USA föderaalvalitsus: kolm haru, põhiseadus ja kontrollid
Tutvu USA föderaalvalitsuse kolme haruga — seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim — ja kuidas põhiseadus tagab kontrollide ja tasakaalude süsteemi.
Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsusel on kolm valitsemisharu: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim, nagu on sätestatud Ameerika Ühendriikide põhiseaduses.
Põhiseaduse kirjutamisel tahtsid asutamisiidid tagada, et nende uuel valitsusel ei oleks selliseid probleeme nagu Briti koloniaalvalitsusel. Näiteks ei tahtnud nad, et valitsuses oleks mõni isik, kellel oleks täielik võim ja kes saaks teha mida iganes, nagu kuningas. Samuti ei tahtnud nad, et ükski valitsuse osa saaks nii võimsaks, et keegi ei saaks seda kontrollida. Seetõttu jagasid nad valitsuse võimu kolmeks eri haruks. Igal harul on võimalused teise haru võimu tasakaalustamiseks, kui see muutub liiga võimsaks. Seda nimetatakse kontrollide ja tasakaalude süsteemiks.
Seadusandlik haru (Kongress)
Seadusandlik võim on antud Kongressile, mis koosneb kahest kojast: esindajatekoda (House of Representatives) ja senat (Senate). Kongressi peamised ülesanded on seaduste vastuvõtmine, riigieelarve kinnitamine ja maksude kehtestamine. Kongressil on ka "rahakott" ehk eelarve- ja kulutuste kontroll — ilma Kongressi eraldi heakskiiduta ei saa liigne rahaline väljaminek toimuda.
Lisaks on Kongressil oluline kontrollivõime: ta saab algatada ametist tagandamise protseduuri (impeachment) täidesaatva haru ametnike, sealhulgas presidendi suhtes (esindajatekoda algatab, senat viib läbi kohtu). Senat kinnitab presidendi ettepanekuid kõrgeteks ametikohtadeks (nt kohtunikud, ministrid) ja ratifitseerib lepingud.
Täidesaatev haru (president ja administratsioon)
Täidesaatvat haru juhib president, kelle ülesanne on täita ning ellu viia Kongressi vastu võetud seadusi. President on riigipea ja valitsuse juht, samas ka relvajõudude kõrgeim ülem. Täidesaatvasse harusse kuuluvad ka asepresident, valitsuskabinet ja erinevad föderaalsed agentuurid ning ministeeriumid, mis rakendavad poliitikaid ja haldavad valitsuse igapäevast tööd.
President saab kasutada selliseid vahendeid nagu veto (keeldumaks Kongressi poolt vastu võetud seadusest), presidendi korraldused (executive orders) ja amnestiad/pardoonid. Samas on presidendi võim piiratud: veto saab Kongressis kahekolmandikulise häälteenamusega ümber lükata, ja paljud presidendi otsused on allutatud kohtusüsteemi ja seadustele.
Kohtuvõim (lihtsustatud kirjeldus)
Kohtuvõim hõlmab föderaalseid kohtuasutusi, millest ülemus on Ühendriikide Ülemkohus (Supreme Court). Kohtud tõlgendavad põhiseadust ja seadusi ning kujundavad õigusepraktikat läbi kohtuotsuste. Ülemkohus saab kontrollida, kas seadused ja ametnike tegevus on põhiseadusega kooskõlas — seda nimetatakse õiguslikuks järelevalveks ehk kohtulikuks järelevalveks (judicial review).
Föderaalsete kohtunike ametiaeg on tavaliselt eluaegne (tenure "during good behaviour"), mis tagab kohtute sõltumatuse poliitilisest surve alt. Kohtunike palku ei tohi alamaksustada Kongressi meelevaldselt, mis on veel üks vahend sõltumatuse tagamiseks.
Kontrollid ja tasakaalud — peamised mehhanismid
- Veto ja veto ületamine: president võib Kongressi poolt vastu võetud seadust mitte allkirjastada (veto); Kongress võib vetost üle hääletada kahekolmandikulise enamusega mõlemas kojas.
