AlegsaOnline.com

Konstitutsioonikonvent (Philadelphia 1787) — USA põhiseaduse loomine

Sügav ülevaade 1787. aasta Philadelphia konventsioonist: kuidas Madison, Hamilton ja Washington lõid USA põhiseaduse — ajaloosündmus, mis kujundas Ameerikat.

Autor: Leandro Alegsa

12-10-2025

Konstitutsioonikonvent (tuntud ka kui Philadelphia konventsioon) toimus 25. maist kuni 17. septembrini 1787 Philadelphias, Pennsylvanias. Kuigi konvendi ametlik ülesanne oli vaadata läbi konföderatsiooni põhikiri, sai algusest peale selgeks, et paljud delegaadid, sealhulgas James Madison ja Alexander Hamilton, kavatsesid pigem luua uue valitsuse kui parandada olemasolevat. Delegaadid valisid konvendi juhatajaks George Washingtoni. Konvendi tulemuseks oli Ameerika Ühendriikide põhiseaduse loomine. See muudab selle koosoleku üheks kõige olulisemaks sündmuseks Ameerika Ühendriikide ajaloos.

Taust ja eesmärk

1780. aastate keskel oli selge, et konföderatsiooni põhikiri (Articles of Confederation) ei taganud uutele osariikidele toimivat riigivalitsemist: keskvõim oli liiga nõrk, föderaalsed rahalised ja välis-, kaubandus- ning kaitsealased volitused olid piiratud. Seetõttu kutsuti 1787. aasta mais kokku delegaadid osariikidest, et kaaluda parandusi. Paljud osavõtjad tulid konvendile aga eesmärgiga töötada välja põhjalikum, tugevama keskvalitsusega riigikorraldus.

Peamised ettepanekud ja vaidlused

Konvendi käigus esitati ja arutati mitmeid suuri poliitilisi ja põhiseaduslikke küsimusi:

Kõrge keskvalitsus vs osariikide autonoomia. Diskussioon keskendus sellele, kui palju volitusi peaks andma uuele föderaalvalitsusele.
Esindatuse küsimus. Suured ja väikesed osariigid ei olnud nõus, kuidas jaotada esindus võrdväärselt; see oli üheks peamiseks konfliktiallikaks.
Slavery (orjandus) ja elanike loendamine. Vaieldi selle üle, kuidas arvestada orje esinduse ja maksustamise arvutamisel.
Võimude lahusus ja kontrollid. Arutati seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu rolli ning nende vastastikuseid kontrollimehhanisme.

Peamised plaanid ja kompromissid

Konvendi etapid tõid kaasa mitu tähtsat ettepanekut ja kompromissi:

Virginia plaan (suurte osariikide toetus) ette nägi esindatuse põhjal, mis sõltuks osariikide rahvaarvust.
New Jersey plaan (väiksemate osariikide vastus) soovitas säilitada ühekojaline seadusandlik kogu, kus igal osariigil on võrdne esindatus.
Connecticuti kompromiss (Great Compromise) ühendas need vaatenurgad: loodud sai kakskojane Kongress — alamkoda (House of Representatives) rahvaarvu alusel ja senat (Senate) võrdse esindatusega osariikide vahel.
Kolme viiendiku kompromiss (Three-Fifths Compromise) otsustas, et orjad loetakse esinduse ja maksustamise eesmärgil kolmandiku ja poole vahel (konkreetne formuleering: iga orjas isik loetakse kolme viiendikuna).
Valija kogu (Electoral College) lahendas valimismehhanismi presidendi valimiseks, ühendades föderaalsete ja osariiklike huvide tasakaalu.

