Richmond-Petersburgi kampaania oli rida lahinguid Peterburi ümbruses, Virginia osariigis, mis kestsid 9. juunist 1864 kuni 25. märtsini 1865. Ameerika kodusõja ajal peetud sõda on üldtuntum kui Peterburi piiramine. Kuid see ei olnud klassikaline sõjaline piiramine, mille puhul linn tavaliselt piiratakse ja kõik varustusliinid lõigatakse ära. Samuti ei piirdunud see rangelt Peterburi vastu suunatud tegevusega. Kampaania koosnes üheksa kuud kestnud kaevikusõjast, mille käigus kindralleitnant Ulysses S. Granti juhitud liidu väed ründasid edutult Peterburi. Seejärel rajas liidu armee kraaviliinid, mis ulatusid lõpuks üle 50 miili (80 km). Need kulgesid Richmondi (Virginia osariik) idapoolsetest äärealadest kuni Peterburi ida- ja lõunapoolsete äärealadeni. Petersburg oli kriitilise tähtsusega konföderatsiooni kindralleitnant Robert E. Lee armee ja konföderatsiooni pealinna Richmondi varustamiseks. Püüdes katkestada Peterburi kaudu Richmondisse kulgevaid raudteevarustusliine, korraldati arvukalt rünnakuid ja peeti lahinguid. Paljud neist põhjustasid kaevikuliinide pikenemise, mis koormas konföderatsiooni kahanevaid ressursse üle.

Taust ja eesmärgid

1864. aasta kevadel määras Ühendriikide armee ülemkindral Ulysses S. Granti strateegia eesmärgiks mitte ainult vahetuid lahinguvõite, vaid ka pikaajalist kulutuste ja eluvõime lõhkumist, mida ta nimetas "attritsioonistrateegiaks". Peterburg oli raudtee- ja varustusvõrgustiku sõlmpunkt, mis tõi armeele Richmondi läbi elutähtsaid toitaineid, laskemoona ja värskeid väeosaid. Lee ja tema konföderatsiooni armee püüdsid neid liine kaitsta ja säilitada kontrolli pealinna üle.

Põhijõud ja taktikad

Liidu pooled juhatasid kindralleitnant Ulysses S. Grant (koos kindral George G. Meade'iga kohalikus operatiivjuhtimises) ja konföderatsiooni poolel kindralleitnant Robert E. Lee. Kampaania iseloomustus:

  • Laialt levinud kaevikuliinid: mõlema poole sõjaväed kaevusid sisse ja lõid püsivad positsioonid, mis muutsid lahinguväljaks järkjärgulise piiramise ja rünnakute vaheldumise.
  • Rongi- ja tarnevahemete sihtimine: liidu eesmärgiks oli lõigata ära raudteed ja teised varustusliinid, nõrgestades seeläbi Lee armee jätkusuutlikkust.
  • Mobiilsus ja flankeerimine: Grant kasutas sageli rünnakuid ja liikumisi, mis sundisid Lee’d jahtima ja maksma kõrget hinda igas katses lahtivõtmiseks.

Peamised lahingud ja sündmused

Kampaania hõlmas hulgaliselt kohtumisi, väiksemaid rünnakuid ja mitmeid suuremaid lahinguid. Mõned silmapaistvamad momendid:

  • Liidu esialgsed rünnakud Peterburi suunas juunis 1864 ja mitmed lahingud raudteeliinide pärast kogu suve jooksul.
  • 30. juulil 1864 toimunud Kraatri lahing (Battle of the Crater), kus IX korpuse 4. diviisi 4000 afroameerika sõdurist, kes võitlesid 30. juulil 1864 Kraatri lahingus, langes, sai haavata või langes vangi üle poole. Rünnak algas kaeviku pommitamisega ja plahvatusliku augu tekitamisega konföderatsiooni ridades, kuid halvasti korraldatud järelrünnak ja juhtimisvead muutsid pealetungi katastroofiliseks.
  • Talvel ja kevadel jätkusid pikale veninud vaenutegevused, kuni aprillikuu alguses 1865 saavutas Liit murdepunkti.
  • Aprillis 1865 tegi liit süsteemse lõplikku murret; Peterburi kaitsest murti läbi, mis sundis Lee’d lahkuma nii Peterburgist kui ka Richmondist. Richmond evakueeriti ja langes peagi pärast seda; Lee kapituleerus lõpuks 9. aprillil 1865 Appomattoxi kohtumajas.

Kaevikusõda ja mõju

Peterburi kampaania näitas kaevikusõja ja positsioonilise kaitse rolli – nähtust, mis hiljem sai tuntuks I maailmasõja lahingusituatsioonide sarnasusena. Kaevikute ja rindeliinide hoidmine nõudis suuri inim- ja materiaalressursse, kurnates konföderatsiooni väiksemaid ja halvemini varustatud jõude. Lisaks sõjalisele mõjule oli kampaanial tugev sotsiaalne ja majanduslik mõju — tsiviilelanikele tekkinud kannatused, linnade lammutused ning sõjaline kord, mis muutsid elu Virginia lõunaosades sügavalt.

Tulemus ja olulisus

Richmond–Petersburgi kampaania lõputulemusena murdus Lee armee võime jätkata tõhusat vastupanu. Peterburi ja Richmondi langemine kiirendas konföderatsiooni kokkuvarisemist ja viis lõpuks riigi alistumiseni. Kampaania tähistab ka märgilist muutust sõjapidamises — attritsioonistrateegia, püsivad kaevikuliinid ja suured raudteelised varustussõjad olid kõik elemente, mis osutasid traditsiooniliste lahingute ja uue, industriaalajastu sõja kombinatsioonile.

Kokkuvõtlikult on Richmond–Petersburgi kampaania üks otsustavamaid ja verisemaid etappe Ameerika kodusõjas — sündmus, mis ei mõjutanud üksnes sõjalist olukorda, vaid ka hilisemat arusaama moodsast sõjapidamisest.