Seneca Falls'i konventsioon: 1848 naiste õiguste konverents ja deklaratsioon

Seneca Falls'i konventsioon oli naiste õigusi toetavate inimeste kohtumine. See toimus Seneca Fallsis, New Yorgis 19. ja 20. juulil 1848. aastal. Elizabeth Cady Stanton, naiste õiguste aktivist, kirjutas "Tundedeklaratsiooni", mis loetles peamised nõudmised ja kaebused, mida aruteludel esitati. Üks keskseid ideid oli, et mehed ja naised peaksid olema seaduse ees võrdsed.

Konventsiooni korraldasid ja sellele aitasid kaasa mitmed naised ja mehed, kelle seas olid tuntud tegelased nagu Lucretia Mott, Mary Ann M'Clintock ja Martha Wright. Paljud osalejad olid kveekerid, mis on kristluse haru, ning osa inimesi kuulus ka orjusevastasesse liikumisse. Konverentsil osales nii naisi kui mehi ning ühel koosolekul oli kohal ja toetas naisi ka Frederick Douglass, kes rääkis selgesti naiste hääleõiguse kasuks.

Deklaratsioon ja peamised nõudmised

Tundedeklaratsioon (Declaration of Sentiments) oli kirjutatud osaliselt Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni eeskujul ja sisaldas loetelu õigustest, mida naised tollal ei omanud ning mille taastamist konverents nõudis. Peamised punktid olid:

• Hääleõigus — naistele anti nõudmine valimisõiguse saamiseks.
• Võrdne seaduslik staatus ja õigus oma vara üle otsustada.
• Võrdne ligipääs haridusele ja töökohtadele.
• Õigused laste ja perekonna küsimustes, sealhulgas ema õigused laste hooldamisel ja eestkoste küsimustes.
• Võitlus diskrimineerimise ja alandavate seaduste vastu, mis piiravad naiste vabadust ja iseseisvust.

Allakirjutajad ja reaktsioon

Seneca Falls'i deklaratsioonile kirjutas alla kokku umbes 100 inimest — nii mehed kui naised. Täpsemaks jaotuseks on tavaliselt toodud 68 naist ja 32 meest, kes avaldasid toetust konventsiooni dokumentile. Deklaratsioon tekitas laialdast tähelepanu ja ka vastuseisu — sel ajal oli paljudes ringkondades mõistetamatu mõte anda naistele võrdsed õigused, eriti hääleõigus.

Järelmõjud ja tähtsus

Seneca Falls'i konventsioonit peetakse sageli Ameerika naiste õiguste liikumise alguseks. Kuigi muudatused toimusid aeglaselt, andis see üritus organiseeritud liikumisele selge sihi ja dokumendi, millele toetuda. Konventsioonist kasvas välja pikaajaline võitlus hääleõiguse ja teiste võrdõiguslikkuse eesmärkide eest — lõpuks jõuti Ameerika Ühendriikides 1920. aastal 19. paranduse vastuvõtmiseni, mis andis naistele üldise valimisõiguse.

Tänapäeval on Seneca Falls ja selle konventsioon ajalooliselt tähendusrikas sündmus: seda mäletatakse ja analüüsitakse nii Ameerikas kui maailmas kui olulist sammu naiste õiguste ja sotsiaalse võrdõiguslikkuse poole. Konverentsi dokumendid ja kohtumispaigad on säilinud ajaloolise pärandina ning neid külastavad inimesed, kes huvituvad naiste ajaloost ja võrdõiguslikkusest.

Otsing