Kit Carson

Isiklik kirjeldus

Tema kaasaegsed kirjeldasid Carsoni kui "väikest, kükitunud õlgadega" meest, kellel olid pruunid kuni punased juuksed, sinised silmad ja tugev, kuid vähese kehahoiakuga. Ta oli väidetavalt umbes 1,75 meetri pikkune. Ta oli tagasihoidlik härrasmees. Enamik tema kaasaegseid oli hämmastunud, et nii väike ja silmapaistmatu mees oli läänepiiril indiaanlaste ja metsloomade seas nii palju saavutanud.

Kindral William Tecumseh Sherman

1847. aastal kohtus kindral William Tecumseh Sherman California osariigis Monterey's Kit Carsoniga. Sherman kirjutas: "Tema kuulsus oli tollal oma kõrgpunktis, ... ja ma olin väga huvitatud nägema meest, kes oli saavutanud selliseid vaprusi Kaljumägede metsloomade ja tasandike veel metsikumate indiaanlaste seas ...". Ma ei oska väljendada oma üllatust, nähes sellist väikest, kükitavat õlgkatet, punakat värvi juukseid, frecklese nägu, pehmeid siniseid silmi ja mitte midagi, mis viitaks erakordsele julgusele ja julgusele. Ta rääkis vähe ja vastas küsimustele ühesõnaliselt."

Kolonel Edward W. Wynkoop

Kolonel Edward W. Wynkoop kirjutas: "Kit Carson oli viis jalga ja poolteist tolli pikk, kaalus umbes 140 naela, närvilise, raudse temperamendiga, kandilise kehaehitusega, veidi viltujalgne ja need liikmed ilmselt liiga lühikesed tema keha jaoks. Kuid tema pea ja nägu kompenseerisid kõik ülejäänud isiku puudused. Tema pea oli suur ja hästi vormitud, kollased sirged juuksed, mida ta kandis pikalt ja mis langesid õlgadele. Tema nägu oli hele ja sile nagu naise oma, kõrge põsesarnaga, sirge ninaga, kindla, kuid pisut kurva ilmega suuga, terava, sügava, kuid ilusa, maheda sinise silmaga, mis võis teatud asjaoludel muutuda hirmsaks ja nagu klapinäärme hoiatus, andis märku rünnakust. Kuigi ta oli kiire silmaringiga, oli ta aeglane ja pehme kõneviisiga ning poseeris suure loomuliku tagasihoidlikkusega."

Leitnant George Douglas Brewerton

Leitnant George Douglas Brewerton tegi koos Carsoniga ühe rannikult-äärsele-reisi Washingtonisse. Brewerton kirjutas: "Minu kujutlusvõime Kit Carson oli üle kahe meetri kõrge - oma kehaehituselt justkui kaasaegne Herakles -, tohutu habemega ja häälega nagu ärritatud lõvi ...". Tegelik Kit Carson oli minu meelest lihtne, lihtne ... mees; pigem alla keskmise pikkuse, pruunide, lokkivate juustega, vähe või üldse mitte habemega ja häälega, mis oli pehme ja õrn nagu naise hääl. Tegelikult oli saja meeleheitliku kohtumise kangelane, kelle elu oli kulgenud enamasti keset kõrbe, kus valge mees on peaaegu tundmatu, üks Dame Looduse härrasmees ..."

Varajane foto (tõenäoliselt esimene) Kit Carsonist. Tal on seljas habememüts.

Carsoni kirjaoskamatus

Carson oli kirjaoskamatu (ta ei osanud lugeda ega kirjutada). See oli talle piinlik ja ta püüdis seda varjata. Siiski avaldasid talle muljet härrasmehed, kes oskasid lugeda ja kirjutada. Aastal 1856 jutustas ta oma eluloo sõjaväeohvitserile, kes selle üles kirjutas. Carson rääkis ohvitserile, et ta jättis kooli varakult pooleli: "Olin noor poiss koolimajas, kui tuli hüüd: Injuns! Ma hüppasin püssini ja viskasin maha oma õigekirjaraamatu, ja seal see asub."

