John Quincy Adams

Varajane elu

Ta sündis 1767. aastal Braintree's, Massachusettsis. Lapsena jälgis ta oma pere talust Ameerika Vabadussõja Bunker Hilli lahingut. Kui tema isa John Adams sõitis Euroopasse, läks John Quincy temaga koos sekretärina. Ta omandas teiste keelte oskuse. Lisaks inglise keelele valdas ta ladina ja prantsuse keelt ning oskas osaliselt hollandi, saksa, kreeka, itaalia, hispaania ja vene keelt.

Haridus

Ta läks Harvardi kolledžisse ja sai juristiks. 26-aastaselt nimetati ta Madalmaade ministriks ja seejärel läks Berliini. Aastal 1802 valiti ta Ameerika Ühendriikide senatisse. Kuus aastat hiljem nimetas president James Madison ta Venemaa ministriks.

James Monroe'i presidendiaja riigisekretärina korraldas Adams koos Ühendkuningriigiga Oregoni ühiskontrolli ja aitas saada Floridat Hispaanialt. Samuti aitas ta koostada Monroe'i doktriini.

Abolitionist

1830. aastatel muutus orjandus Ameerika Ühendriikides üha enam polariseerivaks teemaks. Adams, kes oli pikka aega orjuse vastane, kasutas oma uut rolli kongressis selle vastu võitlemiseks ja temast sai kõige silmapaistvam orjuse vastane riiklik juht. Pärast üht oma taasvalimisvõitu ütles ta, et ta peab "tooma kaasa ennustatud päeva, mil orjandus ja sõda on maa pealt ära keelatud". Ta kirjutas 1820. aastal oma erapäevikusse:

Selle Missouri küsimuse arutamine on reetnud nende hingesaladuse. Abstraktselt tunnistavad nad, et orjandus on paha, nad eitavad seda ja heidavad selle kõik ... Suurbritannia õlgadele. Aga kui neid selle kohta põhjalikult uurida, siis näitavad nad oma hingepõhjas uhkust ja ülbust oma isanda staatuse üle. Nad vaatavad alla jenkide lihtsaid kombeid, sest neil ei ole selliseid üleolevaid kombeid nagu neil ja nad ei saa neegreid kohelda nagu koeri. Orjuse kurja külje all on see, et see rikub moraalipõhimõtete allikaid. See kehtestab väärad hinnangud vooruse ja pahede kohta: sest mis saab olla valelikum ja südametum kui see doktriin, mis seab inimkonna esimesed ja pühad õigused sõltuvusse nahavärvist?

1836. aastal kehtestas esindajatekoda osaliselt vastuseks sellele, et Adams esitas järjekindlalt kodanike petitsioone, milles nõuti orjuse kaotamist Columbia ringkonnas, "suukorvi reegli", mis koheselt peatas kõik orjuse kohta esitatud petitsioonid. Seda reeglit pooldasid demokraadid ja lõunapoolsed vikipead, kuid põhja poolsed vikipead, nagu Adams, olid suures osas selle vastu.

1836. aasta lõpus alustas Adams kampaaniat, et naeruvääristada orjaomanikke ja suukorvi reeglit. Ta püüdis sageli esitada orjapidamisvastaseid petitsioone, sageli viisil, mis kutsus esile lõunapoolsete riikide esindajate tugevat reaktsiooni. Ehkki suukorvareegel jäi kehtima, tõstatasid tema tegevusest ja teiste katsetest teda vaigistada tekkinud arutelud küsimusi petitsioonide esitamise õiguse, seadusandliku arutelu õiguse ja orjanduse moraalsuse kohta. Adams võitles aktiivselt suukorvi reegli vastu veel seitse aastat, esitades lõpuks resolutsiooni, mis viis selle tühistamiseni 1844. aastal.

1841. aastal liitus Adams Lewis Tappani ja Ellis Gray Loringi taotlusel kohtuasjaga Ameerika Ühendriigid v. Amistad. Adams astus ülemkohtusse Aafrika orjade nimel, kes olid mässanud ja hõivanud Hispaania laeva Amistad. Adams esines 24. veebruaril 1841 ja rääkis neli tundi. Tema argumentatsioon oli edukas; kohus otsustas aafriklaste kasuks, kes kuulutati vabaks ja saadeti koju tagasi.

Eesistujariik

Adams valiti presidendiks Ameerika Ühendriikide esindajatekoja poolt pärast seda, kui 1824. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel ei saanud keegi enamust valijate häältest. Inimesed, kes soovisid Andrew Jacksoni võitu, ütlesid, et Adamsi ja alamkoja spiikri Henry Clay vahel oli kokkulepe; Adams oli teinud Clayst oma riigisekretäri.

Adams võttis vastu seaduse USA paranduste kohta osana sellest, mida ta nimetas "Ameerika süsteemiks". See tähendab, et ta lõi teid, kanaleid ja kasutas kõrgeid tariife ehk impordimakse. Tema ettepanekute hulgas oli riikliku ülikooli, mereväeakadeemia ja riikliku astronoomilise observatooriumi loomine. Adams võitles mitu korda kongressiga, sest paljudele Andrew Jacksoni toetajatele ei meeldinud tema toetus riiklikule pangale ja tariifidele.

Adams kaotas 1828. aasta valimised Jacksonile. Valimised olid tuntud kandidaatide üksteise vastu suunatud isiklike rünnakute poolest.

1850 koopia John Quincy Adamsi 1843. aasta fotost

Hilisem elu

Adams naasis Massachusettsisse lühikeseks ajaks pärast kadumist. Ta naasis Washingtoni 1831. aastal pärast seda, kui ta valiti Ameerika Ühendriikide esindajatekotta. Ta oli juhtiv orjanduse vastane. Ta jäi Kongressi liikmeks kuni oma surmapäevani 23. veebruaril 1848. aastal.

Surm

21. veebruaril 1848 sai Adams parlamendisaalis insuldi. Ta kukkus kokku ja suri kaks päeva hiljem, 23. veebruaril 1848, parlamendis. Ta oli kaheksakümneaastane. See oli USA presidendi seitsmes (ja vaieldamatult kõige olulisem) ^[why?]surm.

John Quincy Adams oma viimastel elutundidel pärast kokkuvarisemist Kapitooliumis. Arthur Joseph Stansbury pliiatsijoonistus, digitaalselt restaureeritud.