Dwight David "Ike" Eisenhower(/ˈaɪzənhaʊ. ər/ EYE-zən-how-ər (14. oktoober 1890 - 28. märts 1969) oli Ameerika Ühendriikide 34. president aastatel 1953-1961. Ta oli kogu maailmas tuntud oma abi eest liitlaste invasioonide juhtimisel Teises maailmasõjas.

Varajane elu ja haridus

Eisenhower sündis Abilenes, Kansasis, väikeses perekonnas. Ta õppis United States Military Academy's (West Point) ja lõpetas 1915. aastal – sama lõpetajaringi kuulusid mitu tulevast kõrgemat armeeväelast. Enne Teist maailmasõda teenis ta erinevatel ametikohtadel Ameerika armees, sealhulgas instruktori ja staabitöötajana.

Sõjaväeline karjäär ja Teine maailmasõda

Eisenhoweri sõjaväeline kuulsus kasvas Teise maailmasõja ajal. Ta määrati 1942. aastal Euroopa ja Põhja-Aafrika operatsioonide planeerijaks ja juhtivaks staabiohvitseriks. Tema peamised saavutused sõjas:

  • Operation Torch (1942) – liitlaste dessant Põhja-Aafrikas, mis aitas likvideerida teljeriikide positsioone piirkonnas.
  • Supreme Allied Commander in Europe (SHAEF) – Eisenhower juhtis 1943–1945 liitlaste Euroopa vägesid ja oli peamine strateegiline juht Operation Overlord'i (D‑Day, 6. juuni 1944) kavandamisel ja läbiviimisel.
  • Pärast Normandia dessanti juhtis ta edasist liitlaste laienemist läbi Prantsusmaa kuni Saksamaa alistamiseni 1945. aastal.

1944. aastal sai ta kõrge sõjalise auastme, mis tõmbas tähelepanu tema juhtimisoskustele ja suutlikkusele koordineerida erinevaid riike ja vägesid.

Külma sõja periood ja NATO

Pärast sõda teenis Eisenhower USA armeejuhina (Chief of Staff) ja hiljem sai ta 1951. aastal NATO euroopa vägede ülemjuhatajaks. Sellel ametikohal aitas ta tugevdada liitlaskoordineeritust ja sõjalist valmisolekut Külma sõja tingimustes.

Presidentuur (1953–1961)

Kandideeris presidendiks ja valiti 1952. aasta valimistel. Presidendi ametiajal keskendus ta nii sise- kui välispoliitikale:

  • Välispoliitika: Eisenhoweri ajal lõppes Korea relvakonflikt relvarahulepinguga 1953. Ta rakendas nii avatud poliitikaid kui ka salajasi operatsioone (nt CIA tegevus Iraanis 1953 ja Guatemalas 1954), et piirata Nõukogude mõjupiirkonna laienemist.
  • Positsioon Külmas sõjas: ta toetas tuumarelva kui heidutusvahendit ja proovis hoida sõjalisi kulutusi kontrolli all – selle poliitika nimetatakse mõnikord "New Look".
  • Siseriiklikud algatused: tema ülimaks saavutuseks peetakse 1956. aasta Federal-Aid Highway Act'i, mis lõi tänase Interstate'i maanteesüsteemi. Ta toetas ka teadus- ja haridusrahastust ning allkirjastas 1957. aasta esialgse kodanikuõiguste seaduse, millega püüti kaitsta Aafrika‑Ameeriklaste hääleõigust ning mis oli samm liikumises võrdsete õiguste poole.
  • Sisuline sekkumine kodanikuõiguste küsimustes: 1957. aastal saatis Eisenhower föderaalväed Little Rocki, Arkansasesse, et tagada koolide integratsioon vastavalt föderaalkohtu otsusele.
  • Ruumiprogramm: pärast Nõukogude Liidu Sputniki-lendu toetas president 1958. aastal USA kosmose- ja aeronautikaagentuuri (NASA) loomist.

Isiklik elu ja tervis

Eisenhower oli abielus Mamie Doudiga alates 1916. aastast; neil oli üks poeg, John S. D. Eisenhower, kes sai hiljem armeeohvitseriks ja ajaloolaseks. Ajal presidendina oli Eisenhoweril mitmeid terviseprobleeme, sealhulgas südameinfarkt 1955. aastal, kuid ta jätkas ametis jäämist oma taastumise järel.

Pärand ja surm

Eisenhower lahkus presidendiametist 1961. aastal. Oma lahkumiskiires (farewell address) hoiatas ta Ameerika avalikkust nn military‑industrial complex ehk sõjandus‑ja tööstusliku kompleksi mõjust poliitikale ning rõhutas vajadust tasakaalu järele demokraatias. Ta suri 28. märtsil 1969 ning on maetud Abilene’i, Kansasesse, Eisenhoweri presidendiarhiivi ja muuseumi kompleksi kõrvale.

Mälestus

Eisenhowerit mäletatakse kui kindlat ja organiseeritud juhtfiguuri — nii suurvägede ülemjuhatajana Teises maailmasõjas kui ka presidendina Külma sõja keerukates tingimustes. Tema panus transpordi‑, sõja‑ ja välispoliitikasse ning hoiatus sõjandus‑tööstusliku kompleksi mõjust on osa tema püsivast pärandist.