsioon püüdis hoida piiririike liidus ega soovinud nende kaotamist julgustada. Orjanduse lõplik lõpp tuli alles koos 13. muudatusega 1865. aastal.

Lisaks sõjalistele ja poliitilistele mõjudega kaasnesid piiririikidega ka olulised ühiskondlikud ja majanduslikud muutused — orjapidamine ja töökorraldus muutusid järk-järgult, paljud elanikud sõjast ja sisepingetest räsitud piirkondades pidid kohanema uute oludega. Mõnes piiririigis moodustati pärast sõda asjade kordamiseks eriprogramme, kuid pinged ja mälestused jäid elavaks.

Järeldus

Piiririigid mängisid Ameerika kodusõjas keskset rolli – nii sõjategevuse, poliitika kui ka moraalse arutelu keskpaigas. Nende otsus jääda liidule aitas tagada föderaalse ühtsuse säilimise ja hoida ära Washingtoni isoleerimise. Samas jäid need osariigid pikka aega jagatuks inimestest ja ideedest — tagajärjed kajastusid nii kohalikus elus kui ka laiemas riiklikus mälus veel aastakümneid pärast sõda.