Orjariigid ja vabad riigid

Varajane ajalugu

Orjandus oli seaduslik ja seda praktiseeriti kõigis kolmeteistkümnes koloonias. Organiseeritud poliitilised ja sotsiaalsed liikumised orjanduse lõpetamiseks algasid 18. sajandi keskel. Ameerika revolutsioonisõjas väljendatud soov vabaneda Suurbritanniast sundis paljusid mustanahalisi ameeriklasi ühinema revolutsiooniga lootuses, et ka nemad vabanevad. Teised liitusid Briti armeega, mida julgustasid Briti lubadused vabaduse kohta vastutasuks sõjaväeteenistuse eest. Pärast seda, kui britid kaotasid sõja, viidi tuhandeid inimesi Nova Scotiale.

1770. aastatel hakkasid mustanahalised kogu Uus-Inglismaal saatma põhjapoolsetele seadusandjatele petitsioone, milles nõudsid vabadust. Konstitutsioonikonverentsil arutati mitmeid orjaküsimusi ja mõnda aega oli orjandus peamine takistus uue põhiseaduse vastuvõtmisel. Kompromissina tunnustati orjuse institutsiooni, kuigi seda ei mainitud põhiseaduses otseselt. Üks näide on põgeneva orja klausel. 1789. aastaks oli viies põhjapoolses osariigis kehtestatud poliitika, millega hakati järk-järgult orjapidamist kaotama: Pennsylvania (1780), New Hampshire ja Massachusetts (1783), Connecticut ja Rhode Island (1784). Vermont kaotas orjuse 1777. aastal, kui ta oli veel iseseisev. Kui ta 1791. aastal 14. osariigina Ameerika Ühendriikidega ühines, oli ta esimene liitunud osariik, kus ei olnud orjapidamist. Aastaks 1804 olid kõik põhjapoolsed osariigid orjuse kaotanud või olid olemas plaanid selle järkjärguliseks vähendamiseks. Seal oli 11 vaba riiki ja 11 orjariiki. Hiljem tuli kodusõda.

Lõunaosas loodi Kentucky orjariigina Virginia osariigist (1792). Tennessee loodi orjariigiks Põhja-Carolina osast (1796). Aastaks 1803, pärast Ohio vastuvõtmist Ameerika Ühendriikidesse, oli üheksa vaba osariiki ja kaheksa orjariiki. Geograafiliseks eraldusjooneks põhjapoolsete vabade osariikide ja lõunapoolsete orjariikide vahel sai Mason-Dixoni joon. 1820. aastal pikendati Missouri kompromissiga Mason-Dixoni joont lääne suunas, mis oli ametlikuks eraldusjooneks Ohio jõest ida pool asuvate vabade ja orjastatud osariikide vahel.

Uued territooriumid

1787. aasta Loode-deklaratsioon, mis võeti vastu vahetult enne USA põhiseaduse ratifitseerimist, keelas orjapidamise Loode-territooriumil. Territooriumi lõunapiiriks oli Ohio jõgi. Seda peeti Mason-Dixoni joone läänepoolseks pikenduseks. Territooriumi asustasid üldjuhul uusinglased ja Ameerika revolutsioonisõja veteranid, kes said seal maad. Territooriumist loodud osariigid - Ohio (1803), Indiana (1816), Illinois (1818), Michigan (1837), Iowa (1846), Wisconsin (1848) ja Minnesota (1858) - olid kõik vabad osariigid.

1820. aasta Missouri kompromiss, mis vahetas Missouri (orjastatud) vastu Maine'i (vaba), samuti tõmbas see Missouri lõunapiirist läände ulatuva joone, mis pidi jagama kõik uued territooriumid orjadeks (lõuna pool joont) ja vabadeks (põhja pool joont).


Arkansase osariigi loomisega (1836) kasvas orjastatud osariikide arv 13-ni, kuid Michigani osariigi loomisega (1837) jäi orjastatud ja vabade osariikide arv võrdseks.


15 orjastatud osariiki said Texase (1845) ja Florida (1845), mis ületas 14 vaba osariigi arvu, mis said Iowa (1846).


17 vaba riigi hulka kuulusid Wisconsin (1848), California (1850) ja Minnesota (1858), mis ületasid 15 orjastatud riigi arvu.

181. aasta sõda2

1812. aasta sõja ajal võtsid britid kõik nende kätte sattunud orjad vabana vastu. See toimus ilma igasuguste tingimusteta seoses sõjaväeteenistusega, nagu oli tehtud Vabadussõjas. 1812. aasta sõja lõpuks näis orjapidamisvastaste reformide hoog osariikide kaupa hoogu kaotavat. Pooled osariigid olid juba orjuse kaotanud, keelustanud selle algusest peale või olid orjuse kaotamise protsessis. Teine pool oli pühendunud orjuse säilitamisele oma piirides.

