Operatsioon Overlord

Plaanid D-päevaks

Liitlasväed tegid palju harjutuslikke maabumisi, et mõista, kuidas seda teha.

Loodud on Normandia randade kaardid. Planeerijad teadsid, et rasked tankid ja transpordivahendid ei saa sõita randadel, mille all oli pehme turvas. Vaja oli piirkonna üksikasjalikke kaarte. Seal, kus tuli sõita turba peal, oli kavas paigaldada matid.

7. aprillil ja 15. mail esitas Bernard Montgomery oma sissetungi plaani. Ta kavandas üheksakümnepäevast lahingut, mis lõppes, kui kõik väed jõudsid Seine'ile.

Esimese 40 päeva eesmärk oli vallutada Caen ja Cherbourg (eriti Cherbourg, sest seal oli süvasadam). Seejärel vallutatakse Bretagne ja selle Atlandi sadamad. Põhja-Prantsusmaa raudteed ja maanteed pommitatakse, et takistada kaitsjate varustamist. Järgnevalt lähevad liitlased 190 km (125 miili) kaugusele Pariisist edelasse. Seejärel kontrolliksid liitlased lõunas Loire'i ja kirdes Seine'i jõgede vahelist maad.

Vahepeal tegid liitlased suuri jõupingutusi, et panna sakslasi arvama, et invasioon toimub mujal.

Tehnoloogia

Liitlased arendasid Overlordi jaoks välja uue tehnoloogia. "Mulberry", mobiilne betoonist sadam, võimaldas liitlastel varustada oma sõdureid rannas, vallutamata üht tugevalt kaitstud Kanalisadamat. Kindralmajor Percy Hobart, sõjaväeinsener, konstrueeris modifitseeritud Shermani ja Churchilli tankid.

Pettus

Invasioonile eelnevatel kuudel töötasid liitlased sõjalise pettuse kallal. Saksa rannikukaitse oli 1944. aastal pingul. Kui Normandia oli valitud invasiooni toimumiskohaks, otsustati üritada sakslasi petta, et see on võltsinvasioon ja et tõeline invasioon toimub mujal. Seda nimetati operatsiooniks Bodyguard. Invasioonile eelnevatel nädalatel püüdsid liitlased panna sakslasi arvama, et peamine invasioon toimub Pas de Calais' ja Norras. Petmine oli omaette tööstusharu. See hõlmas valesõnumeid, valetankide paigutamist Doveri ja Inglismaa lõunaranniku lähedale, topeltagentide kasutamist valeandmete levitamiseks, valeradiosõnumeid ja nii edasi.

Pettus oli väga edukas. See viis selleni, et Hitler viivitas Pas de Calais' piirkonnast tugevduste saatmisega peaaegu seitse nädalat (algses plaanis oli ette nähtud 14 päeva). Oma mälestustes nimetas kindral Omar Bradley Bodyguardit "sõja suurimaks pettuseks".

Proovid ja turvalisus

Liitlasväed harjutasid oma rolle D-päeva jaoks juba mitu kuud enne sissetungi. 28. aprillil 1944 hukkus Devoni lõunaosas Briti rannikul 946 Ameerika sõdurit ja meremeest, kui Saksa torpeedopaadid ründasid ühte neist maabumisharjutustest, õppust "Tiger".

D-päeva julgeolekut toetati sellega, et takistati plaanivälise uudise jõudmist Suurbritanniast välja. Reisimine Iiri Vabariiki ja sealt välja oli keelatud ja liikumine ranniku lähedal oli keelatud. Saksamaa saatkondadele ja konsulaatidele neutraalsetes riikides anti valeinfot.

Siiski oli enne D-päeva või selle ajal mitmeid lekkeid. Üks Istanbuli saatkonna spioon andis sakslastele dokumente, mis sisaldasid viiteid Overlordile, kuid neis dokumentides puudusid üksikasjad. Teine leke oli kindral Charles de Gaulle'i raadiosõnum pärast D-Day'd. Ta teatas, et see invasioon oli tõeline invasioon. See võis hävitada liitlaste trikid. Eisenhower viitas maabumistele kui algsele invasioonile. Sakslased ei uskunud de Gaulle'i ja ootasid liiga kaua, et liigutada lisavägesid liitlaste vastu.

