Piiririigid (Ameerika kodusõda)

Taust

Piiririikides oli orjapidamine juba hääbumas linnapiirkondades ja piirkondades, kus puudus puuvill. Mitmed linnad, sealhulgas Baltimore, Louisville ja St. Louis, industrialiseerusid kiiresti. Aastaks 1860 oli enamik Delaware'i afroameeriklastest vabad. Kodusõja alguseks oli orjaomand lõunas koondunud üha vähemate käte kätte. Aastal 1830 omas 36% lõunapoolsetest peredest orje. Aastaks 1860 oli see arv langenud 25%ni. Ülem-Lõunas oli see arv veelgi rohkem vähenenud. Aastal 1830 moodustasid orjad 18% elanikkonnast. Aastal 1860 moodustasid nad vaid 10%. Kentuckys langes see näitaja samal perioodil 24%-lt 19%-le. Marylandis langes see 23%-lt 13%-le. Mõned orjapidajad teenisid kasumit, müües üleliigseid orje kaupmeestele, et neid saaks edasi müüa Lõuna-Sügaviku orjaturgudel. Nad vajasid puuvillaistanduste jaoks põllutöölisi.

Lõunas oli orjapidamine muutunud farmeritele üha vähem kasulikuks, kuna tubaka hinnad hakkasid pärast Ameerika revolutsioonilist sõda langema. Kuid 1793. aastal leiutas Eli Whitney puuvillakiu. See muutis lõunapoolsete riikide puuvillakasvatuse väga kasumlikuks. Puuvilla kasvatamiseks oli vaja ka suurt hulka orje. Enamik lõunamaalasi aga ei omanud orje. Kuid 1860. aastaks olid puuvill ja orjapidamine lõunapoolsete riikide majanduse tugevaks lüliks. Maryland, Kentucky ja Missouri, kus oli palju piirkondi, mille kultuurilised ja majanduslikud sidemed lõunaga olid palju tugevamad kui põhjaga, olid sügavalt lõhestatud.

Viis piiririiki

Kõigil neil viiel riigil oli ühine piir liidu riikidega. Kõigil peale Delaware'i on piirid ka Ameerika Konföderatsiooni osariikidega, mis ühinesid Ameerika Ühendriikide Konföderatsiooniga (CSA).

Lääne-Virginia

1859. aasta oktoobris saatis John Browni rünnak Harpers Ferry relvalaos, mis asub tänapäeval Lääne-Virginia osariigis Harpers Ferry (tollal Virginia osariigi osa), šokilaineid läbi lõunamaade. Kuigi Brown võeti kiiresti kinni ja hukati, mõjutas see vahejuhtum põhjalikult 1860. aasta presidendivalimisi. Kui Abraham Lincoln võitis kolme demokraatide partei kandidaadi üle, vallandas see lõunapoolsete riikide lahkulöömise. Kodusõja puhkemisel olid Virginia 40 läänepoolset maakonda kindlalt eraldumise vastu ja nad eraldusid Virginiast. Krahvkondades, millest hiljem sai Lääne-Virginia, oli suhteliselt vähe orje.

Delaware

1860. aastaks oli Delaware seotud põhjapoolse majandusega ja orjapidamine oli haruldane, välja arvatud osariigi lõunapoolsetel aladel. Kokku oli selleks ajaks 91,7% Delaware'i mustanahalisest elanikkonnast vaba. Osariigi üldkogu mõlemad kojad lükkasid lahkulöömise tagasi. Delaware'i alamkoda lükkas selle idee ühehäälselt tagasi. Osariigi senat hääletas lahkulöömise vastu viis poolt ja kolm vastu. Paljud osariigi poliitikud, sealhulgas kuberner, nende kaks USA senaatorit ja nende ainus esindaja kongressis, suhtusid Lõuna poole. Kuid osariigi seadusandja esindas paremini osariigi rahva tundeid liitu jäämise suhtes. Kuid ka nemad ei kiitnud heaks jõulist abolitsionismi. Üldiselt soovis enamik inimesi osariigis kompromissi, mis hoiaks ära sõja põhjapoolsete ja lõunapoolsete riikide vahel.

Maryland

Maryland jäi sõja tõttu lõksu. Osariik oli lõhestunud. Nad olid majanduslikult selgelt seotud põhjaga, kuid kultuuriliselt lõunaga. Aastaks 1860 oli 49,1% Marylandi mustanahalistest vaba. Kuid Marylandi lõuna- ja idakrahvkondadel oli üle 200 aasta pikkune ajalugu, kus orje kasutati tubaka ja muude põllukultuuride kasvatamisel. See seadis nad raskesse olukorda. Nende poliitikud olid teinud kõvasti tööd selle nimel, et valitsus ei sekkuks nende maakondades orjapidamisse. 1860. aasta presidendivalimistel ei saanud Lincoln neist maakondadest ühtegi häält. Seda hoolimata sellest, et Lincoln lubas mitte sekkuda orjusse osariikides, kus see juba eksisteeris. Kuid Marylandi seadusandja ei kaalunud kunagi resolutsiooni liidust lahkulöömise kohta. Kuberner tegi ettepaneku kutsuda kokku kongress, et kaaluda lahkulöömist, kuid seadusandja ignoreeris tema palvet.