Konventsiooni töökorraldus ja isikud

Konvent töötas suures osas saladuses — koosolekute protokollid ja arutelud ei olnud avalikud, et võimaldada vaba ja avatumat debatti. Selle saladuse tõttu kasvas hiljem arutelu konstitutsiooni legitiimsuse üle, kuna konvendi volitused olid ametlikult ainult olemasoleva põhikirja parandamiseks. Kuigi mõned mõjukad isikud, näiteks Patrick Henry, keeldusid osalemast, olid kohal mitmed tähtsad riigimehed. Lisaks George Washingtonile ja James Madisonile mängisid olulisi rolle ka delegaadid nagu Roger Sherman, James Wilson, Gouverneur Morris (kes kirjutas suurt osa konstitutsiooni sissejuhatusest ehk preambulast), Edmund Randolph ja William Paterson.

Tulemus ja ratifitseerimisprotsess

17. septembril 1787 allkirjastasid 39 delegaati lõpliku põhiseaduse dokumendi. Seejärel saadeti tekst osariikidele ratifitseerimiseks, milleks oli konstitutsioon ette näinud osariiklike konventide hääletuse. Ratifitseerimise nõue oli algselt seitsme osariigi heakskiit, kuid lõpuks otsustati, et uue süsteemi toimimiseks oleks vaja üheksa osariigi heakskiitu. Ratifitseerimise käigus tekkis tugev debatt federalistide (toetasid tugevamat föderaalvalitsust) ja anti-federalistide (kartsid keskValitsuse liigsust ja soovisid garanteeritud kodanikuõigusi) vahel. Federalistide seisukohti toetasid tuntud esseede kogumikud, mida tuntakse kui Federalist Papers — need aitasid veenda mitut osariiki ratifitseerima.

Pärand ja tähtsus

Konstitutsioonikonventi tulemusena sündinud Ameerika Ühendriikide põhiseadus lõi föderaalse valitsemise aluse, mis sisaldab võimude lahususe, kontrollide ja tasakaalude (checks and balances) süsteemi ning kirja pandud volitusi föderaalvalitsusele. Kuigi konstitutsioon jäi paljudele algselt ebapiisavaks ilma kodanikuõiguste deklaratsioonita, lisati Bill of Rights ehk esimesed kümme muudatust 1791. aastal, vastates paljude anti-federalistide muredele.

Olulised punktid kokkuvõtlikult

Kuupäevad: 25. mai – 17. september 1787, Philadelphia.
Tulemus: uus Ameerika Ühendriikide põhiseadus, mille allkirjastati 17. septembril 1787.
Peamised abinõud: kakskojane Kongress, tugevam täidesaatev võim, valija kogu, kompomeissid esindatuse ja orjanduse küsimustes.
Pikaajaline mõju: moodustas aluse tänapäevasele USA valitsuskorrale ja õigusjärgsele riigile.

Arutelud

Enamik vaidlusi puudutas senati koosseisu ja valimisi. Teised erimeelsused puudutasid seda, kuidas määratleda "proportsionaalset esindatust" (kas kaasata orjad või muu vara). Nad pidid otsustama, kas jagada täidesaatev võim kolme isiku vahel või investeerida see võim ühele presidendile. Samuti pidid nad välja töötama, kuidas valida presidenti, kui pikk peaks olema tema ametiaeg ja kas ta võib kandideerida uuesti. Tekkisid küsimused selle kohta, milliseid õigusrikkumisi peaks saama süüdi mõista. Suurem osa ajast konvendi ajal kulus nende küsimuste lahendamisele, samas kui seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu volitused ei olnud väga vaieldavad. Kui konvendi töö algas, leppisid delegaadid kõigepealt kokku konvendi põhimõtetes, seejärel leppisid nad kokku Madisoni Virginia plaanis ja hakkasid seda muutma. Üksikasjalik komitee kogunes 4. juuli vaheajal ja koostas esialgse eelnõu. Suurem osa sellest jämedast eelnõust jäi alles ja seda võib leida põhiseaduse lõplikus versioonis. Pärast viimaste küsimuste lahendamist koostas stiilikomitee lõpliku versiooni, mille üle hääletati ja mis saadeti osariikidele.