Liitlaste sissetungi plaan

Britid tegid Orne'i jõel õhurünnaku. Briti eesmärk oli vallutada Orne'i jõe sillad, et takistada saksa soomukite kasutamist ja takistada taganevate sakslaste nende õhku laskmist. Nii said neid kasutada liitlaste soomus ja sõidukid.

Briti mererünnakuüksused ründavad läbi Sword ja Gold Beachi. Ameerika Ühendriikidel oli õhudessantdiviis ja maaüksused, mis pidid vallutama Omaha Beachi, Pointe du Hoci ja Utah Beachi. Kanadalased töötaksid koos Briti üksustega Sword Beachi ründamiseks. Brittidel ja kanadalastel olid eraldi rannad, vastavalt Gold Beach ja Juno Beach.

Invasioonilaevastik koosnes kaheksast sõjalaevast ja allveelaevadest, mis jagunesid Lääne mereväe rakkerühmaks (kontradmiral Alan G Kirk) ja Ida mereväe rakkerühmaks (kontradmiral Sir Philip Vian). Laevastikku juhtis admiral Sir Bertram Ramsay.

Koodinimed

Liitlased andsid erinevatele sissetungiga seotud operatsioonidele koodnimed. Overlord oli nimetus mandril toimuvale maabumisele. Piirkonna turvalise kontrolli alla saamine kandis koodnimetust Neptun. See algas D-päeval (6. juunil 1944) ja lõppes 30. juunil 1944. Selleks ajaks oli liitlaste kontroll Normandias. Operatsioon Overlord algas samuti D-päeval ja kestis kuni liitlasvägede ületamiseni Seine'i jõest 19. augustil 1944.

Saksamaa ettevalmistused ja kaitse

Atlandi müür

Suurema osa 1942. ja 1943. aastast arvasid sakslased, et liitlaste edukat sissetungi läände ei toimu. Ettevalmistused piirdusid kindlustuste ehitamisega peamistes sadamates. Natsi-Saksamaa sõjaliste jõudude arv saavutas 1944. aastal haripunkti 59 diviisiga Prantsusmaal, Belgias ja Madalmaades.

Müüri juhtis kindralfeldmarssal Erwin Rommel. Ta parandas kogu rannajoone kaitset. Rannaaladele pandi terastõkkeid, ehitati betoonpunkreid ja pommikaste ning üleujutati madalad alad. Tõenäolistele maabumisaladele püstitati sihtmärke, et raskendada liitlaste maabumist õhust. Sakslased kindlustasid rannikuala osana oma Atlandi müüri kaitsest (sealhulgas tankitornid ja okastraat).

Need projektid ei olnud lõpetatud, eriti Normandia sektoris. Liitlaste pommitamine Prantsuse raudteesüsteemile raskendas materjalide liikumist ja sakslasi veensid liitlaste trikid, et maabumised toimuvad Pas de Calais' piirkonnas.

Rünnatud sektorit kaitses neli diviisi, millest 352. ja 91. diviis olid kvaliteetsed. Teised kaitsevad väeosad koosnesid sakslastest, kes ei olnud kõlblikud aktiivseks teenistuseks idarindel, sõjaväekohustuslikest poolakatest ja endistest nõukogude sõjavangidest, kes olid nõustunud sakslaste eest võitlema. Nende üksuste juhid olid sakslased.

Mobiilsed reservid

Rommeli kaitsemeetmeid raskendasid vaidlused soomusvägede kasutamise üle. Von Geyr ja Rommel ei olnud ühel meelel selles, kuidas kasutada panzerdiviise.

Rommel arvas, et soomusüksused peavad olema ranniku lähedal, et rünnata, kui sissetungijad on nõrgad. Von Geyr ütles, et need tuleks hoopis Pariisi ümber paigutada ja kasutada neid suures rühmas, kui sakslased teavad, millist randa vallutatakse. Hitler tegi kompromisslahenduse.

Rommelile anti ainult kolm tankidiviisi, millest üks oli Normandia randadele piisavalt lähedal, et võidelda esimesel päeval. Ülejäänud mehhaniseeritud diviisid anti Saksa relvajõudude peakorteri (OKW) kontrolli alla ja paigutati üle Prantsusmaa, Belgia ja Madalmaade.

