Henry Clay, Sr. (12. aprill 1777 – 29. juuni 1852) oli Ameerika Ühendriikide poliitik Kentuckyst. Ta töötas esindajatekojas (spiikrina), senatis ja riigisekretärina. Ta kandideeris mitu korda presidendiks, kuid ei võitnud kunagi. Ta soovis, et Ameerika Ühendriigid võitleksid 1812. aasta sõjas brittidega. Pärast aastaid demokraatide ja vabariiklaste parteis tegutsemist asutas ta Andrew Jacksoni vastu võitlemiseks Whigi partei.

Varane elu ja advokaadikarjäär

Henry Clay sündis Virginia osariigis Hanoveris. Ta õppis õigusteadust ja oli William & Mary kolledži juures tegutsenud juristi George Wythe'i õpilane; hiljem asus ta 1797. aastal elama ja advokaadina tööle Kentuckysse (peamiselt Lexingtonis). Ta abiellus Lucretia Hartiga ning nende perekond kuulus Kentuckysse ja Washingtoni ühiskonda. Clay osales aktiivselt osariigi poliitikas enne üleminekut riiklikule tasandile.

Poliitiline karjäär ja roll Washingtonis

Clay tuli kiiresti esile kõneleja, organiseerija ja parlamenditaktikuna. Ta teenis nii esindajatekojas kui ka senatis ning oli mitmel korral esindajatekoja spiiker. Ta toetas Ameerika julgeolekut ja rahvuslikku integratsiooni 1812. aasta sõja ajal ning saavutas tuntuse terava ja veenva kõnepruugiga.

„American System“ ja majanduspoliitika

Clay kujundas ja propageeris nn American System'i — majanduspoliitikat, mis soodustas kõrgeid tollimakse (tariffe), riiklikku panka ja riiklikke investeeringuid teedesse, kanalitesse ja muusse taristusse. Tema eesmärk oli tugevdada riiklikku majandust, kaitsta Ameerika tööstust ning siduda lõuna- ja põhjaosariikide majandused ühtseks riigiks.

Presidentuurikatsed ja „Corrupt Bargain“

Clay kandideeris presidendiks mitu korda. 1824. aasta valimistel oli ta üks esiletõstetud kandidaatidest; ühe kandidaadi enamuse puudumisel langetas esindajatekoda valiku, mis andis võimu riigisekretäri kohale valitud John Quincy Adamsile. Adamsi määramine Clay'le toetuse eest, mille järel Adams nimetas Clay riigisekretäriks, tõi kaasa kriitika ja süüdistused nn „corrupt bargain“'is ehk korruptsioonikaubanduses.

Orjuse küsimus ja kompromissid

Clay on tuntud kui „suur kompromissija“: ta töötas välja ja aitas vastu võtta mitmeid kompromisse, mis ajas püüdsid säilitada liidu rahu, kuid pikemas perspektiivis lükkasid lahendamata põhimõttelisi vastuolusid edasi. Nende hulka kuuluvad Missouri kompromiss (1820) ja tema hilisem osalus 1850. aasta kompromissis, mis käsitles uute osariikide staatust ja orjuse küsimust. Clay oli orjapidaja, kuid pooldas sageli aeglast ja reguleeritud üleminekut ning toetas koloniseerimisliikumist (varemalt vabastatud mustanahaliste Aafrika kolooniatele suunamine). Tema positsioon orjuse osas oli vastuoluline: ta püüdis vältida lõhenemist, kuid ei astunud abolitsionistide rööpasse.

Viimased aastad ja pärand

Clay mängis suure osa 19. sajandi poliitikas ja kehtestas ideid, mis mõjutasid USA majandus- ja välispoliitikat aastakümneid. Ta aitas moodustada ja juhatada Whigi parteid, mis koondus vastukaaluks Andrew Jacksoni demokraatidele. Kuigi ta ei saanud kunagi presidendiks, mõjutas tema töö kongressis oluliselt seadusandlust ja riiklikku debatti.

Teda peetakse üheks mõjukamaks poliitikuks Ameerika Ühendriikide varases ajaloos ja sageli nimetatakse teda hüüdnimega „The Great Compromiser“ (suure kompromissija) tema pingutuste eest säilitada liit ja vältida kohest sõjalist konflikti. Henry Clay suri 29. juunil 1852. aastal, olles jätnud maha tugeva ja vastuolulise pärandi, mis hõlmab nii rahvusliku arengu edendamist kui ka orjusega seotud kompromisside moraalseid vastuolusid.