Teine El Alameini lahing (23. okt–5. nov 1942) – Põhja-Aafrika pöördepunkt

Teine El Alameini lahing (23. okt–5. nov 1942) — pöördepunkt Põhja-Aafrika kampaanias: Montgomery võit, Rommeli taganemine ja Suessi kanali kontrolli päästmine.

Teine El Alameini lahing oli Teise maailmasõja Lääne-Aavikukampaania suur pöördepunkt. Lahing kestis 23. oktoobrist kuni 5. novembrini 1942. Esimene El Alameini lahing oli peatanud teljeriikide edasise rünnaku sügavale Egiptusesse. Seejärel võttis kindralleitnant Bernard Montgomery 1942. aasta augustis Briti kaheksanda armee juhtimise üle. Teises lahingus asus ta suure eduga pealetungile. Montgomery kavatses saavutada otsustava läbimurde, kasutades tugevat suurtükiväge, õhutoetust ja laialdasi üksusegruppide manöövreid, et lõhkuda teljeriikide kaitseliinid ja sundida vastast taganema.

Liitlaste võit pööras Põhja-Aafrika kampaania käigud ümber. See lõpetas teljeriikide lootused Egiptuse okupeerimiseks, Suessi kanali kontrolli alla võtmiseks ja Lähis-Ida naftaväljadele jõudmiseks. Võit tõstis liitlaste moraali, andes tähtsa strateegilise eelise Vahemere piirkonnas ning turvates olulisi suplustee- ja energiavaru.

Lahing sundis Erwin Rommelit ja tema Aafrika korpust taganema Tuneesia ja Liibüa vahelisel piiril asuvatele endistele Prantsuse kindlustustele Marethi liinil. Taganemise põhjuseks olid nii taktikalised kaotused lahinguväljal, logistilised raskused kui ka liitlaste kontroll mere- ja õhutranspordi üle, mis piiratas teljeriikide kütuse- ja varustuse laekumist.

Taust ja ettevalmistused

El Alameini rind asus kitsa ranniku ja barjääri (Qattara Depression) vahel, mis piiras ümberflankeerimisvõimalusi. Mõlema poole plaanid keskendusid sellele, kuidas kasulikult kasutada suurtükiväge, tankiründeid ja kaevikute ning miiniväljade murrangut. Montgomery oli omal rindel organiseerinud metsiku ettevalmistuse: tugev artilleriapreparaat, varjatud lahinguplaanid ja intensiivne logistiline ettevalmistus, et tagada tankide ja mehaanika liikumine läbimurde korral.

Osapooled ja jõud

• Liitlased: Briti kaheksas armee koosnes peamiselt briti ja Ühendkuningriigi kamraadidest, lisaks osalesid ka ühinenud rahvaste väeüksused (austraallased, uus-meremaalased, lõuna-aafriklased, indiaanlased jt). Neid toetas RAF ja liitlaste merevägi.
• Teljeriigid: Rommeli juhtimisel osalesid Saksa ja Itaalia väeüksused (Panzerarmee Afrika ja talle alluvad üksused). Telerekonstruktsioonid kannatasid nappuse ning kütuse- ja varustuse tõttu, mis piiras nende manöövervõimet.

Lahingu kulg (peamised etapid)

• 23. oktoober – Operation Lightfoot: Liitlaste pealetung algas intensiivse suurtükiväe tule ja jalaväe rünnakutega, mille eesmärk oli hulgaliselt miiniväljade läbimurdmine ning teede puhastamine tankide edasiseks läbimiseks. Jalaväeüksused lõid 8. armee positsioone, mis võimaldasid hiljem tankigrupile liikuda.
• Oktoobri lõpp – esimene faas kestis ja lahingud muutusid rängaks liikumisvõitluseks, kus mõlemad pooled kannatasid kaotusi, ent liitlased püsisid surve all.
• 2.–4. november – Operation Supercharge: See operatsioon oli Montgomery otsustav löök, mille käigus koondati tugevad tankigrupid ja õhutoetus, et murda läbi teljeriikide peamine kaitseliin. Rasketes tankilahingutes ja vasturünnakutes õnnestus liitlastel murda teljeriikide rivistusi.
• 5. november – Rommel alustas korraldatud taganemist läände, vältides algul täielikku purunemist, ent olukord teljeriikidele halvenes jätkuvalt, kuna varustus ei jõudnud õigel ajal kohale.

Kaotused ja tagajärjed

Kaotused olid mõlemal poolel märkimisväärsed. Liitlaste kaotused olid mitme tuhande mehe suurusjärgus (surnud, haavatud ja kadunud), teljeriikide kaotused sisaldasid lisaks inimmaterjalile paljusid tanke, sõjavarustust ning tuhandeid vange ja järeljäänud varustuse kadusid. Täpseid arve sõltub allikast, kuid lõpptulemus oli selge: teljeriigid kaotasid initsiatiivi Põhja-Aafrikas ja pidid alustama laialdast taganemist Liibüasse ja lõpuks Tuneesiasse.

Strateegiline tähendus

Teine El Alameini lahing tähistas strateegilist pööret Vahemere teatrist: liitlaste võit kaitses Suessi kanalit ja Lähis-Ida kütuseressursse ning andis võimaluse edasisteks rünnakuteks Põhja-Aafrikas. Lahingule järgnenud rommeline taganemine viis lõpuks teljeriikide lõplikule väljapõlemisele Põhja-Aafrikas ja nende kapituleerumiseni Tuneesias 1943. aasta kevadel. Poliitiselt ja moraalselt oli El Alamein liitlaste jaoks suur triumf; nagu Winston Churchill hiljem kuulsalt märkis: "See ei ole lõpp. See ei ole isegi lõpu algus. Aga võib-olla on see alguse lõpu lõpp," viidates sellele, et lahing oli pöördepunkt suuremas sõjapildis.

Hinnang

Teise El Alameini võidu saavutamisel mängisid tähtsat rolli planeerimine, varustus ja ühtne juhtimine ning liitlaste õhujõudude ja mereväe surve teljeriikide varustusteedele. Lahing näitas ka, et keha- ja tankivõitlus ei sõltu üksnes ühest väeliigist, vaid edukus tuleneb koordineeritud operatsioonidest, logistikast ja ülevaatest lahinguväljal.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli teine El Alameini lahing?

K: Milline oli esimese El Alameini lahingu tähtsus?

K: Kes võttis 1942. aasta augustis Briti kaheksanda armee juhtimise üle?

K: Milline oli teise El Alameini lahingu tulemus?

K: Kes oli sunnitud pärast Teist El Alameini lahingut taganema Marethi liinil asuvatesse endistesse Prantsuse kindlustustesse?

K: Millal toimus teine El Alameini lahing?

K: Kes viis liitlasvägede väed El Alameini teises lahingus võidule?

Otsing