Ilmaprognoos

Invasiooni käivitamise võimalus oli piiratud vaid mõne päevaga igas kuus, sest selleks oli vaja täiskuud. See annaks lennukipilootidele valgust ja tekitaks kevadise tõusu. Eisenhower oli valinud rünnaku kuupäevaks 5. juuni. Kuid 4. juunil olid tingimused maabumiseks ebasobivad. Kõrge tuul ja tugev meri tegid maabumisaparaatide väljapaneku võimatuks. Madalad pilved takistasid lennukite sihtmärgi leidmist.

Meteoroloogid ennustasid 6. juuniks ilma paranemist. Eisenhower ja tema ülemjuhatajad arutasid 5. juunil toimunud koosolekul olukorda. Eisenhower otsustas alustada sissetungi samal ööl. Kui Eisenhower oleks sissetungi edasi lükanud, oleks jäänud vaid võimalus minna kaks nädalat hiljem. See oleks toimunud tormise ilmaga.

Briti 22. iseseisva langevarjurite kompanii 6. õhudessantdiviisi mehed invasiooniks ettevalmistamisel, 4.-5. juuni 1944


Koolitus lahingumoonaga Ühendkuningriigis


D-päeva rünnakute marsruudid Normandias


Atlandi müüri kaart

Invasioon

Sisemaal maandumine õhus

Et sakslastel oleks raskendatud rünnakute alustamine mererünnaku faasis, kasutati õhudessantoperatsioone sildade ja teedeületuskohtade hõivamiseks. Rannaalade taga toimuvate õhudessantide eesmärk oli samuti aidata randadele maanduvaid sõdureid ja hävitada Saksa rannakaitse suurtükiväge.

Rannad

Sword Beachil jõudis Briti jalavägi kaldale väheste kaotustega. Päeva lõpuks olid nad edenenud umbes 8 kilomeetrit, kuid ei jõudnud nii kaugele, kui Montgomery soovis. Caen oli D-päeva lõpuks ikka veel sakslaste käes ja jäi selliseks kuni operatsioonini Charnwood 9. juulil.

Juno Beachil maabunud Kanada vägedel oli raske lahing. Saksa betoonkindlustused ja kaks korda kõrgem meremüür kui Omaha Beachil tegid rünnaku väga raskeks. Juno oli Omaha kõrval teine kõige raskemini kaitstud rand D-Day's. Kanadalased olid rannast mõne tunni jooksul lahkunud ja tungisid sisemaale. Nad olid ainsad üksused, kes saavutasid oma D-päeva eesmärgid, kuigi enamik üksusi taganes paar kilomeetrit tagasi, et teha tugevamaid kaitsepositsioone.

Gold Beachil oli palju surnuid ja haavatuid, sest sakslased olid tugevalt kindlustanud rannas asuva küla. 50. (Northumbria) jalaväediviis tungis päeva lõpuks peaaegu Bayeux'sse. Kui komandoüksused vallutasid Port-en-Bessin'i, said liitlased kasutada oma PLUTO torujuhtmeid kütuse sissetoomiseks.

Omaha Beachil maabunud ameeriklased seisid vastamisi Saksa veteranide 352. jalaväediviisiga, mis oli üks kõige paremini väljaõpetatud rühmitusi rannas. Lisaks oli Omaha rand kõige tugevamalt kindlustatud rand. Komandörid kaalusid rannast loobumist, kuid väikesed jalaväeüksused pääsesid rannakaitsest mööda. Päeva lõpuks oli vallutatud kaks piirkonda. Kontroll ranna üle laienes järgnevate päevade jooksul ja D-päeva eesmärgid saavutati D+3-ks.

Pointe du Hoc'i juures pidi 2. metsaväepataljon ronima 30 meetri kõrgusele kaljule. Ronimise ajal tulistas vaenlane neid ja viskas granaate. Nad kasutasid köisi ja redeleid, et ronida üles ja seejärel hävitada suurtükid.

Rannarajatised olid olulised sihtmärgid, sest üks suurtükiväe vaatleja oleks võinud suunata tule USA randadele. Rangerid vallutasid kindlustused. Seejärel pidid nad 2 päeva võitlema, et hoida asukohta, kaotades üle 60 protsendi oma meestest.

Utah Beachil, kõige läänepoolsemas maabumispiirkonnas, oli hukkunute ja haavatute arv kõige väiksem kõigist randadest. Maale jõudnud 23 000 sõdurist hukkus või sai haavata vaid 197. Rannale maabunud 4. jalaväediviisi väed suutsid varakult pärastlõunal liikuda sisemaale, ühendades end 101. õhudessantdiviisiga.