- Ettekandmine ja kinnitamine: senat kinnitab presidendi määramisi (nt föderaalkohtunikud, ministrid) ja ratifitseerib rahvusvahelised lepingud.
- Impeachment: esindajatekoda võib algatada ametist tagandamise protsessi; senat võib kohustatud isiku ametist eemaldada pärast kohtuprotsessi ja hääletust.
- Eelarve- ja rahapoliitika kontroll: Kongress otsustab eelarve üle ja määrab, kuidas avalikke vahendeid kasutatakse.
- Õiguslik järelevalve: kohtud saavad tühistada seadusi või täidesaatva haru tegevust, kui need rikuvad põhiseadust.
- Järelevalve ja avalikud kuulamised: Kongress võib pidada uurimisi ja korraldada avalikke istungeid, et kontrollida täidesaatva haru tegevust ning nõuda ametnike aruandlust.
Föderalism ja suhted osariikidega
Ameerika Ühendriikide valitsuse struktuur põhineb ka föderalismi põhimõttel: võim on jagatud föderaalse valitsuse ja osariikide vahel. Põhiseadus sätestab, millised volitused kuuluvad föderatsioonile ja millised jäävad osariikidele. See lisab veel ühe taseme kontrolli, sest osariigid saavad kehastada ja kohaldada oma seadusi ning vahel ka kehtestada piiranguid föderaalse poliitika suhtes (mille õiguspärasust võivad lõppkokkuvõttes hinnata föderaalakohud).
Kokkuvõttes on Ameerika Ühendriikide süsteem loodud nii, et ükski üksikisik ega institutsioon ei saaks keskendunud ja piiramatut võimu. Kolme haru vaheline tasakaal ja mitmed kontrollimehhanismid aitavad säilitada võimu jagunemist, vastutust ning demokraatlikku kontrolli.
Täitevvõimu haru
Täitevvõim on valitsuse osa, mis rakendab seadusi. USA valimiskogu liikmed valivad presidendi, kes on täidesaatva võimu juht. President on ka relvajõudude juht.
President ei saa teha seadusi. See on presidendi võimu "kontroll", nii et ta ei saa teha seadusi, et anda endale rohkem võimu. Kui aga seadusandlik võim võtab vastu seaduse, võib president otsustada, kas ta paneb sellele seadusele veto või mitte. Sel viisil saab president "kontrollida" seadusandja võimu.
President võib anda ka "korraldusi", et inimesed järgiksid seadust. Üks kuulus korraldus oli president Abraham Lincolni emantsipatsiooniproklamatsioon. Teine oli president Dwight D. Eisenhoweri käsk saata 1200 sõdurit 101. õhudessantdiviisist, et lubada Little Rock Nine'i kooli, mis keeldus afroameerika õpilasi vastu võtmast.
President juhib paljusid osakondi, mis kontrollivad suurt osa valitsuse igapäevasest tegevusest. Näiteks kaubandusministeerium kehtestab kaubanduse ja ettevõtluse eeskirju. President valib nende osakondade juhid ja nimetab ka kohtunikud föderaalsel (üleriigilisel) tasandil. Ameerika Ühendriikide senat, mis on osa seadusandlikust harust, peab aga nõustuma kõigi presidendi poolt valitud isikutega. See on järjekordne kontroll presidendi võimu üle, nii et ta ei saa neid osakondi ja kohtuid lihtsalt täita inimestega, kes temaga alati nõus on.
President võib olla ametis kaks 4-aastast ametiaega, seega kokku 8 aastat. Selle reegli eesmärk on vältida seda, et keegi ei jääks presidendiks kogu oma eluks, nagu kuningas.
Valge Maja põhjakülg, USA presidendi kodu ja töökoht.
Täitevvõimu haru
Täitevvõim on valitsuse osa, mis rakendab seadusi. USA valimiskogu liikmed valivad presidendi, kes on täidesaatva võimu juht. President on ka relvajõudude juht.