Föderaalsel tasandil olid poliitikud mures võimu tasakaalu pärast Ameerika Ühendriikides. Igal osariigil oli kaks senaatorit, nii et kui mõlemal poolel oli võrdne arv osariike, nqv bro ouldi teha föderaalsel tasandil. Kui orjariike ja vabu osariike oli võrdne arv, oli senat lõunapoolsetele osariikidele olulistes küsimustes võrdselt jagunenud. Nii põhja- kui ka lõunapoolsed olid mures lääneterritooriumide pärast ja selle pärast, kas uued osariigid võetakse vastu vabade või orjariikidena.

Missouri kompromiss

Vaidlused selle üle, kas Missouri peaks olema lubatud orjastatud osariigiks, viisid 1820. aasta Missouri kompromissile. Selles sätestati, et Louisiana Purchase'i territoorium põhja pool 36° 30' laiuskraadi, mis kirjeldas suuremat osa Missouri lõunapiirist, korraldatakse vabaks osariigiks. Sellest joonest lõuna poole jääv territoorium oleks reserveeritud orjastatud osariikide korraldamiseks. Kompromissi osana tagati Maine'i (1820) vastuvõtmine vabaks osariigiks, et tasakaalustada Missouri vastuvõtmist orjariigiks (1820). Tööstuslikult arenenud põhjaosa kasvava elanikkonna tõttu oli esindajatekojas rohkem vabade osariikide hääli kui orjade hääli. Selle tasakaalustamatuse ületamiseks kehtestas esindajatekoda 1836. aastal "suukorvi reegli", mis keelas esindajatekogul käsitleda kõiki orjusevastaseid petitsioone. See tühistati 3. detsembril 1844. aastal.

Texas ja Mehhiko loovutamine

Texase vastuvõtmine (1845) ja Mehhiko suurte uute territooriumide saamine USA-le (1848) pärast Mehhiko-Ameerika sõda lõi täiendava põhja-lõuna konflikti. Kuigi Texase asustatud osa oli puuvillaistanduste poolest rikas ja orjusest sõltuv piirkond, ei tundunud mägiläänes omandatud territoorium puuvillale ega orjapidamisele külalislahke. Osana 1850. aasta kompromissist võeti California vabaks osariigiks (1850), ilma orjapaarita. Et vältida vabade riikide enamuse tekkimist senatis, nõustus California saatma kongressi ühe orjandusmeelse ja ühe orjandusevastase senaatori.

Viimased lahingud

Raskus leida territooriumi, mida oleks saanud organiseerida täiendavateks orjariikideks, pidurdas lääneterritooriumide avamist asustamisele. Orjariikide poliitikud otsisid lahendust, tehes jõupingutusi Kuuba omandamiseks (vt Ostendi manifest, 1852) ja Nicaragua annekteerimiseks (vt Walkeri afäär, 1856-57). Mõlemad pidid olema orjariigid.

1854. aastal asendas 1820. aasta Missouri kompromissi Kansas-Nebraska seadus. See võimaldas uute territooriumide valgetel meesasukatel otsustada rahva suveräänsuse kaudu, kas nad lubavad orjapidamist igal territooriumil. Tulemuseks oli see, et orjapidamismeelsed ja -vastased elemendid ujutasid Kansasisse eesmärgiga hääletada orjuse üle või alla. See tõi kaasa konflikti, mida tuntakse nime all "Bleeding Kansas". Püüti korraldada Kansase vastuvõtmist orjariigiks. See pidi vabaks osariigiks saama koos Minnesota osariigiga. Kuid Kansase vastuvõtmine orjariigiks blokeeriti, sest selle orjariigi põhiseaduse seaduslikkus tekitas küsimusi. 1850. aastate Kansase orjavaenulikke asunikke nimetati vabasõduriteks, sest nad võitlesid (edukalt) selle eest, et Kansas kuuluks 1861. aastal vabana osariigina liitu. Kui Minnesota vastuvõtmine 1858. aastal takistamatult edenes, oli tasakaal senatis kadunud. Oregon võeti 1859. aastal vabaks osariigiks.

Orjuse lõpp

Kodusõja alguses oli Ameerika Ühendriikides 34 osariiki, millest 15 olid orjastatud osariigid. Neist 11 orjariiki kuulutas oma lahkulöömist Ameerika Ühendriikidest, et moodustada Konföderatsioon. Liitu jäänud orjariigid olid Maryland, Missouri, Delaware ja Kentucky ning neid nimetati piiririikideks. Emantsipatsiooniproklamatsiooni väljakuulutamise ajaks 1863. aastal oli Tennessee juba liidu kontrolli all. Seega kehtis proklamatsioon ainult 10 järelejäänud konföderatsiooni osariigi suhtes. Orjuse kaotamine sai ka nende osariikide kohaliku võimu taastamise tingimuseks, kes olid deklareerinud oma lahkulöömist. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kolmeteistkümnes muudatus kaotas 18. detsembril 1865. aastal orjuse kogu Ameerika Ühendriikides, millega lõpetati erinevus orjastatud ja vabade osariikide vahel.

Riikide jagunemine kodusõja ajal. Sinine tähistab liidu riike, sealhulgas sõja ajal vastu võetud riike; helesinine tähistab piiririike; punane tähistab konföderatsiooni riike. Toonimata alad ei olnud osariigid enne kodusõda ega selle ajal.