Christopher Houston "Kit" Carson (24. detsember 1809 – 23. mai 1868) oli Ameerika Ühendriikide piirimees, kelle elu puudutas laia spektrit rollidest: mägimees, giid, indiaanlaste agent ja Ameerika Ühendriikide armee ohvitser. Carson mängis olulist osa Ameerika lääne avamisel ja asustamisel ning oma eluajal oli ta laialdaselt tuntud ja armastatud rahvakangelasena. Tänapäeval on tema pärand vastuoluline: teda mäletatakse nii seiklustena ja rahvusliku ikoonina kui ka kriitikana nende tegude tõttu, mis mõjutasid indiaanlaste elu.

Varajane elu ja mägimehe aastad

Carson sündis Kentucky osariigis ja asus varases nooruses perekonnaga edasi läände. Täiskasvanuiga alustas ta 1829. aastal mägimehena ja veetis järgmised aastakümned peamiselt karusnahakaubanduse ja koprapüügina. Need aastad olid sageli vägivallased ja ohtlikud: Carson pidi korduvalt end ja kaaslasi kaitsma rünnakute, varguste ja tapmiskatsete eest. Selle perioodi sündmused ja räägitavad lood andsid talle rahvapärase maine „indiaanlaste tapjana”, mida võimendasid tollased ajalehearuan-ded ja odavad seiklusromaanid.

Giidina ja Frémonti ekspeditsioonidel

1842. aastal palkas armeeohvitser John Charles Frémont Carsoni endale giidiks mitmele loodud ekspeditsioonile läände. Need kolm ekspeditsiooni keskendusid kaugete ja kaardistamata piirkondade läbimatusele, uurimisele ja kaardistamisele. Carsoni kohaliku teadmise, keel­teadmiste (ta valdas inglise, hispaania ja mitmeid indiaani keeli) ning oskuste tõttu olid ekspeditsioonid teaduslikult ja praktiliselt edukad. Frémonti raportid ja nendes kasutatud kirjeldused levitasid Carsoni mainet üle kogu Ameerika ning tema seiklusi hakati avaldama dime-romaanides — odavates ja populaarsetes lugudes, mis tegid temast tõelise rahvakuju.

Indiaanlaste agent ja 1850ndad

1853. aastal määrati Carson indiaanlaste agendiks Põhja-Nu-Mehhikosse (Põhja-Nu-Mehhikos). Tema ametikohustuste hulka kuulus üritada hoida heanaabrilisi suhteid valdava Ute ja teiste põlisrahvastega ning tagada, et neile edastataks valitsuse abipaki­mid — toit, riietus ja muud tarvilikud ressursid. Carson üritas tihti toimida vahendajana valitsuse ja hõimude vahel, kuid ametikoht oli keeruline ja sõltus tihti poliitilistest otsustest Washingtonis.

Ameerika kodusõda ja sõjaväeteenistus

1861. aastal, Ameerika kodusõja puhkemisel, astus Carson tagasi indiaanlaste agendi ametist ja liitus liidu armeega. Leitnandina juhtis ta New Mexico vabatahtlike jalaväeüksust. Tema üksused võitlesid konföderatsiooni vägedega Valverde lahingus New Mexico osariigis; see lahing lõppes algselt konföderatsiooni võiduga, kuid piirkondlikud jõud vastasid ja lõpuks hoiti liidu kontrolli. Carsoni teenistus hõlmas peale lahingute ka värbamist, väljaõpet ja patrullimist suurel ja karmi kliimaga territooriumil.

Tegevus indiaanlaste vastu ja reservaatide ümberpaigutused

1860. aastatel osales Carson mitmetes kampaaniates ja lahingutes edelaosa hõimudega, sealhulgas apatšide ja navajodega. Ühelt poolt toetas ta valitsuse poliitikat, mis püüdis kolonisatsiooni ja julgeoleku huvides kokku viia hõime reservaatidele; teiselt poolt viisid need jõupingutused palju indiaanlasi oma kodumaalt kaugele, halvustavate tingimustega kohtadesse. Eriti vastuoluline oli Carsoni roll navajode jõulises ümberasustamises, mis influeeris sündmust, mida nimetatakse navajode „Long Walk” ehk pika rännakuna Bosque Redondo poole — sündmus, mille mõju ja moraalne hinnang on ajaloolises mälus siiani vaidlusküsimus.

Auhinnad, loobumine ja surm

Carson edutati koloneli ja talle anti hiljem ka brigaadikindrali staatuse (brevet) tunnustus teenistuse eest. Tema viimased ametikohustused viisid teda Colorado osariiki, kus ta määrati Fort Garlandi juhtimisse. Umbes kahe aasta möödudes lahkus ta sõjaväest haiguse tõttu. Kit Carson suri 23. mail 1868 Fort Lyonis, Colorados ning maeti Taosesse, New Mexico osariiki, oma kolmanda ja viimase naise Josefa Jaramillo kõrvale.

Pärand ja vaatenurgad

Kit Carsoni pärand on mitmetahuline. Tema elutööd aitasid kaardistada ja avada suurt osa Ameerika lääneranniku sisealadest ning tema nime kannavad paljud kohad, linnad ja legendid. Samas on tema roll indiaanlaste ümberasustamisel ja jõupingutustes neile valitseva poliitika rakendamisel kaasa toonud tugevat kriitikat. Tänapäeval tajutakse Carsonit nii mehe kui ka ajaloolise tegelasena, kelle tegudel olid nii saavutused kui ka tõsised inimlikud ja eetilised tagajärjed.