Kui rannad olid kontrolli all, rajati 9. juuni paiku Mulberry sadamad. Ühe rajasid Briti väed Arromanches'ile, teise Ameerika väed Omaha Beachile. Tugevad tormid 19. juunil tekitasid probleeme varude lossimisel ja hävitasid Omaha sadama. Arromanches'i sadam suutis 1944. aasta augusti lõpuni tarnida umbes 9000 tonni kaupa päevas, selleks ajaks oli Cherbourg'i sadam liitlaste poolt vallutatud.

Saksa 21. panzerdiviis ründas Mõõga ja Juno ranna vahel ja jõudis peaaegu La Manche'i väina. Liitlaste tankitõrje sundis neid enne 6. juuni lõppu tagasi tõmbuma.

Liitlaste sissetungiplaanid nägid ette Carentani, St. Lô, Caeni ja Bayeux' vallutamist esimesel päeval. Plaan oli ühendada kõik rannad, välja arvatud Utah ja Sword (viimane ühendati langevarjuritega), ning rindejoon 10-16 kilomeetri kaugusel randadest. Ühtegi neist eesmärkidest ei saavutatud. Hukkunute ja haavatute arv ei olnud nii suur, kui mõned olid kartnud (umbes 10 000 võrreldes Churchilli hinnangul 20 000-ga) ja sillad olid sakslaste rünnakud üle elanud.

Cherbourg

Invasioonipiirkonna lääneosas pidid USA väed hõivama Cotentini poolsaare, eriti Cherbourg'i. See annaks liitlastele sügava veesadama. Utah'i ja Omaha taga olev maa oli kaldaid ja hekke, millest tankid, suurtükivägi ja nägemine ei pääsenud läbi. See tegi neist ideaalsed kaitsepositsioonid.

USA jalavägi liikus aeglaselt edasi ning Cherbourg'i suunas liikudes oli palju surnuid ja haavatuid. Edasiliikumist aitasid õhudessantväed. Poolsaare kaugele küljele jõuti 18. juunil. Hitler käskis Saksa vägedel mitte taganeda Cherbourg'i tugevate Atlandi müüri kindlustuste juurde. Cherbourg'i ülem, kindralleitnant von Schlieben, alistus 26. juunil. Enne alistumist lasi ta enamiku rajatistest hävitada, muutes sadama kasutamiskõlbmatuks kuni augusti keskpaigani, milleks ajaks oli lahingurinne nii kaugele itta liikunud, et sellest oli vähem abi.

Caen

Samal ajal kui ameeriklased suundusid Cherbourg'i poole, liikus Briti juhitud väeosa Caeni suunas. Montgomery sooritas palju kurnamissõja rünnakuid. Esimene neist oli operatsioon Perch, mis liikus Bayeux'st lõuna poole Villers-Bocage'ile, kus soomukid võisid Caeni vallutada. See peatati Villers-Bocage'i lahingus. Caenit pommitati ja seejärel okupeeriti Orne'i jõest põhja pool operatsiooni Charnwood käigus 7. juulist kuni 9. juulini. Järgnes rünnak Caeni piirkonnas kõigi kolme Briti soomusdiviisiga, koodnimega operatsioon Goodwood, mis kestis 18. juulist kuni 21. juulini. See vallutas Caenist lõuna pool asuva kõrgendiku. Ülejäänud osa linnast vallutasid Kanada väed operatsiooni Atlantic käigus. Järgmine operatsioon, operatsioon Spring, 25. juulist kuni 28. juulini, mille käigus kanadalased kindlustasid piiratud maa-ala linnast lõuna pool, kuid paljude hukkunute ja haavatutega.

Väljapääs rannaesist

Montgomery plaan hõlmas sakslaste hoidmist sissetungi piirkonna idaosas, kaitstes samal ajal Cobra positsiooni. Goodwoodi lõpuks olid sakslased kasutanud viimasedki oma reservdiviisid; Briti ja Kanada vägede vastu seisis kuus ja pool Panzer-diviisi, samas kui Ameerika Ühendriikide armee vastu seisis poolteist.

Operatsioon Cobra käivitati 25. juulil USA esimese armee poolt. See oli edukas. VIII korpus tungis 28. juulil Cotentini poolsaare läänepoolses otsas asuvasse Coutances'ile, pärast seda, kui ta oli läbi murdnud Saksa liinid.