Virginia kava

James Madison oli 1787. aasta talvel uurinud erinevaid konföderatsioone läbi ajaloo. Ta tuli Philadelphiasse, olles relvastatud rikkalike teadmistega ja ettekujutusega sellest, milline peaks olema Ameerika Ühendriikide valitsus. Tema plaani esitas konvendile Virginia kuberner Edmund Randolph. Sellest sai USA põhiseaduse alusel loodava uue valitsuse põhijoonis. Tema kava nägi ette kolm valitsemisharu koos kontrolli ja tasakaaluga, et vältida ühegi haru võimu kuritarvitamist. Madisoni idee kohaselt oli seadusandlikul kogul kaks koja. Ühes oleks rahva poolt kolmeks aastaks valitud liikmed. Teise koja liikmed oleksid valitud osariikide seadusandjate poolt ja nende ametiaeg oleks olnud 7 aastat. Mõlemas oleks kohad määratud riigi rahvaarvu järgi.

Veel kaks plaani

Pärast kahenädalast arutelu Virginia plaani üle esitas William Patterson oma plaani, mida nimetatakse erinevalt New Jersey plaaniks, Pattersoni plaaniks ja väikese riigi plaaniks. See oli väga sarnane Konföderatsiooni artiklitega ja sisaldas ühekogulisi (ühekojalisi) seadusandlikke organeid. Kõigil osariikidel oleks olnud üks hääl. Tal oli üks idee, mis jäi kehtima; et osariikide seadused, mis olid vastuolus föderaalseadustega, tühistatakse.

Kolmanda plaani pakkus välja Alexander Hamilton. See oli Briti põhiseaduse koopia. Ka see oli kahekojaline, kus oli ülemkoda ja seadusandlik kogu, mille liikmed teenisid oma hea käitumise eest.

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse allkirjastamine

Lahendus

Lõpuks leidsid nad kompromissi kõigi kolme plaani vahel. Uuel valitsusel oleks ülemkoda, kus igast osariigist oleks võrdne arv saadikuid, ja alamkoda, mille esindatus põhineks rahvaarvul. Täitevvõimule kuuluks enamik välissuhete alastest volitustest, samas kui muud olulised volitused, näiteks lepingute ratifitseerimine, kuuluksid seadusandlikule võimule. Pärast uue põhiseaduse ratifitseerimist osariikide poolt jõustus see 1789. aastal.

Küsimused ja vastused

K: Millal ja kus toimus konstitutsioonikonventsioon?

V: Konstitutsioonikonvent toimus 25. maist 1787. aasta 17. septembrini Philadelphias, Pennsylvanias.

K: Mis oli põhiseadusliku konvendi eesmärk?

V: Kuigi konvendi eesmärk oli vaadata läbi konföderatsiooni artiklid, sai algusest peale selgeks, et paljud liikmed, sealhulgas James Madison ja Alexander Hamilton, kavatsesid pigem luua uue valitsuse kui parandada olemasolevat.

K: Kes juhtis konstitutsioonikonventi?

V: Konvendi eesistujaks valiti George Washington.

K: Mis oli põhiseadusliku konvendi tulemus?

V: Konvendi tulemuseks oli Ameerika Ühendriikide põhiseaduse loomine.

K: Miks peetakse konstitutsioonikonventi üheks kõige olulisemaks sündmuseks Ameerika Ühendriikide ajaloos?

V: Ameerika Ühendriikide põhiseaduse loomine konstitutsioonikonverentsil on üks olulisemaid sündmusi Ameerika Ühendriikide ajaloos, sest sellega loodi raamistik valitsusele, mis on kestnud üle 200 aasta.

K: Mis on põhiseaduse konvendi teine nimetus?

V: Põhiseaduse konventi tuntakse ka kui Philadelphia konventsiooni.

K: Kes olid kaks olulist konstitutsioonikonvendi liiget?

V: James Madison ja Alexander Hamilton olid kaks olulist konstitutsioonikonvendi liiget, kes kavatsesid luua uue valitsuse, mitte parandada olemasolevat.