1850. aasta kompromiss oli rida 1850. aastal vastu võetud seadusi, mille eesmärk oli leevendada puhkenud pingeid vastuolulise orjuse küsimuse üle Ameerika Ühendriikides. Põhjus oli osaliselt selles, et pärast Mehhiko-Ameerika sõda olid USA-le lisandunud suured uued territooriumid, mille üle pidid riigijuhid otsustama: kas neid täita orjapidamisega või muuta vabaks. Kompromiss oli mitmest seadusest koosnev pakett, mille järgi tunnistati California vabaks osariigiks ning moodustati uued territooriumid Uus-Mehhiko ja Utah. Samuti lahendati vaidlus Texase ja Uus‑Mehhiko piiri üle ning seadusandlusest tulenes, et Texas loovutas osa vaidlusalustest aladest ja föderatsioon kompenseeris osa Texase võlakoormast. Kompromiss lõpetas ka orjakaubuse orjakaubandus Washingtonis ning sisaldas karmistatud põgenenud orjade tagasitoomise sätteid, millega lihtsustati lõunapoolsete orjapidajate jaoks põgenenud orjade tagasisaamist.

Peamised sätted

  • California vastuvõtmine vabaks osariigiks (California — vabaks osariigiks).
  • Uute territooriumide, Uus‑Mehhiko ja Utah, organiseerimine ning küsimuse jätsid seadused sageli kohaliku otsuse ehk rahva suveräänsuseks, mille praktikasse viimine võimaldas tulevastel elanikel otsustada orjuse üle.
  • Texase piirivaidluse lahendamine ja föderaalse võla osaline ülevõtmine (Texase piir).
  • Orjakaubanduse lõpetamine Washingtonis (orjakaubandus Washingtonis).
  • Range Fugitive Slave Act ehk põgenenud orjade tagasisaamise seaduse vastuvõtmine, mis andis suurenenud volitusi orjade tagastamiseks lõunasse ja kehtestas trahvid ning sunnimeetmed nende jaoks, kes põgenenud orjapidamist peitsid või ei teinud koostööd ametivõimudega.

Kes aitasid kompromissi vastu võtta ja kuidas see sündis

Kompromiss tekkis poliitilise kokkuleppena, kus olulised senaatorid ja riigimehed nagu Henry Clay, Daniel Webster ja John C. Calhoun mängisid tähtsat rolli eri vaateid kokku sidudes. Projektile aitas poliitiliselt läbi viia ka nooremad senati liikmed, sealhulgas Stephen A. Douglas, ning kompromissi lõppvormi allkirjastas president Millard Fillmore. Eesmärgiks oli ajutiselt likvideerida sektsioonilised vaidlused ja säilitada liit.

Mõju ja pikemad tagajärjed

Kompromiss andis lühiajaliselt rahu ja aitas vältida otsest kokkupõrget, kuid mõned sätted, eriti karmistatud põgenenud orjade seadus, tekitasid Põhja‑osariikides tugevat pahameelt. Paljud põhjapoolsete elanikud ja abolitionistid olid šokeeritud seaduse jõulistest meetoditest (nt kohtuprotsessi puudumine põgenenud inimeste jaoks ja rahalised hüved komisjonäridele), mis hoopis suurendas poliitilist ja moraalset vastuseisu orjusele. See aitas kaasa seniste parteistruktuuride muutumisele (nt Whigide nõrgenemine) ja kiirendas uute parteiliste liikumiste, sealhulgas vabariiklaste, tekkimist.

Seda nimetati rahva suveräänsuseks, mille kontseptsiooni populariseeris hiljem eriti Stephen A. Douglas ning kasutas ta seda 1854. aastal ka Kansase-Nebraska seaduses. Idee, et kohalike elanike enamus võiks otsustada orjuse üle, osutus aga vastuoluliseks ja viis peagi uute konfliktideni, näiteks käitumiseni Kansases (nn "Vere Kansases"), mis näitas, et kompromiss ei lahendanud pingeid püsivalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et 1850. aasta kompromiss pidas sektsioonilisi vaidlusi mõneks ajaks tagasi, kuid samal ajal süvendas see lahknevusi, kiirendas poliitilist ümberkujunemist ja aitas luua tingimused, mis lõpuks viisid Ameerika kodusõjani 1861. aastal.