Carsonile meeldis, kui teised inimesed talle ette lugesid. Talle meeldis lord Byroni luule. Carson arvas, et Sir Walter Scotti pikk luuletus "The Lady of the Lake" oli "parim väljendusviis välisilmast". Samuti meeldis talle raamat William Vallutajast. Vallutaja lemmikvanne oli "Jumala hiilguse juures". Carson kasutas seda vannet kui omaenda vannet ja teadaolevalt ei kasutanud ta kunagi midagi tugevamat.

Carson õppis kirjutama "C. Carson" elu lõpul. See oli tema jaoks väga raske. Ta tegi oma märgi ametlikele paberitele ja selle märgi tunnistas seejärel ametnik. Carson rääkis kergesti inglise, hispaania ja prantsuse keelt. Ta oskas mitmeid indiaanlaste keeli, sealhulgas navajo, apaši ja komaniši keelt. Ta oskas ka mägimehi kõnetavat viipekeelt. Väga hilja õppis ta mingil määral lugema ja tundma oma nime, kui see trükis ilmus.

Varajane elu

Kit Carson sündis Kentucky's, kuid tema pere kolis Missouri'sse, kui ta oli veel laps. Missouri osariigis oli perekond ohus indiaanlaste rünnakute tõttu ja nad olid sunnitud leidma võimalusi enda kaitsmiseks. Pärast isa surma 1818. aastal abiellus Kiti ema uuesti. Poisist sai metsik teismeline. Tema kasuisa pani ta tööle sadulsepatöökotta Franklinis, Missouri osariigis.

Kentucky

Carson sündis 1809. aasta jõuluõhtul Tate's Creekis, Madisoni maakonnas Kentuckys asuvas palkmajas. Tema vanemad olid Lindsay (või Lindsey) Carson ja tema teine naine Rebecca Robinson. Lindsay'l oli oma esimesest naisest Lucy Bradley'st viis last ja Rebeccast veel kümme last. Kit oli nende kuues.

Lindsay Carson oli šoti-iiri presbüteri taustaga. Ta oli talupidaja, majade ehitaja ning Ameerika Vabadussõja ja 1812. aasta sõja veteran. Ta võitles ka põlisameeriklaste vastu piiril. Kaks sõrme tema vasakust käest lasti lahingus saukide ja rebaste hõimudega ära.

Missouri

Carsonid kolisid Boone's Licki, Howardi maakonda, Missouri osariiki, kui Kit oli umbes üheaastane. Nad tundsid Daniel Boone'i perekonda. Lindsay vanim poeg William abiellus 1810. aastal Boone'i lapselapse Millie Boone'iga. Nende tütrest Adaline'ist sai Kiti lemmik mängukaaslane.

Kaitse rünnakute vastu

Carsoni perekond oli Missouri osariigis alati ohus indiaanlaste rünnakute tõttu. Nad pidid olema valvel. Hütid olid "kindlustatud". See tähendab, et nende ümber ehitati kõrged aiad, mida kutsuti stockade'iks. Need varikatused kaitsesid inimesi rünnaku eest. Päeval töötasid mehed kabiinide läheduses asuvatel põldudel. Mõnedel meestel olid relvad ja nad kaitsesid töölisi. Need mehed olid valmis tapma iga indiaanlase, kes neid ründas. Carson kirjutas oma mälestustes: "Kaks või kolm aastat pärast meie saabumist pidime jääma kindlusesse ja oli vaja, et mehed oleksid paigutatud põldude äärealadele, et kaitsta neid, kes töötasid."

Lindsay Carsoni surm

Ühel päeval 1818. aastal oli Lindsay Carson koristamas põldu, kui talle kukkus puuoks peale. Ta sai koheselt surma. Kit oli umbes 8-aastane. Tema ema hoolitses oma laste eest üksi neli aastat. Nad elasid suures vaesuses. Seejärel abiellus ta Joseph Martiniga, kes oli leskmees ja kellel oli mitu last.

