Põhiseaduse konvendi (Ameerika Ühendriigid)

Arutelud

Enamik vaidlusi puudutas senati koosseisu ja valimisi. Teised erimeelsused puudutasid seda, kuidas määratleda "proportsionaalset esindatust" (kas kaasata orjad või muu vara). Nad pidid otsustama, kas jagada täidesaatev võim kolme isiku vahel või investeerida see võim ühele presidendile. Samuti pidid nad välja töötama, kuidas valida presidenti, kui pikk peaks olema tema ametiaeg ja kas ta võib kandideerida uuesti. Tekkisid küsimused selle kohta, milliseid õigusrikkumisi peaks saama süüdi mõista. Suurem osa ajast konvendi ajal kulus nende küsimuste lahendamisele, samas kui seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu volitused ei olnud väga vaieldavad. Kui konvendi töö algas, leppisid delegaadid kõigepealt kokku konvendi põhimõtetes, seejärel leppisid nad kokku Madisoni Virginia plaanis ja hakkasid seda muutma. Üksikasjalik komitee kogunes 4. juuli vaheajal ja koostas esialgse eelnõu. Suurem osa sellest jämedast eelnõust jäi alles ja seda võib leida põhiseaduse lõplikus versioonis. Pärast viimaste küsimuste lahendamist koostas stiilikomitee lõpliku versiooni, mille üle hääletati ja mis saadeti osariikidele.

Virginia kava

James Madison oli 1787. aasta talvel uurinud erinevaid konföderatsioone läbi ajaloo. Ta tuli Philadelphiasse, olles relvastatud rikkalike teadmistega ja ettekujutusega sellest, milline peaks olema Ameerika Ühendriikide valitsus. Tema plaani esitas konvendile Virginia kuberner Edmund Randolph. Sellest sai USA põhiseaduse alusel loodava uue valitsuse põhijoonis. Tema kava nägi ette kolm valitsemisharu koos kontrolli ja tasakaaluga, et vältida ühegi haru võimu kuritarvitamist. Madisoni idee kohaselt oli seadusandlikul kogul kaks koja. Ühes oleks rahva poolt kolmeks aastaks valitud liikmed. Teise koja liikmed oleksid valitud osariikide seadusandjate poolt ja nende ametiaeg oleks olnud 7 aastat. Mõlemas oleks kohad määratud riigi rahvaarvu järgi.

Veel kaks plaani

Pärast kahenädalast arutelu Virginia plaani üle esitas William Patterson oma plaani, mida nimetatakse erinevalt New Jersey plaaniks, Pattersoni plaaniks ja väikese riigi plaaniks. See oli väga sarnane Konföderatsiooni artiklitega ja sisaldas ühekogulisi (ühekojalisi) seadusandlikke organeid. Kõigil osariikidel oleks olnud üks hääl. Tal oli üks idee, mis jäi kehtima; et osariikide seadused, mis olid vastuolus föderaalseadustega, tühistatakse.

Kolmanda plaani pakkus välja Alexander Hamilton. See oli Briti põhiseaduse koopia. Ka see oli kahekojaline, kus oli ülemkoda ja seadusandlik kogu, mille liikmed teenisid oma hea käitumise eest.

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse allkirjastamine

Lahendus

Lõpuks leidsid nad kompromissi kõigi kolme plaani vahel. Uuel valitsusel oleks ülemkoda, kus igast osariigist oleks võrdne arv saadikuid, ja alamkoda, mille esindatus põhineks rahvaarvul. Täitevvõimule kuuluks enamik välissuhete alastest volitustest, samas kui muud olulised volitused, näiteks lepingute ratifitseerimine, kuuluksid seadusandlikule võimule. Pärast uue põhiseaduse ratifitseerimist osariikide poolt jõustus see 1789. aastal.