1824. aasta USA presidendivalimised: Adams, Jackson ja valimiskolleegium

1824. aastal oli heade tunnete ajastu lõppenud. Kuni selle ajani oli Ameerika poliitikas domineerinud üks poliitiline partei, demokraatide ja vabariiklaste partei. Kui James Monroe ei toetanud oma järeltulija kandidaati, võimaldas see 1824. aastal laiapõhjalist presidendikampaaniat.

1824. aastal oli Ameerika vabariik, kuid alles arenev demokraatia. Sel ajal ei olnud inimesed veel nii otseselt kaasatud poliitilisse protsessi, kui nad hiljem hakkavad. Oli 24 osariiki ja kuus neist jätsid presidendi valimise oma osariigi seadusandjate otsustada. Seega ei olnud presidendivalimiste kampaania veel selline populaarsusvõistlus, nagu see hiljem kujunes. Presidendi valiku tegid osaliselt teised valitud ametnikud ja osaliselt kodanikud, kes said hääletada. Erinevalt tänapäeva poliitikutest ei teinud presidendikandidaadid isiklikku kampaaniat. Selle asemel avaldasid nende kampaaniajuhid ja teised inimesed ajalehtedes reklaame, milles kritiseerisid oma kandidaadi konkurente ja propageerisid samal ajal oma kandidaadi voorusi. Kandidaadid jätsid kampaania läbiviimise oma sõpradele.

1824. aasta suvel kohtus umbes üks kolmandik valimisõiguslikest kongresmenidest mitteametlikul nõupidamisel, et nimetada Crawfordi presidendiks. Massachusettsi seadusandja järgnes, nimetades oma lemmikpojakandidaadiks Adamsi. Clay kandideeris Kentucky seadusandja. Calhoun otsustas selle asemel kandideerida asepresidendiks. Kõik neli kandidaati olid demokraatide ja vabariiklaste kandidaadid, nii et ametlikku partei toetust ei olnud. Selleks ajaks ei eksisteerinud enam föderalistide partei.

Madison osutus Virginia presidendidünastia viimaseks liikmeks. Kuid kolm tema kabineti liiget otsustasid kandideerida. Adams Massachusettsist oli riigisekretär. Crawford, Gruusiast, oli rahandusminister. Calhoun Lõuna-Carolinast oli sõjaminister. Clay, kes oli läänepiirkondades peaaegu sama populaarne kui Jackson, oli võimas esindajatekoja spiiker. Kangelasliku kindralina oli Jackson üldsusele kaugelt kõige tuntum. Ta oli olnud vaid lühikest aega kongressis ja olnud territoriaalkuberner. Tal oli vähe muud kvalifikatsiooni. Tal puudusid diplomaatilised kogemused, ta ei olnud kunagi töötanud kabinetiametis ja ta ei osanud ühtegi võõrkeelt. Kuni selle ajani oli kõigil USA presidentidel enne presidendiks saamist diplomaatiline ja halduskogemus.

Adams oli kahtlemata kõige sobivam presidendiks. Ta oli teise presidendi poeg ja õppinud Harvardi kolledžis. Ta valdas vabalt hollandi, prantsuse ja saksa keelt. Aastal 1794 oli ta USA minister Madalmaades. Tema isa eesistumise ajal oli ta minister Preisimaa juures. President Madisoni ajal aitas ta 1814. aastal pidada läbirääkimisi Genti lepingu üle, millega lõpetati 1812. aasta sõda. Välisministrina mängis ta välispoliitikas võtmerolli. Adams aitas sõnastada Monroe'i doktriini. Ta valiti 1802. aastal Massachusettsi seadusandlikku kogusse ja järgmisel aastal valiti ta Ameerika Ühendriikide senatisse.

Adamsil puudus aga peaaegu täielikult karisma. Ta oli lühike, kiilaspäine ja tal oli alati nägu kortsus. Kui ta oleks isiklikult kampaaniat pidanud, oleks tema välimus takistanud tal paljude häälte saamist. Ta kirjeldas ennast järgmiselt: "Ma olen reserveeritud, külma, range ja keelava käitumisega mees".

Crawford oli juba kord varem, 1816. aastal, kandideerinud presidendiks. Ta oli olnud kaks ametiaega USA senaator. Ta teenis kahte presidenti kabineti liikmena ja tal oli kogemus välisdiplomaadina. Crawford oli osariikide õiguste tugev toetaja. Ta kuulus rühmitusse, mida nimetati "vanadeks vabariiklasteks" või "radikaalideks". Ta oli kaitsetariifide vastu ja soovis piiratud eelarvet, et hoida föderaalvalitsus nõrgana. Kuigi ta oli üldiselt rahulik ja sõbralik, oli ta samasuguse temperamendiga nagu Jackson. Ta sai 1823. aastal raske insuldi ja peaaegu suri. See jättis ta nõrgaks ja nõrgaks. Tema ametisse nimetamise ajal oli ta pime ja ikka veel halvatud. Kuid ta keeldus veel ühest presidendikandidaadist loobumast.

Calhoun oli tugev Jeffersoni vabariiklane. Ta valiti 1807. aastal Lõuna-Carolina osariigi seadusandlikku kogusse ja 1811. aastal esindas ta oma osariiki USA esindajatekojas. Ta pooldas juba 1807. aastal sõda Suurbritannia vastu. Aastal 1817 sai temast James Madisoni sõjaminister. Calhoun kandideeris 1824. aastal lühiajaliselt presidendiks, kuid loobus varakult ja kandideeris hoopis asepresidendiks.