19. aprillil 1861 ründas Baltimore'i kaudu liikuvaid liidu vägesid vihane rahvahulk lõunapoolsete poolehoidjaid. See jättis 14 inimest surma ja kestis kolm päeva. Paljud tormasid Baltimore'i äärelinna, et püstitada teetõkkeid, millega püüti takistada liidu vägede läbisõitu linnast. Rahutused ja protestid oleksid võinud viia lahkulöömiseni, kui need oleksid olnud organiseeritud. Kuid Washingtoni liikuvad liidu väed muudeti kiiresti veetranspordiks, et vältida pingelist olukorda Baltimore'is. Kogu 1861. aasta talve ja kevade jooksul otsustas Maryland neutraalsuse ja Konföderatsiooniga liitumise vastu. Kuid 1861. aasta mais marssis kindral Benjamin Franklin Butler ilma käsuta tegutsedes Baltimore'ile. Ta hõivas Federal Hilli ja seadis üles suurtükid, millega ähvardas igaüht, kes nende vastu liiguks. Lincoln oli raevus ja vabastas Butleri viivitamata oma käsust. Massachusettsi väed jäid siiski Federal Hillile. Edasiste probleemide vältimiseks peatas Lincoln habeas corpus'i ja vangistas ilma süüdistuse või kohtuprotsessita ühe ametisoleva USA kongresmeni, samuti Baltimore'i linnapea, politseiülema, kogu politseiameti ja linnavolikogu.

Ülemkohtunik Roger Taney, kes tegutses ainult ringkonnakohtunikuna, otsustas 4. juunil 1861. aastal kohtuasjas Ex parte Merryman, et Lincolni kehtestatud habeas corpus'i peatamine oli põhiseadusega vastuolus, kuid president ignoreeris seda otsust, et täita riiklikku hädaolukorda. 17. septembril 1861, päeval, mil seadusandlik kogu taas kokku tuli, arreteerisid föderaalväed ilma süüdistust esitamata 27 osariigi seadusandjat (üks kolmandik Marylandi üldkogust). Neid peeti ajutiselt Fort McHenrys kinni ja vabastati hiljem, kui Maryland oli liidule kindlustatud. Kuna suur osa seadusandlikust kogust oli nüüd vangistatud, tühistati istungjärk ja esindajad ei kaalunud mingeid täiendavaid sõjavastaseid meetmeid. Laul "Maryland, My Maryland" kirjutati, et rünnata Lincolni tegevust konföderatsioonimeelsete elementide blokeerimisel. Maryland andis vägesid nii liidu (60 000) kui ka konföderatsiooni (25 000) armeesse. Sõja ajal võttis Maryland 1864. aastal vastu uue osariigi põhiseaduse, mis keelas orjapidamise. Samuti vabastas see kõik osariigis allesjäänud orjad.

Kentucky

Kentucky oli liidu võidu jaoks kodusõjas strateegilise tähtsusega. Lincoln ütles kord,

"Ma arvan, et Kentucky kaotamine on peaaegu sama, mis kogu mängu kaotamine. Kentucky on läinud, me ei suuda hoida Missouri ega Marylandi. Need kõik on meie vastu ja meie käes on liiga suur töö. Sama hästi nõustuksime kohe eraldumisega, kaasa arvatud selle pealinna [Washingtoni, mis oli orjariikidest ümbritsetud] loovutamisega: Konföderatsiooni Virginia ja liidu kontrolli all olev Maryland."

Lincoln olevat ka öelnud: "Ma loodan, et Jumal on minu poolel, kuid Kentucky peab olema minu poolel." 1861. aasta kevadel kuulutas Kentucky kuberner Beriah Magoffin koos osariigi seadusandjaga, et osariik jääb neutraalseks. Nad ei kavatsenud anda vägesid ei liidule ega konföderatsioonile. Samal ajal pakuti deklaratsioonis, et nad vahendavad kahe poole vahelist rahu.

