Ameerika Ühendriikide ajaloos oli orjariigiks USA osariik, kus orjapidamine oli teatud ajal seaduslik. Vaba riik oli selline, kus orjapidamine oli keelatud. Orjandus oli tugevalt politiciseeritud ja majanduslikult-kultuuriliselt jagav teema, mis mõjutas osariikide omavahelisi suhteid, kongressi otsuseid ja riigi territoriaalset laienemist.

Põhjused ja poliitiline taust

Alates riigi varajastest aegadest kujunesid põhja- ja lõunaosariikide majandusmudelid erinevateks: põhjapoolsetes osariikides domineeris tööstus ja palgatöö, lõunas aga suured farmid (plantatsioonid), mis tuginesid põllumajandustööjõuna orjadele. Uute territooriumite küsimus ja see, kas need võetakse vastu vaba või orjariigina, oli keskseks konfliktiallikaks: osariikide tasakaal Senatis, kongressi kompromissid ja seadused (näiteks Missouri kompromiss, 1820; Compromise of 1850; Kansas–Nebraska seadus 1854) püüdsid leida ajutisi lahendusi, kuid sageli ainult süvendasid vastasseisu. See erimeelsus oli üks peamisi põhjusi Ameerika kodusõja puhkemiseks.

Olulised õiguslikud sammud ja sõjategevuse mõju

1850. aastate keskpaigaks kasvasid pinged – tähtsad sündmused olid muu hulgas kaubandus- ja õigusmuudatused, Fugitive Slave Act (põgenike tagastamise seadus) ning 1857. aasta Dred Scotti otsus, mis süvendas lõhet. 1861–1865 toimunud Ameerika kodusõja ajal lahkus mitu lõunapoolset osariiki föderaalsest liidust ja moodustas Konföderatsiooni (Confederate States of America), mille üks peamisi eesmärke oli säilitada orjandus. Sõja käigus tegi president Abraham Lincoln 1863. aastal olulise sammu, välja andes Emancipation Proclamation’i, mis kuulutas vabadeks orjad Konföderatsiooni kontrolli all olnud aladel (see ei vabastanud kohe kõiki orje, kuid muutis sõjalise ja poliitilise olukorra orjuse suhtes).

Abolutsioon ja põhiseaduslik lõplik lahendus

Sõja lõppedes oli vaja orjuse kaotamist kogu liidus. Selleks ratifitseeriti 1865. aastal Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kolmeteistkümnes muudatus, mis kaotas orjuse kõikides Ameerika Ühendriikide osariikides ja territooriumidel. See muudatus tekitas seadusliku ja riikliku aluse orjuse lõpliku kaotamiseks. Pärast seda järgnesid rekonstrueerimise ajastu muudatused ja seadused (nt 14. ja 15. muudatus), mille eesmärk oli tagada vabaduse, kodakondsuse ja hääleõiguse põhimõtted endistele orjuse all kannatanutele.

Pärand ja terminoloogia

Pärast kolmeteistkümnendat muudatust muutusid sotsiaalsed ja õiguslikud tingimused oluliselt, kuid orjuse järgseks ajaks tekkisid uued diskrimineerimise ja segregatsiooni vormid (näiteks Jim Crow seadused lõunaosariikides), mille vastu võitlemine kestis aastakümneid kuni 20. sajandi keskel toimunud kodanikuõiguste liikumiseni. Kuna orjapidamine oli nüüd föderaalselt keelustatud, jäid terminid „orjariik“ ja „vaba riik“ ajaloolisteks mõisteteks, mida kasutatakse peamiselt mineviku seletamiseks ning õigus- ja ajalooanalüüsis.

Olulised kuupäevad lühidalt

  • 1820 – Missouri kompromiss (territooriumite staatus ja orjuse piirid)
  • 1850 – Compromise of 1850 ja Fugitive Slave Act
  • 1854 – Kansas–Nebraska Act (rahvaenamus otsustamas orjuse üle uutel aladel)
  • 1861–1865 – Ameerika kodusõja
  • 1863 – Emancipation Proclamation (vabastamine Konföderatsiooni aladel)
  • 1865 – Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kolmeteistkümnes muudatus – orjuse ametlik kaotamine

Kokkuvõtlikult tähendas „orjariik“ või „vaba riik“ Ameerika kontekstis konkreetseid õiguslikke ja praktilisi erinevusi inimeste vabaduse suhtes ning need mõisted aitavad mõista 19. sajandi poliitikat, majandust ja sotsiaalseid pingeid, mis viisid suure siseriikliku konflikti ja lõpuks orjuse kaotamiseni.