1. augustil sai VIII korpus kindralleitnant George S. Pattoni Kolmanda armee osaks. 4. augustil muutis Montgomery sissetungiplaani, saates korpuse Bretagne'i hõivama ja suruma Saksa vägesid sadamate ümber, samal ajal kui ülejäänud kolmas armee jätkas ida poole. Caenist lõuna pool asuvate Saksa vägede suure hulga tõttu viis Montgomery Briti armee lääne poole ja käivitas 30. juulist kuni 7. augustini operatsiooni Bluecoat, et lisada Ameerika Ühendriikide armeede rünnakutele. See surus Saksa väed lääne poole, võimaldades 7. augustil Caenist lõuna pool operatsiooni Totalize käivitamist.

Falaise tasku

Augusti alguseks sai rohkem Saksa reservi. Saksa väed olid ümberpiiratud ja Saksa ülemjuhatus soovis, et need reservid aitaksid taganeda Seine'ile. Hitler nõudis rünnakut Mortaini juures 7. augustil. Liitlased lükkasid rünnaku tagasi, kuna neil oli taas eelhoiatus Ultra koodimurdmise tõttu. Liitlaste esialgne plaan oli sakslaste piiramine kuni Loire'i oruni. Bradley mõistis, et paljud Saksa väed Normandias ei ole selleks ajaks liikumisvõimelised, ja ta sai 8. augustil telefonitsi Montgomery nõusoleku Saksa vägede piiramiseks. See jäi Pattoni ülesandeks. Ta liikus peaaegu takistusteta läbi Normandia. Sakslased jäid Chambois' lähedale. Saksa tugev kaitse ja mõnede Ameerika vägede saatmine Pattoni rünnakuks Seine'i suunas Mantes'i juures takistasid sakslaste lõksu jäämist kuni 21. augustini. Sel kuupäeval oli 50 000 Saksa sõjaväelast lõksus.

On vaieldud selle üle, kas seda oleks võinud teha varem, kui oleks võetud rohkem vange.

Peagi järgnes Pariisi vabastamine. Prantsuse vastupanuliikumine Pariisis tõusis 19. augustil sakslaste vastu. Prantsuse 2. soomusdiviis kindral Philippe Leclerc'i juhtimisel võttis koos USA 4. jalaväediviisiga vastu seal olevate Saksa vägede kapitulatsiooni ja vabastas Pariisi 25. augustil.

Taganemine Seine'ile

Operatsioonid jätkusid Briti ja Kanada sektoris kuni kuu lõpuni. 25. augustil võitles 2. USA soomusdiviis Elbeufis, saavutades seal kontakti nii Briti kui ka Kanada soomusdiviisidega. Kanada 2. jalaväediviis tungis 27. augusti hommikul Forêt de la Londe'ile. Piirkond oli tugevalt kaitstud ning 4. ja 6. Kanada brigaadil oli kolme päeva jooksul palju hukkunuid ja haavatuid, kuna sakslased kaitsesid oma positsiooni. Sakslased tõmbusid tagasi 29. päeval, tõmbudes 30. päeval üle Seine'i.

30. jaanuaril ületas Kanada 3. jalaväediviis Elbeufi lähedal Seine'i ja sisenes Roueni, kus teda tervitati rõõmuga.

Briti patrullnokad, kes seavad oma kellad samale ajale


HMS Lawford, üks mitmest kapteniklassi fregattist, mis oli ümber ehitatud Normandia maabumise staabilaevaks.


Kindralleitnant Omar Bradley (teine vasakult) ja teised kõrgemad ohvitserid USS Augusta pardal Normandia sissetungi ajal.


Ameerika väed LCVP maabumislaeval lähenevad Omaha Beachile 6. juunil 1944.


Kogunemine Omaha Beachil: meeste ja varustuse liikumine sisemaale 7. juuni 1944


Caeni lähedal asuvate operatsioonide kaart


Normandia rannaesist välja murdmist näitav kaart.


Ameerika väed LCT pardal, valmis sõitma üle La Manche'i väina Prantsusmaale. 12. juuni 1944.