President ei saa teha seadusi. See on presidendi võimu "kontroll", nii et ta ei saa teha seadusi, et anda endale rohkem võimu. Kui aga seadusandlik võim võtab vastu seaduse, võib president otsustada, kas ta paneb sellele seadusele veto või mitte. Sel viisil saab president "kontrollida" seadusandja võimu.
President võib anda ka "korraldusi", et inimesed järgiksid seadust. Üks kuulus korraldus oli president Abraham Lincolni emantsipatsiooniproklamatsioon. Teine oli president Dwight D. Eisenhoweri käsk saata 1200 sõdurit 101. õhudessantdiviisist, et lubada Little Rock Nine'i kooli, mis keeldus afroameerika õpilasi vastu võtmast.
President juhib paljusid osakondi, mis kontrollivad suurt osa valitsuse igapäevasest tegevusest. Näiteks kaubandusministeerium kehtestab kaubanduse ja ettevõtluse eeskirju. President valib nende osakondade juhid ja nimetab ka kohtunikud föderaalsel (üleriigilisel) tasandil. Ameerika Ühendriikide senat, mis on osa seadusandlikust harust, peab aga nõustuma kõigi presidendi poolt valitud isikutega. See on järjekordne kontroll presidendi võimu üle, nii et ta ei saa neid osakondi ja kohtuid lihtsalt täita inimestega, kes temaga alati nõus on.
President võib olla ametis kaks 4-aastast ametiaega, seega kokku 8 aastat. Selle reegli eesmärk on vältida seda, et keegi ei jääks presidendiks kogu oma eluks, nagu kuningas.
Valge Maja põhjakülg, USA presidendi kodu ja töökoht.
Täitevvõimu haru
Täitevvõim on valitsuse osa, mis rakendab seadusi. USA valimiskogu liikmed valivad presidendi, kes on täidesaatva võimu juht. President on ka relvajõudude juht.
President ei saa teha seadusi. See on presidendi võimu "kontroll", nii et ta ei saa teha seadusi, et anda endale rohkem võimu. Kui aga seadusandlik võim võtab vastu seaduse, võib president otsustada, kas ta paneb sellele seadusele veto või mitte. Sel viisil saab president "kontrollida" seadusandja võimu.
President võib anda ka "korraldusi", et inimesed järgiksid seadust. Üks kuulus korraldus oli president Abraham Lincolni emantsipatsiooniproklamatsioon. Teine oli president Dwight D. Eisenhoweri käsk saata 1200 sõdurit 101. õhudessantdiviisist, et lubada Little Rock Nine'i kooli, mis keeldus afroameerika õpilasi vastu võtmast.
President juhib paljusid osakondi, mis kontrollivad suurt osa valitsuse igapäevasest tegevusest. Näiteks kaubandusministeerium kehtestab kaubanduse ja ettevõtluse eeskirju. President valib nende osakondade juhid ja nimetab ka kohtunikud föderaalsel (üleriigilisel) tasandil. Ameerika Ühendriikide senat, mis on osa seadusandlikust harust, peab aga nõustuma kõigi presidendi poolt valitud isikutega. See on järjekordne kontroll presidendi võimu üle, nii et ta ei saa neid osakondi ja kohtuid lihtsalt täita inimestega, kes temaga alati nõus on.
President võib olla ametis kaks 4-aastast ametiaega, seega kokku 8 aastat. Selle reegli eesmärk on vältida seda, et keegi ei jääks presidendiks kogu oma eluks, nagu kuningas.
Valge Maja põhjakülg, USA presidendi kodu ja töökoht.
Kohtute haru
Kohtute haru koosneb föderaalsetest kohtutest: Ameerika Ühendriikide ülemkohus, apellatsioonikohtud ja ringkonnakohtud. Kohtute haru tõlgendab seadusi. See tähendab, et kui tekib küsimus selle kohta, mida seadus tähendab või kas midagi on ebaseaduslik, siis otsustavad need kohtud.