Neutraalsus katkes, kui konföderatsiooni kindral Leonidas Polk okupeeris 1861. aasta suvel Kentucky osariigis asuva Columbuse. See sundis Kentuckyt paluma Põhja-Euroopa abi, et konföderatsiooni sissetungijad tagasi tõrjuda. Liidu kindral Ulysses S. Grant, kes ootas teisel pool Ohio jõge Illinoisi osariigis, liikus Kentuckys Paducah' ja Southland'i vallutamiseks. Polki eksimus läks konföderatsioonile maksma kõik võimalused Kentucky liitumiseks. Okupeeritud alad andsid liidule tohutu eelise nii Kentuckys kui ka Tennessees. Sõja ajal liitus Konföderatsiooniga umbes 35 000 meest Kentuckyst. Neid, kes liitusid liidu armeega, oli kokku umbes 74 000, sealhulgas umbes 24 000 afroameeriklast.

Missouri

Missouri oli alates 1854. aastast osalenud Kansase ja Missouri piiril orjuse küsimuse pärast peetud lahingutegevuses. Vaidlus sai tabavalt nime "Bleeding Kansas". Kui kodusõda algas 12. aprillil 1861, oli kogu Missouri osariik kindlalt jagunenud konföderatsioonipoolsete ja liitlasväelaste vahel. Missouri kuberner Claiborne Jackson keeldus saatmast osariigist vabatahtlikke Abraham Lincolni eest võitlema, kui too kutsus vägesid üles. Selle asemel lasi kuberner osariigi miilitsal väljaspool linna koguneda, et alustada väljaõpet, valmistudes liituma Konföderatsiooni vägedega. Ta kutsus seadusandjat üles volitama osariigi põhiseadusliku kongressi kokkukutsumist lahkulöömise küsimuses. Erakorralistel valimistel kiideti konvendi toimumine heaks ja saadeti sinna delegaadid. See Missouri konstitutsioonikonvent hääletas liitu jäämise poolt.

Jackson, kes oli konföderatsioonimeelne, oli tulemuses pettunud. Ta kutsus osariigi miilitsad oma ringkondadesse iga-aastaseks väljaõppeks. Jacksonil olid plaanid St. Louis'i arsenali suhtes ja ta oli pidanud salajast kirjavahetust konföderatsiooni presidendi Jefferson Davisega, et saada St. Louis'i miilitsale suurtükiväge. Nendest arengutest teadlikuna lõi liidu kapten Nathaniel Lyon esimesena, piiras laagri sisse ja sundis osariigi miilitsat alistuma. Samal ajal, kui tema väed marssisid vangid arsenali, puhkes surmav mäss (Camp Jacksoni afäär). See tekitas osariigis suuremat toetust konföderatsioonile. Juba lõunameelne seadusandlik kogu võttis vastu kuberneri sõjalise seaduseelnõu, millega loodi Missouri osariigi kaardivägi. Kuberner Jackson nimetas selle reformitud miilitsa kindralmajoriks Sterling Price'i, kes oli olnud konvendi president. Price ja liidu ringkonnakomandör Harney jõudsid kokkuleppele, mida tuntakse Price-Harney vaherahu nime all, mis rahustas pingeid osariigis mitmeks nädalaks. Pärast seda, kui Harney oli ametist kõrvaldatud ja Lyon oli määratud ülemaks, toimus St. Louis'is Planters' House'is kohtumine Lyoni, tema poliitilise liitlase Francis P. Blair juuniori, Price'i ja Jacksoni vahel. Läbirääkimised ei viinud kuhugi. Pärast paari viljatut tundi teatas Lyon: "See tähendab sõda!" Price ja Jackson lahkusid kiiresti pealinna.

Lyon viis oma armee kiiresti edasi, et rünnata konföderatsioonipoolseid vägesid Jefferson Citys, Missouri osariigi pealinnas. Ta liikus piisavalt kiiresti, et tabada neid ettevalmistamata. 15. juunil hõivas Lyoni väike liidu armee Jefferson City. Pärast seda, kui Jackson ja suurem osa tema miilitsast taandusid Missouri edelanurka, seadis Lyon ametisse liidupoolse valitsuse. Lyon liigutas oma armee mässuliste järele. 17. juunil pidasid mõlemad pooled Boonville'i lahingu, mis kestis vaid umbes 30 minutit. Liidu väed alistasid täielikult konföderatsioonimeelsed. Seejärel viis ta oma väed mitmetesse kokkupõrgetesse Missouri osariigi kaardiväe ja konföderatsiooni armeega.

Lyon kolis seejärel Missouri osariigis asuvasse Springfieldi, kus sõjavägi laagerdus. 10. augustil löödi Lyoni Läänearmee Missouri osariigi Militsia ja Konföderatsiooni vägede ühendatud jõud Benjamin McCullochi juhtimisel Missouri osariigis Springfieldi lähedal. Seda nimetati Wilsoni Creeki lahinguks. Lyon sai surma, kui ta püüdis oma ülekaalus olevaid sõdureid koondada. Lyoni jõupingutused takistasid siiski Missouri osariigi liitumist konföderatsiooniga. Missouri kaotas sõja ajal, 1865. aasta jaanuaris, orjuse.