Põletatud maa poliitika: määratlus, eesmärk ja ajaloolised näited

Põletatud maa poliitika: määratlus, eesmärk ja ajaloolised näited — strateegia, tagajärjed ja kuulsamad juhtumid Napoleoni-retkest kuni Teise maailmasõjani.

Põletatud maa poliitika on sõjaline strateegia, mille eesmärk on hävitada või ära kasutada kõik ressursid, mis võivad vaenlasele kasulikud olla, kui vaenlane liigub läbi või põgeneb piirkonnast. Sihtmärgiks võivad olla toiduallikad, veevarud, transport, side- ja energiataristu, tööstusressursid ning mõnikord ka hooned ja muud elumaterjalid — mõnel juhul hõlmab see ka tsiviilelanike elu- ja töötingimuste hävitamist.

Seda poliitikat võib rakendada nii vaenlase territooriumil kui ka oma koduterritooriumil, sõltuvalt sõjalistest vajadustest ja strateegiast; teatud juhtudel on sellised otsused tehtud taganemiste või taktikalis-juhtivate manöövrite osana. Näiteks võib sõjavägi teostada tahtlikku infrastruktuuri hävitamist, et aeglustada vaenlase liikumist või panna talle osutatud taristu taastamine raskemaks.

Taktika iseloom ja meetodid

• Saagi ja toiduvarude hävitamine (põllud, külmiklaod, kariloomad).
• Veeallikate reostamine või hävitamine (pumbad, torustikud, kaevud).
• Transport- ja sidetaristu lõhkumine (sillad, raudtee, teed, raadiovõrgud).
• Energiasüsteemide ja tööstusobjektide põlema panemine või lõhkumine (elektrijaamad, naftapuuraukud, tehased).
• Hoonete ja varade põletamine või mahavõtmine, et takistada nende kasutuselevõttu.
• Sõjalise ja tsiviilinfrastruktuuri miinistamine või muul viisil raskesti taastatavaks tegemine.
• Sundevakueerimine või elanikkonna represseerimine, kui see on osa strateegiast – see aspekt on rahvusvahelise õiguse seisukohast eriti problemaatiline.

Mõjud ja õiguslikud ning eetilised kaalutlused

Põletatud maa strateegia võib anda ajutist sõjalist eelist, kuid sellega kaasnevad laialdased inimsuhted, sotsiaalsed ja keskkonnaalased tagajärjed. Tsiviilelanike kannatused — nälg, haigused, massiline kodutute teke ja pikaajaline vaesus — on sageli katastroofilised. Ökoloogiline kahju (muldade degradatsioon, veekogude reostus, metsa- ja elupaikade häving) võib kesta aastakümneid.

Rahvusvaheline humanitaarõigus piirab või keelab otseselt teatud tegusid, mis sihivad tsiviilelanikke või tekitavad neil põhjendamatut piina. Paljudel juhtudel võivad põletatud maa meetodid või nendega kaasnevad tegurid moodustada sõjakuriteo või kollektiivse karistamise, mis on rahvusvahelise õiguse vastu. Seepärast tuleb nende meetmete kasutamisel arvestada nii sõjalise vajaduse kui ka proportsionaalsuse ja eristamise põhimõtetega.

Ajaloolised näited

Märkimisväärsed ajaloolised näited põletatud maa taktika kohta on Venemaa armee strateegia Rootsi ebaõnnestunud sissetungi ajal Venemaale, Napoleoni ebaõnnestunud sissetung Venemaale, William Tecumseh Shermani marss merele Ameerika kodusõjas, kolonel Kit Carsoni allutamine Ameerika navajo indiaanlaste alla, lord Kitcheneri edasitung buuride vastu, Jossif Stalini juhitud esialgne Nõukogude taganemine Saksa armee sissetungi ajal Nõukogude Liitu Teises maailmasõjas, sellele järgnenud natsi-Saksamaa taganemine idarindel ja Iraagi taganevate relvajõudude poolt põlevate 605-732 naftapuuraugu põletamine Pärsia lahe sõjas.

Lisaks lühikestele mainitud juhtumitele väärib lühiülevaade mõnest märgilise tähendusega juhtumist:

• Venemaa (kõrge keskaja ja varasemate perioodide) taktika Rootsi sissetungi vastu — kohalik ressursihävitus, mida kasutati vaenlase varustuse katkestamiseks.
• Napoleoni 1812. aasta sissetung Venemaale — vene väed ja põllumajanduslik elanikkond hävitasid varusid, jättes Napoleonile vähe toitu ja peatuskohti; see aitas kaasa Grande Armée katastroofile.
• Shermani marss merele (Ameerika kodusõjas) — lõhkus ja põletas konföderatsiooni sõjalist ning tsiviilinfrastruktuuri eesmärgiga murda vastupanu tahte ja katkestada varustusahelad.
• Stalini korraldatud taganemised Teise maailmasõja algfaasis — Nõukogude väed ja ametiasutused hävitasid või evakueerisid varasid, et takistada nende kasutamist Saksa sõjaväe poolt.
• Pärsia lahe sõja naftapuuraukude põletamine 1991. aastal — Iraagi taganevad väed süütasid sadade puuraukude nafta, põhjustades suurt ökologilist ja majanduslikku kahju.

Kuidas vältida või leevendada tagajärgi

• Rahvusvahelise õiguse järgimine ja tsiviilelanike kaitse sõjategevuses.
• Humanitaarabi ja varjupaikade kiire organiseerimine, et vähendada nälja ja haiguste levikut.
• Keskkonnakahjude hindamine ning taastamise programmid pärast konfliktide lõppemist.
• Diplomaatilised ja poliitilised lahendused, mis vähendavad sõjalise eskalatsiooni riski ja selle kaudu vajadust äärmuslike destruktiivsete meetmete järele.

Kokkuvõtlikult on põletatud maa poliitika pikaajaliste inim- ja keskkonnamõjude tõttu äärmiselt vastuoluline. Kuigi see võib anda lühiajalise taktikalise eelise, kaasnevad sellega tõsised eetilised, õiguslikud ja praktilised probleemid, mille tõttu selle kasutamine on tänapäeva kontekstis rangelt problematiseeritud ja sageli rahvusvahelise õiguse silmis piiratud.

Küsimused ja vastused

K: Mis on põletatud maa poliitika?

K: Millised on mõned näited asjadest, mille vastu võib olla suunatud põletatud maa poliitika?

K: Kas põletatud maa poliitikat võib rakendada sõjaväe enda territooriumil?

K: Millised ajaloolised sündmused on märkimisväärsed põletatud maa taktika kasutamise puhul?

K: Miks kasutavad armeed põletatud maa taktikat?

K: Kas "põletatud maa" poliitika võib avaldada negatiivset mõju sihtpiirkonna elanikkonnale?

K: Kas põletatud maa poliitikat peetakse humaanseks strateegiaks?

Otsing