Maandumised

• Sword Beach oli D-päeva kõige idapoolsem rand, mida ründas Briti 3. jalaväediviis, mida toetasid 79. soomusdiviisi üksused. See oli edukas.
• Juno Beach oli järgmine rand läänes. Seda ründas Kanada 3. diviis. Ka see oli edukas.
• Gold Beach oli "keskmine" rand, mis asus Sword-, Juno-, Omaha- ja Utah'i ranna vahel. Seda ründas briti 50. (Northumbrian) diviis.
• Omaha Beach oli teine läänepoolseim rand. Seda ründas Ameerika 1. diviis. Pommitamine enne rünnakut oli edukas igal rannal, välja arvatud Omaha rannal, nii et saksa punkrid ja suurtükivägi jäid alles. Lahing oli raske, kuid lõpuks võitsid ameeriklased. Omaha Beachil hukkus peaaegu 2500 ameeriklast.
• Omaha Beach D-Day 6.6.1944
• Utah'i rand oli kõige läänepoolsem rand. See oli enamasti edukas ja seda ründas Ameerika 4. diviis.

Kampaania sulgemine

Ajaloolased peavad Normandia kampaania lõppu kas 24. juuli 1944. aasta keskööl (operatsiooni Cobra algus Ameerika rindel), 25. augustil 1944 (Pariisi vabastamine) või 30. augustil 1944, mil viimane Saksa üksus taganes üle Seine'i jõe.

Esialgne Overlordi plaan nägi ette üheksakümnepäevast kampaaniat Normandias, mille lõppeesmärk oli jõuda Seine'ile; see eesmärk saavutati ennetähtaegselt. Ameerika väed võitlesid Bretagne'is, nagu kindral Montgomery ette nägi, kampaania viimastel nädalatel. Ajaloolased leiavad, et Normandia kampaania lõppes operatsiooni Cobra massilise läbimurdega.

USA ametlikus ajaloos kirjeldatakse 25. juulil algavaid lahinguid kui "Põhja-Prantsusmaa" kampaaniat ning see hõlmab ka Falaise'i lõhe sulgemise eest peetud lahinguid, mida britid/kanaadalased/poolikud peavad Normandia lahingu osaks. C.P. Stacey 1955. aastal avaldatud "Canadian Army in the Second World War" ametliku ajaloo I köide ja Kanada armee ametlikus "Historical Summary of the Second World War", mis avaldati 1948. aastal, määratlevad Normandia lahingu kui 6. juunist 1944 kuni 1. septembrini 1944 kestnud lahingu. Normandia lahingu määratlus ilmneb ka sõjaväe ajalooosakonna teises väljaandes pealkirjaga "Kanada lahing Normandias" (Canada's Battle in Normandy). ^[]

Oli teateid, et Eisenhower nõudis juulis Montgomery asendamist. Edasimineku puudumine oli tingitud ebatasasest maast. Siiski, nagu ka El Alameini lahingus, pidas Montgomery kinni oma algsest kurnamissõja strateegiast, saavutades eesmärgid algse üheksakümne päeva jooksul. ^[]

Võidule Normandias järgnes peatselt jälitamine Prantsuse piirini. Saksamaa oli sunnitud taas kord tugevdama läänerinnet Nõukogude ja Itaalia rindelt pärit inimressurssidega.

Septembriks lähenesid liitlaste seitsme väliarmee (millest kaks jõudsid läbi Lõuna-Prantsusmaa operatsiooni "Dragoon" raames) Saksa piirile. Liitlaste lahinguplaan oli hea, tuginedes nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriikide tugevatele jõududele. Saksa juhtimine oli sageli puudulik, hoolimata Saksa üksuste heast võitlusest.

Laiemas kontekstis aitas Normandia maabumine nõukogude vägesid idarindel, kes seisid silmitsi suurema osa Saksa vägedega. See lühendas sealset konflikti.

Liitlaste logistika, luure, moraal ja õhujõud

Võit Normandias tulenes mitmest tegurist. Liitlastel oli rohkem relvi ja varustust. Neil olid ka uued leiutised, nagu PLUTO torujuhtmed ja Mulberry sadamad. Need aitasid kaasa vägede, varustuse, kütuse ja laskemoona liikumisele. Kauba liikumine üle avatud randade sujus oodatust paremini,isegi pärast U.S. Mulberry hävitamist Kanali tormi ajal juuni keskel.

1944. aasta juuli lõpuks oli Normandias kaldal miljon Ameerika, Briti, Kanada, Prantsuse ja Poola sõjaväelast, sadu tuhandeid sõidukeid ja palju varustust. Tükiväe laskemoona ja muid esemeid oli rohkesti. See oli muljetavaldav, arvestades, et nad ei hoidnud sadamat enne Cherbourg'i langemist.