Kohtuharu ülesannete hulka kuuluvad:
- Föderaalsete seaduste tõlgendamine;
- Juriidiliste vaidluste lahendamine;
- Karistada inimesi, kes rikuvad föderaalseadusi;
- Tsiviilasjade arutamine;
- Põhiseadusega antud individuaalsete õiguste kaitsmine;
- Otsustades, kas föderaalsete kriminaalseaduste rikkumises süüdistatavad inimesed on süüdi või mittesüüdi;
- Tegutseb seadusandliku ja täidesaatva võimu kontrollijana, et kumbki neist ei saaks liiga võimsaks.
Enamik Riigikohtusse jõudnud kohtuasju on apellatsioonkaebused, mida on menetletud ringkonnakohtutes või apellatsioonikohtutes. Kui ülemkohus on teinud otsuse, on see lõplik otsus. Seda saab muuta ainult mõni teine ülemkohtu otsus teises kohtuasjas.
Üheksa ülemkohtuniku (kohtuniku) hulgast valitakse üks ülemkohtunikuks. Peakohtunik määrab kohtunikud, kes kirjutavad kohtu arvamusi ja otsuseid.
Ülemkohtu hoone
Kohtute haru
Kohtute haru koosneb föderaalsetest kohtutest: Ameerika Ühendriikide ülemkohus, apellatsioonikohtud ja ringkonnakohtud. Kohtute haru tõlgendab seadusi. See tähendab, et kui tekib küsimus selle kohta, mida seadus tähendab või kas midagi on ebaseaduslik, siis otsustavad need kohtud.
Kohtuharu ülesannete hulka kuuluvad:
- Föderaalsete seaduste tõlgendamine;
- Juriidiliste vaidluste lahendamine;
- Karistada inimesi, kes rikuvad föderaalseadusi;
- Tsiviilasjade arutamine;
- Põhiseadusega antud individuaalsete õiguste kaitsmine;
- Otsustada, kas inimesed, keda süüdistatakse föderaalsete kriminaalseaduste rikkumises, on süüdi või mitte;
- Tegutseb seadusandliku ja täidesaatva võimu kontrollijana, et kumbki neist ei saaks liiga võimsaks.
Enamik Riigikohtusse jõudnud kohtuasju on apellatsioonkaebused, mida on menetletud ringkonnakohtutes või apellatsioonikohtutes. Kui ülemkohus on teinud otsuse, on see lõplik otsus. Seda saab muuta ainult mõni teine ülemkohtu otsus teises kohtuasjas.
Üheksa ülemkohtuniku (kohtuniku) hulgast valitakse üks ülemkohtunikuks. Peakohtunik määrab kohtunikud, kes kirjutavad kohtu arvamusi ja otsuseid.
Ülemkohtu hoone
Kohtute haru
Kohtute haru koosneb föderaalsetest kohtutest: Ameerika Ühendriikide ülemkohus, apellatsioonikohtud ja ringkonnakohtud. Kohtute haru tõlgendab seadusi. See tähendab, et kui tekib küsimus selle kohta, mida seadus tähendab või kas midagi on ebaseaduslik, siis otsustavad need kohtud.
Kohtuharu ülesannete hulka kuuluvad:
- Föderaalsete seaduste tõlgendamine;
- Juriidiliste vaidluste lahendamine;
- Karistada inimesi, kes rikuvad föderaalseadusi;
- Tsiviilasjade arutamine;
- Põhiseadusega antud individuaalsete õiguste kaitsmine;
- Otsustada, kas inimesed, keda süüdistatakse föderaalsete kriminaalseaduste rikkumises, on süüdi või mitte;
- Tegutseb seadusandliku ja täidesaatva võimu kontrollijana, et kumbki neist ei saaks liiga võimsaks.
Enamik Riigikohtusse jõudnud kohtuasju on apellatsioonkaebused, mida on menetletud ringkonnakohtutes või apellatsioonikohtutes. Kui ülemkohus on teinud otsuse, on see lõplik otsus. Seda saab muuta ainult mõni teine ülemkohtu otsus teises kohtuasjas.