Henry Clay oli 1824. aastal üks juhtivaid kandidaate. Ta sündis 1777. aastal Virginias. Pärast seda, kui ta sai 1797. aastal Virginias advokaadiks, kolis ta Kentucky'sse, et asutada seal advokaadibüroo. Ta valiti 1803. aastal Kentucky riigikogusse. Teine Jeffersoni poliitika pooldaja valiti ta 1811. aastal USA esindajatekotta. Seal oli ta mitu ametiaega ja tõusis lõpuks parlamendi spiikriks. Ta oli üks viiest Ameerika Ühendriikide delegaadist, kes pidas läbirääkimisi Genti rahulepingu üle. Clay oli see, kes tegi 1820. aastal ettepaneku Missouri kompromissi vastuvõtmiseks ja saavutas selle vastuvõtmise.

Mõnes mõttes oli võitjaks Tennessee kindral Andrew Jackson. Ta oli New Orleansilahingu kangelane. 1812. aasta sõja ajal oli ta koos teise kangelase Davy Crockettiga võidelnud Creek'i indiaanlaste vastu. Tema mehed olid talle andnud hüüdnime "Old Hickory". See tegi ta tuntumaks kui enamik teisi kandidaate. Nagu George Washington, oli ta riskinud oma eluga, et teenida oma riiki. Ta oli poliitiline autsaider. Kui teised kandidaadid ei suuda koalitsiooni kokku panna, oleks Jacksonit raske võita.

1824. aastal ei olnud mingit valimispäeva. Kogu 1824. aasta sügisel andsid valijad oma hääle kas üksikkandidaatide või valimiskolleegiumi valijate poolt hääletamiseks. Valijamehed valiti Delaware'i, Georgia, Louisiana, New Yorgi, Lõuna-Carolina ja Vermonti osariikides. Mõned valijad olid kohustatud toetama teatavaid kandidaate, teised aga mitte. Neist, kes olid kohustatud, muutsid mõned oma meelt ja hääletasid teise kandidaadi poolt.

Jackson sai enamuse rahva häältest ja enamuse valijate häältest. Kuid ükski kandidaat ei saanud põhiseaduses nõutud 131 valijahäält. Kaheteistkümnenda muudatusettepaneku alusel otsustab valimised kolme parima kandidaadi vahel esindajatekoda. Clay kui neljas kandidaat langes välja. Kuid esindajatekoja spiikrina mängis ta suurt rolli selles, kes saab presidendiks. Clay kasutas kogu oma mõjuvõimu, et toetada Adamsit. Ta veenis ka teisi esindajatekoja liikmeid, et Jackson ei ole kvalifitseeritud presidendiks. Seda vaatamata sellele, et Clay oli saanud Kentucky seadusandjalt juhised hääletada Jacksoni poolt. Clay argumendid olid ilmselt edukad ja Adams valiti 9. veebruaril 1825. aastal täiskogu poolt presidendiks. Paar päeva hiljem nimetas Adams Clayd oma riigisekretäriks.

Jackson ja tema toetajad nimetasid Clay ja Adamsi tegevust "korrumpeerunud tehinguks". 1828. aasta presidendivalimiste võidujooks algas juba enne, kui Adams presidendiks vannutati. Adamsi ja Claydi vahelist ilmset kokkulepet kasutati selleks, et näidata süsteemi korruptsiooni, mis ignoreeris rahva tahet. Jackson alustas kampaaniat "tavalise inimese eestvõitlejana".

1824. aasta valimised põhjustasid Ameerika presidendipoliitikas mitmeid muudatusi. Sellega lõppes kongressi valimiskogude süsteem kandidaatide nimetamiseks. Aastatel 1800-1820 valisid kongressi valimisringkonnad presidendikandidaate. Valijate otsene osalemine selles süsteemis oli väga väike. Kuid 1824. aastal valiti vaid üks kandidaat valimiskogu poolt. Teised kandidaadid otsustasid pöörduda otse rahva poole. See tõi kaasa olulise muudatuse süsteemis. 1830. aastateks oli poliitikast saanud laia rahvuslikku huvi pakkuv teema.

1824. aasta valimistega lõppes üheparteiline poliitiline süsteem. Demokraatlik-reprublikaanid jagunesid kaheks erakonnaks. Uue Demokraatliku partei moodustasid Jackson ja tema järgijad. Riiklikku Vabariiklikku parteid (mida ei tohi segi ajada hilisema Vabariikliku parteiga) juhtisid Adams ja Clay.

Jackson loobus oma senati kohast, naastes Tennessee'sse. Ta ja tema järgijad alustasid 1828. aasta presidendikampaania ettevalmistamist. Tema toetus kasvas kogu Ameerika Ühendriikides. Kongressis olid tema toetajad Adams'i esitatud kuluprogrammide vastu. Jackson oli tavainimeste eestvõitleja, samas kui Adams esindas väidetavalt kõike, mis Ameerika poliitikas valesti oli. Pärast kolme aastat ametisolekut saavutas Adams väga vähe. Osaliselt oli see tingitud tema enda puudustest ja osaliselt Jacksoni toetajate poolt talle avaldatavast survest.