Normandia läbimurde ajaks oli liitlastel ülekaal ka vägede (umbes 3,5:1) ja soomukite (umbes 4:1) arvukuses, mis aitas ületada looduslikke eeliseid, mida kare maa andis Saksa kaitsjatele.

Liitlaste luure- ja vastuluuretegevused olid edukad. Operatsiooni Fortitude trikiplaan enne sissetungi hoidis Saksa tähelepanu suunatud Pas-de-Calais'ile. Kõrgetasemelised Saksa väed hoiti selles piirkonnas, Normandiast eemal, kuni juulini. Enne sissetungi toimus vähe Saksa luurelende Suurbritannia kohal, ja need, kes seda tegid, nägid ainult võltslaagreid. Abiks oli olnud ka Saksa Enigma (masina) side ultradekodeerimine, mis paljastas Saksa plaanid.

Saksamaa juhtkond

Organiseeritud strateegia puudumine kahjustas Saksamaa kaitset. Saksa juhtkond oli jagunenud kindralfeldmarssalide von Rundstedti ja Rommeli vahel. Von Rundstedt tahtis hoida võimsad üksused reservis, et teha võimas vasturünnak, kui liitlaste maabumine algab. Rommel tahtis liitlasi rannas peatada. Ta püüdis paigutada üksused nii, et nad saaksid kiiresti rünnata.

Kuigi Rommeli plaan oli hea, ei olnud reservistrateegia hea, sest liitlaste õhurünnakute tõttu ei saanud üksused päeva jooksul liikuda. Lõppkokkuvõttes oli kahe strateegia segamine katastroof. Rannakaitse oli ületatud ja vasturünnakud ei olnud piisavalt tugevad.

Saksa komandörid kõikidel tasanditel ei suutnud rünnakule kiiresti reageerida. Liitlaste õhu- ja mereväe tulejõu põhjustatud probleemidele lisandusid kommunikatsiooniprobleemid. Kohalikud komandörid ei juhtinud rannas agressiivset kaitset. Saksa ülemjuhatus keskendus Calais' piirkonnale ja von Rundstedtil ei lubatud kasutada soomusreservi.

Kui see lõpuks hilisõhtul välja anti, oli edu raskem. Kuigi 21. panzerdiviis oli juba varem rünnanud, seisis ta silmitsi tugeva vastuseisuga, mis oli lastud rannaaladele koguneda. Kokkuvõttes, kuigi liitlaste materiaalne ülekaal jätkus, pidurdasid sakslased ligi kaks kuud liitlaste edasiliikumist, millele aitas kaasa ebatasane pinnas.

Kuigi liitlasvägede komandöride vahel oli mitmeid vaidlusi, otsustasid nende plaanid peakorrapidajad. Seevastu Saksa kõrgemate juhtide puhul sekkus alati Hitler, kes ei tundnud kohalikke olusid.

Feldmarssalid von Rundstedt ja Rommel palusid Hitlerilt korduvalt suuremat vabadust plaanide muutmiseks, kuid neile keelduti. Von Rundstedt tagandati 29. juunil, kui ta käskis OKW (Hitleri relvajõudude peastaabi) staabiülemal, kindralfeldmarssal Keitelil rahu sõlmida. Rommel sai 16. juulil liitlaste lennukite poolt raskeid vigastusi.

Feldmarssal von Kluge, kes võttis üle nii von Rundstedti kui ka Rommeli ametikohad, oli seotud mõne Hitleri vastu suunatud sõjalise vandenõuga ja ta ei tahtnud Hitleriga vaidlema hakata, kartes arreteerimist. Selle tulemusel surus Hitler Saksa armeed Normandias Ameerika läbimurde järel pigem vasturünnakule kui taganemisele. Kluge vabastati 15. augustil komandost ja ta tapeti ise. Seejärel võttis juhtimise üle iseseisvam kindralfeldmarssal Walter Model.

Prantsuse tsiviilisikud asetavad lilli surnud Ameerika sõduri surnukehale, 1944


Briti jalavägi Sherman-tankide pardal ootab edasitungi käsku Argentani lähedal, 21. august 1944


Saksa jalaväelased otsivad taevas liitlaste lennukeid Normandias 1944. aastal.