Üheksa ülemkohtuniku (kohtuniku) hulgast valitakse üks ülemkohtunikuks. Peakohtunik määrab kohtunikud, kes kirjutavad kohtu arvamusi ja otsuseid.
Ülemkohtu hoone
Seadusandlik haru
Seadusandlik haru on valitsuse osa, mis teeb seadusi. Seadusandlikku haru nimetatakse kongressiks. Kongress on jagatud kaheks "kojaks".
Esindajatekoda
Üks koda on Ameerika Ühendriikide esindajatekoda (sageli nimetatakse seda lihtsalt "koda"). Esindajatekoda koosneb esindajatest (keda nimetatakse ka kongresmeniteks). Nad valitakse igaüks oma osariigi valijate poolt. Igas osariigis on erinev arv esindajaid. Nende arv sõltub sellest, kui palju inimesi selles osariigis elab. Mida rohkem inimesi on osariigis, seda rohkem esindajaid ta saab. Iga 10 aasta tagant teeb USA rahvaloendusbüroo Ameerika Ühendriikide rahvaarvu loenduse ehk loenduse. Osariigid võivad saada või kaotada esindajaid, kui loendus näitab, et osariigi rahvaarv on muutunud. 2016. aasta seisuga on esindajatekojas 435 esindajat.
Esindajate ametiaeg on kaks aastat. Esindajatekoja juht on esindajatekoja spiiker, kes on ka isik, kes saab presidendiks, kui president ja asepresident ei saa seda teha.
Igal osariigil on ka oma esindajatekoda. Seda ei tohiks segi ajada Ameerika Ühendriikide esindajatekojaga. Iga osariigi esindajatekoda tegeleb ainult seda osariiki puudutavate küsimustega. Ameerika Ühendriikide esindajatekoda tegeleb kogu riiki puudutavate küsimustega.
Ameerika Ühendriikide senat
Teine maja on Ameerika Ühendriikide senat. Senatis on iga osariik võrdselt esindatud kahe senaatori poolt. Kuna osariike on 50, on ka 100 senaatorit. Enne kui president sõlmib lepinguid või palkab ametnikke, peab senat need heaks kiitma.
Senaatorite ametiaeg on kuus aastat. Ameerika Ühendriikide asepresident täidab senati presidendi ülesandeid, kuid võib hääletada vaid häälte võrdse jagunemise korral. Asepresident puudub tavaliselt senatist ja senati ajutiseks presidendiks ehk ajutiseks presidendiks valitakse senaator.
Igal osariigil on ka oma osariigi senat. Nagu ka esindajatekoda, ei tohiks seda segi ajada Ameerika Ühendriikide senatiga, mis tegeleb föderaalsete küsimustega.
Kuidas seadusi tehakse
Esindajad ja senaatorid teevad oma kodades ettepanekuid seaduste kohta, mida nimetatakse "seaduseelnõudeks". Seaduseelnõu võib hääletada kohe kogu kojas või minna esmalt väikesele rühmale selle koja liikmetest, mida nimetatakse komisjoniks, kes võib soovitada seaduseelnõu hääletamiseks kogu kojale. Kui üks koja hääletab seaduseelnõu poolt, saadetakse see seejärel teisele kojale. kui mõlemad kojad hääletavad selle poolt, saadetakse see seejärel presidendile. President võib seaduseelnõu allkirjastada, seda ignoreerida või veto panna. Kui president allkirjastab või ignoreerib seaduseelnõu, saab sellest föderaalseadus. Kui president paneb seaduseelnõu veto, saadetakse see tagasi kongressi. Kui kongress hääletab uuesti ja vähemalt kaks kolmandikku kongressist hääletab seaduseelnõu poolt, saab sellest seadus. President ei saa seda uuesti vetostada. See on järjekordne kontroll presidendi võimu üle.
