Daniel Webster (18. jaanuar 1782 - 24. oktoober 1852) oli oluline Ameerika Ühendriikide riigimees. Esimest korda sai ta kuulsaks tänu sellele, et kaitses Uus-Inglismaa laevandushuvisid. Oma elu jooksul muutus ta üha enam natsionalistlikuks ja veenis paljusid inimesi, et ka temast saaks rahvuslane. See tegi Websterist ühe kuulsaima kõnemehe ja teise parteisüsteemi võimsaima whigide juhi. Websterile ei meeldinud orjandus, kuid ta pidas seda liidu (Ameerika Ühendriikide) kooshoidmiseks olulisemaks kui midagi muud.
Varane elu ja haridus
Daniel Webster sündis New Hampshire'i osariigis väikeses külakeses ja tuli tagasihoidlikust perest. Ta õppis ja lõpetas Dartmouthi kolledži, kus omandas klassikalise hariduse, mis mõjutas tema elukestvat huvi retorika ja õiguse vastu. Varajases elus töötas ta ka õpetajana ja hakkas seejärel õigust õppima, et saada advokaadiks.
Õigus- ja poliitiline karjäär
Webster sai kuulsaks mitte ainult poliitiku, vaid ka kuulsa advokaadina. Ta esindas mitmes tähtsas kohtuasjas, sealhulgas ärakirjades ja akadeemilistes vaidlustes, mis tõstsid tema profiili riiklikul tasandil. Tema advokaaditöö aitas tal kujuneda üheks mõjukamaks õigusteadlaseks oma põlvkonnas.
Poliitiliselt kuulus Webster mitmesse olulisse ametisse: ta oli korduvalt valitud Kongressi liikmeks ja senaatoriks ning ta asus ka kaks korda Ameerika Ühendriikide välisministri (Secretary of State) ametikohale. Tema töös Kongressis ja Senatis oli keskendunud eeskätt ühtsuse ja föderaalse autoriteedi kaitsele ning majanduslike huvide esindamisele Uus-Inglismaal.
Kõned, seisukohad ja "Suure Triumviraadi" roll
Websterist sai "Suure Triumviraadi" nime all tuntud rühma põhjapoolne liige. Nende hulka kuulusid tema kolleegid Henry Clay läänest ja John C. Calhoun lõunast. Websteri 1830. aasta "Vastus Hayne'ile" (Reply to Hayne) on üldiselt peetud üheks võimsaimaks ja ladusaimaks kõneks, mis kunagi kongressis peetud on. Selles kõnes kaitses ta tugevalt föderaalse riigi suveräänsust ning kuulsaim lõik sisaldab fraasi, mis tavaliselt tõlgitakse kui: "Liberty and Union, now and forever, one and inseparable" — rõhuasetus liidu püsivusel.
Kuigi Webbster oli moralistlikult vastu orjandusele, uskus ta, et riigi säilitamine on tähtsam kui kohene absoluutne vastasseis orjandusele. See ilmnes eriti tema toetuses 1850. aasta kompromissile ja selle keskseks osaks olnud põgenike-orjade tagastamise seadusele (Fugitive Slave Act), mis tekitas talle terava kriitika põhjaosariikides.
Riigiametid ja rahvusvahelised saavutused
Webster teenis Ameerika Ühendriikide välisministrina kahe eri perioodi jooksul. Tema tähtsaim välispoliitiline saavutus oli 1842. aasta Webster–Ashburtoni leping, millega lahendati tülikad piirivaidlused Suurbritanniaga Põhja-Ameerikas ja parandati suhteid Kanada-Briti valitsusega. See leping aitas stabiliseerida riigipiire ja vähendada sõjalise kokkupõrke ohtu.
Isiklikud omadused ja pärand
Webster oli kuulus oma jõulise, klassikalise kõnepruugi ja veenva retoorika poolest. Ta oskas kasutada ajaloolisi ja õigusalaseid argumente ning tema esinemisstiil mõjutas järgmisi kõnelejakoldeid Ameerikas. Kuigi osa tema poliitilisi otsuseid — eriti orjanduse küsimuses kompromisside toetamine — vähendasid tema populaarsust kodumaal, austati teda laialdaselt kui liidu eestkõnelejat ja riigimeest.
Teda on meenutatud paljude mälestiste ja kirjapanekutega ning 1957. aastal nimetas USA senat ametlikult Websteri üheks oma viiest parimast liikmest. Webster suri 24. oktoobril 1852 oma kodus Massachusettsi osariigis ning jäi ajalukku kui üks 19. sajandi mõjukamaid Ameerika poliitikuid ja advokaate.
Kokkuvõte: Daniel Webster oli silmapaistev advokaat, kõnemees ja riigimees, kes pühendus Ameerika Ühendriikide ühtsuse kaitsmisele. Tema retooriline pärand ja poliitilised sammud — nii hinnatud kui ka vastuolulised — mõjutasid oluliselt 1800. aastate USA poliitikat ja avalikku diskursust.