Teine parteisüsteem on Ameerika Ühendriikide poliitilise parteisüsteemi nimetus 1800ndatel aastatel. Ajaloolased ja politoloogid kasutavad seda väljendit ajavahemiku 1828-1854 kirjeldamiseks. Inimesed hakkasid alates 1828. aastast kiiresti rohkem huvi tundma hääletamise vastu. Rohkem inimesi tuli poliitilistele kogunemistele ja ilmus valimispäeval hääletama. Samuti ilmus rohkem erakondlikke ajalehti, mis toetasid teatud erakonda. Inimesed muutusid oma erakonnale väga lojaalseks.
Taust ja tekkimine
Teise parteisüsteemi kujunemine oli seotud mitme faktori kokkulangemusega: valimisõiguse laienemise (eelkõige valgete meeste hulgas ilma varanõueteta), transpordi ja kommunikatsiooni paranemisega, ühiskondlike liikumiste aktiivsuse kasvuga ning erakondade paremaks organiseerumiseks. 1828. aasta valimised, mil Andrew Jackson sai presidendiks, tähistasid uue stiili poliitilist mobilisatsiooni — massilised valimiskogunemised, parteimised ajalehed ja kampaaniateoriad, mis migreerisid poliitika laiemale elanikkonnale.
Peamised omadused
- Kõrge valimisaktiivsus: osalus valimistel kasvas oluliselt võrreldes varasemate aastatega.
- Erakondlik meedia: parteiajalehed kirjutasid selgelt ühe või teise erakonna kasuks ja aitasid kujundada avalikku arvamust.
- Spoils system (palkamise süsteem): parteilisele lojaalsusele tuginev ametnike vahetus ja poliitiline lojaalsus olid kombeks, eriti Jacksoni ajastul.
- Kampaaniate massistumine: avalikud koosolekud, paraadid, tunnuslaulud ja sümbolid muutusid tavapäraseks poliitilise võitluse osaks.
- Regionaalne ja ideoloogiline polariseerumine: Demokraadid ja Whigid erinesid nii poliitiliste programmide kui ka sotsiaalse baasiga (maakonnad, linnad, tööstus vs põllumajandus).
Demokraadid
Sel ajavahemikul oli üks peamistest erakondadest Demokraatlik Partei, mida juhtis Andrew Jackson. Demokraatide aluseks oli nn Jacksoni poliitika, mis rõhutas piiratud liiduvõimu, suuremat usaldust osariikide vastu, individuaalset ja talupidajapõhist demokraatiat ning põhiliselt vaba turgu ilma liigsest riiklikust sekkumisest. Nad olid populaarsed lõuna- ja lääneosariikides ning toetasid tavaliselt laienemist ja väiksemat keskset majanduspoliitikat. Demokraadid kritiseerisid suurt panka (näiteks konflikti nn Bank War ajal) ja eelistati laiale rahvale suunatud poliitikat.
Whigid
Teine peamine erakond oli Henry Claydi juhitud Whigide partei. Whigid koondusid endiste rahvusliku vabariiklaste ja teiste Jacksoni-vastaste fraktsioonide baasil. Nad toetasid aktiivsemat riiklikku sekkumist majandusse läbi American System tüüpi poliitikate — protektsionistlikud tollid, riiklikult toetatud sisemised parendused (teed, kanaleid, raudteid) ja tugevam üleriigiline pank, et edendada kaubandust ja tööstust. Whigid leidsid toetust eriti Põhja-Ida linnades ja osaliselt ka läänepiirkondades, kus majanduslik arendus oli fookuses.
Peamised poliitilised konfliktid
- Pank ja rahapoliitika: Jacksoni ja demokraatide konflikt riikliku panga üle (Bank War) oli üks keskseid vaidlusi.
- Tollid ja kaubanduspoliitika: Whigid toetasid kaitsetolli, demokraadid eelistasid madalamaid tulusid ja vabadamat kaubandust põllumajandusele orienteeritud toetajate huvides.
- Sisemised parendused: Whigid propageerisid riiklikult toetatud infrastruktuuri projekte, demokraadid rõhutasid piiri iseseisvust osariikide ja erasektori suunas.
- Orjus: kuigi sel perioodil polnud orjus üksnes parteidevaheline küsimus, hakkasid orjusevastased liikumised ja väikeparteid järjest olulisemaks muutuma ning see lõhestas nii Whigide kui Demokraatide toetajabaase eri piirkondades.
Väikeparteid ja liikumised
Oli ka mitmeid olulisi väikeparteisid. Vabamüürlaste vastane partei (Anti-Masonic, 1827–1834) oli oluline uute poliitiliste ideede ja võrgustiku loomisel — nad esindasid esimest laiemalt organiseeritud kolmanda jõu rühmitust Ameerika poliitikas ning aitasid vormida parteiliste kampaaniate uusi vorme. Vabaduspartei 1840. aastatel oli oluline abolitsionistlik partei (orjuse vastu), mis püüdis tuua orjuse küsimuse otseselt valimiste päevakorda. Vaba Maapõllu Partei 1848. ja 1852. aastal oli teine orjusevastane partei, mis keskendus orjuse laienemise takistamisele läänepiirkondades.
Mõju ja süsteemi lõpp
Teine parteisüsteem oli oluline osa Jacksoni ajastu poliitikast, ühiskonnast, majandusest ja kultuurist. See lihtsustas massipoliitika arengut, tugevdas parteilist identiteeti ja muutis valimistaktikaid. Samas tekitasid teravad ideoloogilised ja regionaalsed pinged, eriti seoses orjuse küsimusega, mis lõpuks nõrgestas Whigide ja Demokraatide ühtsust.
1850ndate alguseks süvenesid vaidlused orjuse laienemise, Kansas-Nebraska seaduse (1854) ja muude poliitiliste sammude üle. Need sündmused kiirendasid Whigide lagunemist ning moodustasid tingimused uute parteiliste ridade tekkeks. Teisele parteisüsteemile järgnes pärast 1854. aastat kolmas parteisüsteem, mille üheks keskseks tunnuseks oli Vabariikliku Partei (Republican) tõus ning Ameerika poliitika veelgi tugevam regionaalne polariseerumine enne ja pärast kodusõda.