Ameerika föderalismi süsteemi kohaselt ei tohi kongress vastu võtta seadusi, mis otseselt kontrollivad osariike. Selle asemel võib kongress kasutada föderaalsete rahaliste vahendite lubadust või eriolukordi, näiteks riiklikke hädaolukordi, et julgustada osariike järgima föderaalset õigust. See süsteem on nii keeruline kui ka ainulaadne.
Ameerika Ühendriikide Kapitooliumi läänepoolne külg, kus asub Ameerika Ühendriikide kongress
Seadusandlik haru
Seadusandlik haru on valitsuse osa, mis teeb seadusi. Seadusandlikku haru nimetatakse kongressiks. Kongress on jagatud kaheks "kojaks".
Esindajatekoda
Üks koda on Ameerika Ühendriikide esindajatekoda (sageli nimetatakse seda lihtsalt "koda"). Esindajatekoda koosneb esindajatest (keda nimetatakse ka kongresmeniteks). Nad valitakse igaüks oma osariigi valijate poolt. Igas osariigis on erinev arv esindajaid. Nende arv sõltub sellest, kui palju inimesi selles osariigis elab. Mida rohkem inimesi on osariigis, seda rohkem esindajaid ta saab. Iga 10 aasta tagant teeb USA rahvaloendusbüroo Ameerika Ühendriikide rahvaarvu loenduse ehk loenduse. Osariigid võivad saada või kaotada esindajaid, kui loendus näitab, et osariigi rahvaarv on muutunud. 2016. aasta seisuga on esindajatekojas 435 esindajat.
Esindajate ametiaeg on kaks aastat. Esindajatekoja juht on esindajatekoja spiiker, kes on ka isik, kes saab presidendiks, kui president ja asepresident ei saa seda teha.
Igal osariigil on ka oma esindajatekoda. Seda ei tohiks segi ajada Ameerika Ühendriikide esindajatekojaga. Iga osariigi esindajatekoda tegeleb ainult seda osariiki puudutavate küsimustega. Ameerika Ühendriikide esindajatekoda tegeleb kogu riiki puudutavate küsimustega.
Ameerika Ühendriikide senat
Teine maja on Ameerika Ühendriikide senat. Senatis on iga osariik võrdselt esindatud kahe senaatori poolt. Kuna osariike on 50, on ka 100 senaatorit. Enne kui president sõlmib lepinguid või palkab ametnikke, peab senat need heaks kiitma.
Senaatorite ametiaeg on kuus aastat. Ameerika Ühendriikide asepresident täidab senati presidendi ülesandeid, kuid võib hääletada vaid häälte võrdse jagunemise korral. Asepresident puudub tavaliselt senatist ja senati ajutiseks presidendiks ehk ajutiseks presidendiks valitakse senaator.
Igal osariigil on ka oma osariigi senat. Nagu ka esindajatekoda, ei tohiks seda segi ajada Ameerika Ühendriikide senatiga, mis tegeleb föderaalsete küsimustega.
Kuidas seadusi tehakse
Esindajad ja senaatorid teevad oma kodades ettepanekuid seaduste kohta, mida nimetatakse "seaduseelnõudeks". Seaduseelnõu võib hääletada kohe kogu kojas või minna esmalt väikesele rühmale selle koja liikmetest, mida nimetatakse komisjoniks, kes võib soovitada seaduseelnõu hääletamiseks kogu kojale. Kui üks koja hääletab seaduseelnõu poolt, saadetakse see seejärel teisele kojale. kui mõlemad kojad hääletavad selle poolt, saadetakse see seejärel presidendile. President võib seaduseelnõu allkirjastada, seda ignoreerida või veto panna. Kui president allkirjastab või ignoreerib seaduseelnõu, saab sellest föderaalseadus. Kui president paneb seaduseelnõu veto, saadetakse see tagasi kongressi. Kui kongress hääletab uuesti ja vähemalt kaks kolmandikku kongressist hääletab seaduseelnõu poolt, saab sellest seadus. President ei saa seda uuesti vetostada. See on järjekordne kontroll presidendi võimu üle.
