John Quincy Adams (11. juuli 1767 – 23. veebruar 1848) oli Ameerika Ühendriikide kuues president (1825–1829). Ta oli esimene president, kes oli presidendi poeg (tema isa oli John Adams) ja ka esimene Ameerika president, keda jäädvustati fotograafilisel pildil (daguerreotype) hilisemal eluajal.
Adams oli föderalist, kuid tema poliitiline tee kulges läbi mitme parteivoolu — ta kuulus hiljem riigimehelikult Adams–Clay koolkonda ja valimistes 1824 osales Democratic-Republican kandidaatidena. Ta teenis diplomaatilistel ja valitsuslikel ametikohtadel mitme eelmise presidendi administratsioonides ning osales aktiivselt Ameerika välispoliitika kujundamises.
Ta alustas oma teenistust 1794. aastal, kui president Washington nimetas ta kõigest 27-aastasena Ameerika Ühendriikide ministriks Madalmaades.
Adams oli riigisekretär James Monroe'i, tema eelkäija presidendi ametis, alluvuses. Riigisekretärina aastatel 1817–1825 mängis ta keskset rolli Ameerika välispoliitika kujundamisel: ta osales rahulepingute läbirääkimistes (sh 1814. aasta Ghenti rahuleping sõjas Suurbritanniaga), seadistas suhted Euroopa võimudega ja aitas sõnastada nii-öelda Monroe doktriini, mis rõhutas Euroopast pärit koloniaalpüüdluste vastandamist Lääne-Hemisfääris.
Kui ta sai presidendiks 1825. aastal, oli tema programm suunatud riigi sisemise arengu toetamisele — ehitatakse teid ja kanalite võrgustikke, toetati haridust ja teadust ning seadusandlikult pandi rõhku tariifidele ja riiklikele investeeringutele. Tema presidendiaega varjutas poliitiline vastasseis Andrew Jacksoni pooldajatega ja 1828. aasta valimistel kaotas ta Jacksonile; valimistulemuste järel süüdistati tema võitu 1824. aastal nn „korruptse kokkuleppe“ (corrupt bargain) tõttu.
Pärast presidendiametit pöördus Adams tagasi avalikku teenistusse ja valiti 1831. aastal esindajatekoja liikmeks, kus ta teenis järjest kuni surmani 1848. aastal. Kongresis sai temast üks järjekindlamaid orjandusevastaseid hääli Washingtonis: ta kaitses sõna- ja petitsioonivabadust ning ründas nii orjandust kui ka kongressis kehtinud „suukorvi reeglit“ (gag rule), mis alates 1836. aastast takistas orjandusevastaste petitsioonide arutamist. Pärast ligi kaheksaaastast püsivat vastupanutaolist tegevust õnnestus tal aidata kaasa selle reegli kaotamisele 1844. aastal.
Orjalaeva küsimuses astus Adams otsustavalt ette ka kohtus: 1839. aastal puhkes aafrika päritolu orjade mäss La Amistadi pardal ja pärast pikkasid protsesside faase esindas Adams neid Aafrika mehi 1841. aastal ülemkohtus, kus tal õnnestus võita ja saavutada pagendatute või vangistatute vabadus (orjalaeva Amistad juhtum).
John Quincy Adams jäi ajalukku kui silmapaistev diplomaadi- ja riigimees, kes ühendas pikaaegse välispoliitilise kogemuse ja kindlalt põhimõttekindla kodanikuaktiivsuse — eriti orjanduse vastu suunatud võitluses. Tema elutöö hõlmab nii rahvusvahelisi läbirääkimisi ja riigisekretäri ametit kui ka pühendunud ja väsimatut tegevust kongressis sõnavabaduse ja inimõiguste kaitsel.