Õpipoisiõpe

Carson ei saanud oma kasuisaaga hästi läbi. Ta muutus metsikuks ja kontrollimatuks teismeliseks. Tema kasuisa andis ta õpipoisiks David Workmanile, kes oli sadulsepp Franklinis, Missouri osariigis. Kit oli keskealine poiss. Ta kirjutas oma mälestustes, et Workman oli "hea mees ja ma mäletan sageli, kui lahkesti mind koheldi".

Joonis Abraham Lincolni palkmaja sünnikodust Kentuckys. Kit Carson ja Lincoln sündisid mõlemad 1809. aastal palkmajades.

Runaway

Carsonile ei meeldinud sadulate valmistamine ja ta jooksis 1826. aastal kodust ära. Ta sõitis koos mägimehi mööda Santa Fe Trail'i. Aastal 1829 ühines ta koos trapper Ewing Youngiga matkale Kaljumägedesse. Ta õppis Youngilt palju trappimise kohta.

Põgenik muutus mägimeheks

Franklin, Missouri osariik asus Santa Fe Trail'i idapoolses otsas. See oli paljude läände suunduvate asunike lähtepunkt. Kit kuulis imelisi lugusid läänest idasse naasvate mägimeeste käest. Kitile ei meeldinud sadulate valmistamine. Augustis 1826 jooksis ta kodust ära ja läks koos mägimehi läände. Nad sõitsid üle Santa Fe Trail'i Santa Fe'sse, New Mexico osariiki. Nad jõudsid sihtkohta 1826. aasta novembris. Kit veetis talve Taoses, New Mexico osariigis koos Mathew Kinkeadiga, mis oli mägimees ja naaber Missouri osariigist. Taosist sai Carsoni kodu.

Workman postitab preemia

Workman pani Missouri kohalikku ajalehte kuulutuse. Ta kirjutas, et annab ühe sendi suuruse preemia sellele, kes toob poisi tagasi Franklinisse. Keegi ei nõudnud tasu. See oli natuke nali, aga Carson oli vaba. Kuulutus sisaldas Carsoni esimest trükitud kirjeldust: "Christopher Carson, umbes 16-aastane poiss, väike oma vanuse kohta, kuid paksukujuline; heledad juuksed, jooksis ära tellijalt, kes elab Franklinis, Howardi maakonnas, Missouri osariigis, kellele ta oli seotud sadulsepa ametit õppima."

Aastatel 1827-1829 töötas Carson edelaosas kokana, tõlkijana ja vankrijuhina. Ta töötas ka New Mexico edelaosas Gila jõe lähedal asuvas vasekaevanduses. Hilisemas elus ei maininud Carson kunagi ühtegi naist oma noorusest. Tema kirjutistes on mainitud ainult kolm konkreetset naist: Josefa Jaramillo, tema kolmas ja viimane naine; ühe seltsimehe ema Washingtonis ja proua Ann White, kes oli indiaanlaste hirmutegude ohver.

Trapperid Ewing Young ja Thomas Fitzpatrick

1829. aasta augustis liitus üheksateistkümneaastane Carson trapper Ewing Youngi ja tema mägimehi, kes asusid karusnahaotsingu ekspeditsioonile Arizonasse ja Californiasse. See oli Carsoni esimene professionaalne töö mägimeheks. Carson sai sellel ekspeditsioonil trapperina palju kogemusi. Youngile omistatakse Carsoni varase elu kujundamine mägedes.

Carson naasis Taosesse 1829. aastal ja liitus vankrirongi päästepartiiga. Kuigi kurjategijad olid julmuste toimepanemise kohalt põgenenud, oli Youngil võimalus näha Carsoni ratsutamisoskust ja julgust. Kit veetis 1827-1828. aasta talve Youngi kokana Taoses. Carson liitus 1831. aastal Thomas Fitzpatricki juhitud teise ekspeditsiooniga. Fitzpatrick ja tema trapperid suundusid põhja poole, Kaljumägede keskossa. Carson pidi läänes jahti pidama ja püüniseid püüdma umbes kümme aastat. Ta oli tuntud kui usaldusväärne mees ja hea võitleja.