Ameerika föderalismi süsteemi kohaselt ei tohi kongress vastu võtta seadusi, mis otseselt kontrollivad osariike. Selle asemel võib kongress kasutada föderaalsete rahaliste vahendite lubadust või eriolukordi, näiteks riiklikke hädaolukordi, et julgustada osariike järgima föderaalset õigust. See süsteem on nii keeruline kui ka ainulaadne.
Ameerika Ühendriikide Kapitooliumi läänepoolne külg, kus asub Ameerika Ühendriikide kongress
Seadusandlik haru
Seadusandlik haru on valitsuse osa, mis teeb seadusi. Seadusandlikku haru nimetatakse kongressiks. Kongress on jagatud kaheks "kojaks".
Esindajatekoda
Üks koda on Ameerika Ühendriikide esindajatekoda (sageli nimetatakse seda lihtsalt "koda"). Esindajatekoda koosneb esindajatest (keda nimetatakse ka kongresmeniteks). Nad valitakse igaüks oma osariigi valijate poolt. Igas osariigis on erinev arv esindajaid. Nende arv sõltub sellest, kui palju inimesi selles osariigis elab. Mida rohkem inimesi on osariigis, seda rohkem esindajaid ta saab. Iga 10 aasta tagant teeb USA rahvaloendusbüroo Ameerika Ühendriikide rahvaarvu loenduse ehk loenduse. Osariigid võivad saada või kaotada esindajaid, kui loendus näitab, et osariigi rahvaarv on muutunud. 2016. aasta seisuga on esindajatekojas 435 esindajat.
Esindajate ametiaeg on kaks aastat. Esindajatekoja juht on esindajatekoja spiiker, kes on ka isik, kes saab presidendiks, kui president ja asepresident ei saa seda teha.
Igal osariigil on ka oma esindajatekoda. Seda ei tohiks segi ajada Ameerika Ühendriikide esindajatekojaga. Iga osariigi esindajatekoda tegeleb ainult seda osariiki puudutavate küsimustega. Ameerika Ühendriikide esindajatekoda tegeleb kogu riiki puudutavate küsimustega.
Ameerika Ühendriikide senat
Teine maja on Ameerika Ühendriikide senat. Senatis on iga osariik võrdselt esindatud kahe senaatori poolt. Kuna osariike on 50, on ka 100 senaatorit. Enne kui president sõlmib lepinguid või palkab ametnikke, peab senat need heaks kiitma.
Senaatorite ametiaeg on kuus aastat. Ameerika Ühendriikide asepresident täidab senati presidendi ülesandeid, kuid võib hääletada vaid häälte võrdse jagunemise korral. Asepresident puudub tavaliselt senatist ja senati ajutiseks presidendiks ehk ajutiseks presidendiks valitakse senaator.
Igal osariigil on ka oma osariigi senat. Nagu ka esindajatekoda, ei tohiks seda segi ajada Ameerika Ühendriikide senatiga, mis tegeleb föderaalsete küsimustega.
Kuidas seadusi tehakse
Esindajad ja senaatorid teevad oma kodades ettepanekuid seaduste kohta, mida nimetatakse "seaduseelnõudeks". Seaduseelnõu võib hääletada kohe kogu kojas või minna esmalt väikesele rühmale selle koja liikmetest, mida nimetatakse komisjoniks, kes võib soovitada seaduseelnõu hääletamiseks kogu kojale. Kui üks koja hääletab seaduseelnõu poolt, saadetakse see seejärel teisele kojale. kui mõlemad kojad hääletavad selle poolt, saadetakse see seejärel presidendile. President võib seaduseelnõu allkirjastada, seda ignoreerida või veto panna. Kui president allkirjastab või ignoreerib seaduseelnõu, saab sellest föderaalseadus. Kui president paneb seaduseelnõu veto, saadetakse see tagasi kongressi. Kui kongress hääletab uuesti ja vähemalt kaks kolmandikku kongressist hääletab seaduseelnõu poolt, saab sellest seadus. President ei saa seda uuesti vetostada. See on järjekordne kontroll presidendi võimu üle.
