Second Party System

Mustrid

Väljendi "teise partei süsteem" on defineerinud ajaloolane Richard P. McCormick. Ta ütles, et see süsteem oli:

• See oli selge erakondlik süsteem.
• See loodi üle 15 aasta. Täpne aeg, mis selle väljatöötamiseks kulus, oli igas riigis erinev.
• Selle põhjustasid juhid, kes üritasid saada presidendiks. Iga kandidaat ehitas oma rahvusliku koalitsiooni.
• Juhi ja tema järgijate populaarsus sõltus piirkonnast. Näiteks John Quincy Adams oli kõige tugevam Uus-Inglismaal. Andrew Jackson ja tema toetajad olid kõige tugevamad Ameerika edelaosas.
• Esimest korda oli lõunas ja läänes kahe erakonna poliitika. (Enne seda oli nendes piirkondades ainult üks erakond.)
• Mõlemal erakonnal oli igas piirkonnas võrdne toetus.
• Pooled olid haavatavad konkreetse piirkonna spetsiifiliste küsimuste suhtes (nagu orjus).
• Igas osariigis esinesid samad kaks osapoolt.
• Vabamüürlaste vastane partei oli populaarne ainult nendes osariikides, kus oli nõrk teine partei.
• Parlamendikogu asendas poliitilise kongressi kui võimaluse, et inimesed, kellel on samad vaated, saaksid kohtuda ja poliitikat arutada.
• Poliitilised kampaaniad hakkasid rohkem keskenduma rahva häälele - lihtrahva toetusele.
• Valijad olid rohkem huvitatud lähedastest valimistest. Varasemates süsteemides olid valijad huvitatud karismaatilistest (hästi kõnelevatest) kandidaatidest ja konkreetsetest teemadest.

Juhid

Mitmed olulised ajaloolised isikud olid selles süsteemis poliitilised liidrid. Mõned kuulsad demokraadid olid: Andrew Jackson, Martin Van Buren, John C. Calhoun, James K. Polk, Lewis Cass ja Stephen Douglas. Mõned kuulsad whigid olid: Henry Clay, Daniel Webster, William H. Seward ja Thurlow Weed.

Algused

Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel 1824. aastal ei olnud ühtegi erakonda. Presidendikandidaate oli neli: Henry Clay, William Crawford, Andrew Jackson ja John Quincy Adams. Võistluse lõpus ei olnud ühelgi kandidaadil piisavalt hääli valimiskolleegiumis, et võita, ja võitja pidi valima Ameerika Ühendriikide esindajatekoda. Kolm lõppkandidaati olid Adams, Crawford ja Jackson. Kuigi Clay ei kuulunud nende finalistide hulka, oli ta esindajatekoja spiiker ja tema ülesanne oli pidada läbirääkimisi selle üle, kes saab presidendiks. Jacksonil oli kõige rohkem rahva hääli (kodanike antud hääled) ja kõige rohkem valijate hääli (valimiskogu antud hääled), kuid teda ei valitud. Selle asemel valiti presidendiks John Quincy Adams. Ta valis Clay kohe oma välisministriks.

Jackson kuulutas seda valjuhäälselt "korrumpeerunud tehinguks". Jackson oli väga populaarne poliitik, Ameerika indiaanisõdade kuulsaim võitleja ja 1812. aasta sõja kangelane. Ta koondas oma toetajaid poliitikas ja kohalikes miilitsaühingutes ning lõi Demokraatliku Partei. Martin Van Buren, New Yorgi poliitikas hiilgav juht, oli Jacksoni kõige olulisem toetaja. Van Buren oli populaarne Virginias ja Pennsylvanias ning tal oli nende valijaskonna häälte toetus. Uus Demokraatlik Partei võitis Adamsit 1828. aasta USA presidendivalimistel ja Jackson valiti presidendiks. Van Burenist sai riigisekretär ja hiljem asepresident. Adams, Clay ja nende toetajad Demokraatlik-Republikanlikus Parteis said tuntuks kui rahvusvabariiklased.

Pangasõda

Andrew Jackson oli vastu sellele, et erihuvirühmadele antakse erisoodustusi. Ta oli tugevalt vastu Ameerika Ühendriikide teisele pangale. Pank oli föderaalne institutsioon, mis töötas mõnevõrra nagu keskpank. (See oli väga sarnane hiljem välja töötatud Föderaalreservi süsteemiga). Pangat kontrollis pankur Nicholas Biddle ja seda toetas Henry Clay. Jacksonile ei meeldinud ükski pank ja ta ei uskunud paberrahasse. (Ta uskus, et raha peaks olema ainult kuld ja hõbe.) Presidendina suutis ta Teise Panga sulgeda.

Jackson jätkas pangandussüsteemi ründamist. Ta andis 1836. aasta juulis välja oma ringkirja "Specie Circular". (Specie on sõna, mis tähendab kulda ja hõbedat, mida kasutatakse rahana.) Ringkirjas öeldi, et föderaalse maa ostmiseks võib kasutada ainult kuld- ja hõbemünte, mitte paberraha. See sundis enamikku ärimehi ja pankureid liituma Whigide parteiga. Ka linnad, mis sõltusid kaubandusest (kaubandusest) ja tööstusest, muutusid whigipartei toetajateks. Jackson muutus populaarsemaks elatuspõllumeeste (põllumehed, kes kasvatavad vilja, et seda süüa, kuid mitte müüa) ja päevatööliste seas.

Spoils System

USA poliitikas oli "Spoils System" praktika, mille kohaselt erakond andis oma toetajatele valitsuses ametikohti. Neid valitsuskohti anti preemiaks ja stiimulina (midagi, mis paneb inimest rohkem pingutama), et ta jätkaks tööd erakonna heaks.

Jackson kasutas presidendina palju saagisüsteemi. Ta premeeris oma toetajaid ja lubas tulevasi töökohti, kui kohalikud ja osariikide poliitikud tema meeskonnaga liituvad. Ta uskus rotatsiooni teooriasse ametis, kus inimesed jäävad ametikohale vaid lühikeseks ajaks. Ta uskus, et see hoiab avaliku teenistuse korruptsiooni eest. Teised Demokraatliku Partei juhid tahtsid anda avaliku teenistuse töökohti sõpradele ja lojaalsetele parteiliikmetele. Kokku vabastas Jackson vähem kui kakskümmend protsenti (20%) algsest avalikust teenistusest.

Presidendina julgustas Jackson saagisüsteemi kasutamist. Sellest sai oluline osa Teise Partei süsteemist ja Kolmanda Partei süsteemist. Saagise süsteem lõpetati 1890. aastatel.

Seotud leheküljed

• Esimene parteisüsteem, 1790-1820. aastad
• Kolmanda partei süsteem, 1850-1890ndad aastad
• Poliitilised parteid Ameerika Ühendriikides