1850. aasta kompromiss: Ameerika Ühendriikide orjuse ja territoriaalsed muutused
1850. aasta kompromiss oli rida 1850. aastal vastu võetud seadusi, mille eesmärk oli leevendada puhkenud pingeid vastuolulise orjuse küsimuse üle Ameerika Ühendriikides. Põhjus oli osaliselt selles, et pärast Mehhiko-Ameerika sõda olid USA-le lisandunud suured uued territooriumid, mille üle pidid riigijuhid otsustama: kas neid täita orjapidamisega või muuta vabaks. Kompromiss oli mitmest seadusest koosnev pakett, mille järgi tunnistati California vabaks osariigiks ning moodustati uued territooriumid Uus-Mehhiko ja Utah. Samuti lahendati vaidlus Texase ja Uus‑Mehhiko piiri üle ning seadusandlusest tulenes, et Texas loovutas osa vaidlusalustest aladest ja föderatsioon kompenseeris osa Texase võlakoormast. Kompromiss lõpetas ka orjakaubuse orjakaubandus Washingtonis ning sisaldas karmistatud põgenenud orjade tagasitoomise sätteid, millega lihtsustati lõunapoolsete orjapidajate jaoks põgenenud orjade tagasisaamist.
Peamised sätted
- California vastuvõtmine vabaks osariigiks (California — vabaks osariigiks).
- Uute territooriumide, Uus‑Mehhiko ja Utah, organiseerimine ning küsimuse jätsid seadused sageli kohaliku otsuse ehk rahva suveräänsuseks, mille praktikasse viimine võimaldas tulevastel elanikel otsustada orjuse üle.
- Texase piirivaidluse lahendamine ja föderaalse võla osaline ülevõtmine (Texase piir).
- Orjakaubanduse lõpetamine Washingtonis (orjakaubandus Washingtonis).
- Range Fugitive Slave Act ehk põgenenud orjade tagasisaamise seaduse vastuvõtmine, mis andis suurenenud volitusi orjade tagastamiseks lõunasse ja kehtestas trahvid ning sunnimeetmed nende jaoks, kes põgenenud orjapidamist peitsid või ei teinud koostööd ametivõimudega.
Kes aitasid kompromissi vastu võtta ja kuidas see sündis
Kompromiss tekkis poliitilise kokkuleppena, kus olulised senaatorid ja riigimehed nagu Henry Clay, Daniel Webster ja John C. Calhoun mängisid tähtsat rolli eri vaateid kokku sidudes. Projektile aitas poliitiliselt läbi viia ka nooremad senati liikmed, sealhulgas Stephen A. Douglas, ning kompromissi lõppvormi allkirjastas president Millard Fillmore. Eesmärgiks oli ajutiselt likvideerida sektsioonilised vaidlused ja säilitada liit.
Mõju ja pikemad tagajärjed
Kompromiss andis lühiajaliselt rahu ja aitas vältida otsest kokkupõrget, kuid mõned sätted, eriti karmistatud põgenenud orjade seadus, tekitasid Põhja‑osariikides tugevat pahameelt. Paljud põhjapoolsete elanikud ja abolitionistid olid šokeeritud seaduse jõulistest meetoditest (nt kohtuprotsessi puudumine põgenenud inimeste jaoks ja rahalised hüved komisjonäridele), mis hoopis suurendas poliitilist ja moraalset vastuseisu orjusele. See aitas kaasa seniste parteistruktuuride muutumisele (nt Whigide nõrgenemine) ja kiirendas uute parteiliste liikumiste, sealhulgas vabariiklaste, tekkimist.
Seda nimetati rahva suveräänsuseks, mille kontseptsiooni populariseeris hiljem eriti Stephen A. Douglas ning kasutas ta seda 1854. aastal ka Kansase-Nebraska seaduses. Idee, et kohalike elanike enamus võiks otsustada orjuse üle, osutus aga vastuoluliseks ja viis peagi uute konfliktideni, näiteks käitumiseni Kansases (nn "Vere Kansases"), mis näitas, et kompromiss ei lahendanud pingeid püsivalt.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et 1850. aasta kompromiss pidas sektsioonilisi vaidlusi mõneks ajaks tagasi, kuid samal ajal süvendas see lahknevusi, kiirendas poliitilist ümberkujunemist ja aitas luua tingimused, mis lõpuks viisid Ameerika kodusõjani 1861. aastal.