Ameerika föderalismi süsteemi kohaselt ei tohi kongress vastu võtta seadusi, mis otseselt kontrollivad osariike. Selle asemel võib kongress kasutada föderaalsete rahaliste vahendite lubadust või eriolukordi, näiteks riiklikke hädaolukordi, et julgustada osariike järgima föderaalset õigust. See süsteem on nii keeruline kui ka ainulaadne.
Ameerika Ühendriikide Kapitooliumi läänepoolne külg, kus asub Ameerika Ühendriikide kongress
Seotud leheküljed
Täidesaatev haru:
- Ameerika Ühendriikide president
- Ameerika Ühendriikide föderaalsed täidesaatvad osakonnad
Kohtute haru:
- Ameerika Ühendriikide ülemkohus
- Ameerika Ühendriikide apellatsioonikohtud
- Ameerika Ühendriikide ringkonnakohtud
Seadusandlik haru:
- Ameerika Ühendriikide Kongress
- Ameerika Ühendriikide esindajatekoda
- Ameerika Ühendriikide senat
Kogu föderaalvalitsus põhineb:
Seotud leheküljed
Täidesaatev haru:
- Ameerika Ühendriikide president
- Ameerika Ühendriikide föderaalsed täidesaatvad osakonnad
Kohtute haru:
- Ameerika Ühendriikide ülemkohus
- Ameerika Ühendriikide apellatsioonikohtud
- Ameerika Ühendriikide ringkonnakohtud
Seadusandlik haru:
- Ameerika Ühendriikide Kongress
- Ameerika Ühendriikide esindajatekoda
- Ameerika Ühendriikide senat
Kogu föderaalvalitsus põhineb:
Seotud leheküljed
Täidesaatev haru:
- Ameerika Ühendriikide president
- Ameerika Ühendriikide föderaalsed täidesaatvad osakonnad
Kohtute haru:
- Ameerika Ühendriikide ülemkohus
- Ameerika Ühendriikide apellatsioonikohtud
- Ameerika Ühendriikide ringkonnakohtud
Seadusandlik haru:
- Ameerika Ühendriikide Kongress
- Ameerika Ühendriikide esindajatekoda
- Ameerika Ühendriikide senat
Kogu föderaalvalitsus põhineb:
Küsimused ja vastused
K: Millised on föderaalvalitsuse kolm haru?
V: Föderaalvalitsuse kolm haru on seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.
K: Miks lõid asutamisiitrid kontrollide ja tasakaalude süsteemi?
V: Asutajad lõid kontrollide ja tasakaalude süsteemi, et tagada, et ükski haru ei muutuks liiga võimsaks ja kontrollimatuks. Nad tahtsid vältida seda, et ühel isikul ei oleks täielikku võimu nagu kuningal, nagu oli näha Briti koloniaalvalitsuses.
K: Kuidas on võim jagatud kolme haru vahel?
V: Võim jaguneb kolme haru vahel nii, et igaühel on oma roll ja vastutus. Igal harul on võimalus tasakaalustada või kontrollida teist haru, kui see muutub liiga võimsaks.
K: Millise dokumendiga on need kolm haru kehtestatud?
V: Ameerika Ühendriikide põhiseadus kehtestas need kolm haru.
K: Millist probleemi tahtsid asutajad põhiseadust kirjutades vältida?
V: Põhiseaduse kirjutamisel tahtsid asutamisiitrid vältida, et ühel isikul ei oleks täielikku võimu nagu kuningal, nagu seda oli näha Briti koloniaalvalitsuses.
K: Kuidas saab iga haru kontrollida teise haru võimu?
V: Igal harul on võimalusi teise haru tasakaalustamiseks või kontrollimiseks, kui see muutub liiga võimsaks, näiteks õigusaktide vetostamine või ametnike süüdistuse esitamine. See võimaldab neil säilitada kontrolli teise võimu üle, et ükski osa ei muutuks liiga võimsaks või kontrollimatuks.
Otsige