Ameerika Ühendriigid 1850. aastal
Taust
Missouri kompromiss, mis võeti vastu 1820. aastal, oli Ameerika Ühendriikide Kongressi orjapidamismeelsete ja orjapidamisvastaste fraktsioonide vaheline kokkulepe. See puudutas orjanduse reguleerimist lääneterritooriumidel. See lubas Missourit orjastatud osariigina, et rahuldada lõunapoolseid huve. Põhja poole rahuldamiseks lubati Maine'i vabaks osariigiks. See säilitas Ameerika Ühendriikide senatis võimutasakaalu vabade ja orjastatud osariikide vahel. Plaani kohaselt keelati orjapidamine ka Louisiana territooriumil põhja pool paralleeli 36 kraadi 30' põhjalaiust (tuntud ka kui Missouri kompromissiliin), välja arvatud kavandatava Missouri osariigi piirides. See oli ajutine meede, mis vähendas konflikti orjuse üle. Kuid põhjapoolsete ja lõunapoolsete riikide vahel jätkus pahameel. Lõuna pahandas, et Kongress sekkus orjandusse. Põhja pahandas selle pärast, et pidi tegema kompromissi orjuse moraaliküsimustes. Mõlemad pooled soovisid oma küsimuse võitmiseks vajalikku poliitilist võimu. Oma raamatus Negro President: Jefferson and the Slave Power" kirjutas ajaloolane Garry Wills, et "Lõuna ei nõudnud orjade esindatust mitte selleks, et saavutada hetkel peaaegu võrdsus, vaid selleks, et saavutada enamuse kontroll lähitulevikus".
1849. aastal, kui Zachary Taylorist sai president, muutusid USA poolt pärast Mehhiko-Ameerika sõda omandatud uued territooriumid taas kriitiliseks orjuse küsimus. California kullapalavik oli põhjustanud sealse elanikkonna järsu kasvu ja kalifornialased soovisid nüüd vabaks osariigiks saamist. See rikkus Missouri kompromissiga kehtestatud 15 vaba osariigi ja 15 orjastatud osariigi tasakaalu.
Arutelu
Kentucky senaator Henry Clay esitas 29. jaanuaril 1850. aastal resolutsiooni, milles ta ütles, et need esindavad kompromissivaimu, mis hoiab liidu koos. Endine asepresident ja Lõuna-Carolina senaator John C. Calhoun nägi seda teisiti. Ta töötas kuu aega kõne kallal, kuid oli liiga haige, et seda pidada. Virginia senaator James A. Mason luges selle 4. märtsil senati saalis ette. Massachusettsi senaator Daniel Webster rääkis 7. märtsi kõnes kompromissi kasuks. Põhja abolitsionistid nägid seda reetmisena ja orjanduse huvidele järeleandmisena. William H. Seward, tollane New Yorgi senaator, kõneles järgmisena abolitsionistide poolt. Ta väitis, et on olemas "kõrgem seadus kui põhiseadus", mis takistab igasugust kompromissi orjusega.
Samal ajal arutas seda küsimust ka esindajatekoda. Aprilli alguseks polnud kokkulepet saavutatud, mistõttu tegi Mississippi senaator Henry S. Foote ettepaneku moodustada komitee. Seda nimetati "kolmeteistkümnenda komitee", kuhu kuulus seitse vikipeeglit ja kuus demokraatiat. Komitee koostas seaduseelnõu, mis põhines peamiselt Clay jaanuaris tehtud kompromissresolutsioonidel. Clay ise oli esimees ja esitas seaduseelnõu 8. mail.
Kompromiss
Mõlemad pooled said kompromissist mõningaid eeliseid:
Põhja
- Saanud California vabaks osariigiks liitu.
- Sai orjakaubandus Washingtonis keelatud.
- Texas kaotas Uus-Mehhiko territooriumi.
Lõuna
- Uutel territooriumidel ei ole piiranguid orjapidamisele.
- Kuigi orjakaubandus kaotati Washingtonis, võisid need, kes juba omasid orje, neid hoida.
- Texas sai föderaalvalitsuselt 10 miljonit dollarit hüvitist NM territooriumi kaotuse eest.
- Sai 1850. aasta põgenevate orjade seaduse vastu võetud.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli 1850. aasta kompromiss?
V: 1850. aasta kompromiss oli rida 1850. aastal vastu võetud seadusi, mis käsitlesid vastuolulist orjuse küsimust Ameerika Ühendriikides.
K: Mis oli 1850. aasta kompromissi põhjus?
V: 1850. aasta kompromissi põhjustas Mehhiko-Ameerika sõda, mille tulemusel Ameerika Ühendriigid omandasid suure hulga uusi territooriume.
K: Mida tegi 1850. aasta kompromiss seoses Californiaga?
V: 1850. aasta kompromiss tunnistas California vabaks osariigiks.
K: Millised uued territooriumid loodi 1850. aasta kompromissiga?
V: 1850. aasta kompromissiga loodi uued territooriumid Uus-Mehhiko ja Utah.
K: Kuidas lahendati 1850. aasta kompromissiga vaidlus Texase ja Uus-Mehhiko vahel?
V: 1850. aasta kompromissiga lahendati vaidlus Texase ja Uus-Mehhiko vahelise piiri üle nii, et Texas kaotas Uus-Mehhiko territooriumi.
K: Mida tegi 1850. aasta kompromiss seoses orjakaubandusega Washingtonis?
V: 1850. aasta kompromiss lõpetas orjakaubanduse Washingtonis.
K: Mis oli 1850. aasta kompromissi kaubandus- ja kaubanduskompromissi tulemus?
V: 1850. aasta kompromissi kaubandus- ja kaubanduskompromiss lõpetas orjakaubanduse ja viis lõpuks Emantsipatsiooniproklamatsiooni väljakuulutamiseni.