Mägimees Kit Carson ja tema lemmikhobune Apache De Witt C. Petersi teosest "The Life and Adventures of Kit Carson, the Nestor of the Rocky Mountains". Raamat oli Carsoni esimene elulooraamat, mis trükiti 1858. aastal.

Mäeinimene

Carson rändas läbi paljude Ameerika lääne piirkondade, et koguda karusnahkasid. Sel ajal kandsid mehed kobrastest valmistatud mütse. Carson püüdis kopraid karusnahakaubanduse jaoks. Mõnikord töötas ta koos kuulsate mägimeestega nagu Jim Bridger ja Old Bill Williams.

Carsoni karjäär

Carsoni karjäär mägimehena algas 1829. aastal, kui ta liitus Ewing Youngi lõksupüügiekspeditsiooniga Kallimägedes. Mägimehed töötasid peamiselt Kaljumägedes. Nad töötasid kas iseendale või mõnikord koos mõne partneriga või mõne suure kaubandusorganisatsiooni, näiteks Hudson Bay Company, heaks.

Mägimehe elu ei olnud lihtne. Mõnikord pidi ta käima sügavasse ja külma vette, et püütud kopra kätte saada. Seejärel tuli tal eemaldada nahk koos karusnahaga (karusnahk). Mägimees säilitas neid kopranahku mitu kuud. Seejärel müüs ta neid St. Louis'is, Missouri osariigis või mägimeeste kohtumispaikades. Kogutud rahaga ostis ta kalakoopasid, jahu, tubakat ja muid asju, mida oli vaja mägede eluks.

Ohud ja raskused

Mägimehed seisid silmitsi paljude ohtudega, sealhulgas hammustavate putukate, halva ilma ja igasuguste haigustega. Mägimeeste tööpiirkondades ei olnud arste. Need mehed pidid ise oma murtud luid parandama, haavu ravima ja end ise ravima. Põlisameeriklased olid pidevaks ohuks. Isegi sõbralik indiaanlane võis kohe vaenlaseks muutuda. Enamikul mägimeestel oli indiaanlasest naine või armuke. Mägimeeste põhitoit oli pühvlid. Mägimees riietus hirvenahkadesse, mis olid pärast mõneks ajaks õues viibimist kõvaks muutunud. See jäigastunud hirvenahast ülikond andis talle teatava kaitse vaenlaste relvade vastu.

Carson ja grizzly-karud

Grizzly-karud olid üks mägimeeste suurimaid vaenlasi. Carson kirjutas oma mälestustes, et 1834. aastal oli ta üksi hirve küttimas. Kaks grizzly-karu ajasid teda puu otsa. Üks karu püüdis teda puu raputamisega kukkuma panna. Karu ei olnud edukas ja läks lõpuks minema. Carson naasis oma laagrisse nii kiiresti kui võimalik. Ta kirjutas oma mälestustes, et see vahejuhtum oli tema elu kõige hirmsam hetk: "[Karu] otsustas lõpuks lahkuda, mille üle ma olin südamest rõõmus, sest ma ei ole kunagi elus nii palju hirmu tundnud."

Rendezvous

Mägimehed kohtusid 19. sajandi teisel veerandil igal aastal üritusel, mida nimetati kohtumiseks. Esimene kohtumine toimus 1825. aastal. Need üritused toimusid läänemaailma äärealadel, näiteks Wyomingis Green Riveri kaldal. Mägimehel oli neil elamuslikel üritustel hea meel. Sageli liitusid kokkutulekutega ka indiaanlased. Kõik mängisid kaardimänge, tantsisid, laulsid, jutustasid lugusid, tegid nalja ning sõid ja jõid palju. Mõnikord abiellusid mägimehed kohtumisel indiaanlaste naistega. Viimane kohtumine toimus 1840. aastal.

Karusnahakaubanduse langus

Umbes 1840. aasta paiku hakkas karusnahakaubandus vähenema. Londonis, Pariisis ja New Yorgis soovisid hästi riietatud mehed majavamütsi asemel siidist mütsi. Lisaks sellele olid mägimehi peaaegu kõik koprad Põhja-Ameerikas tapnud. Trapperid ei olnud enam nõutud ega vajalikud. Mägimees Robert Newell ütles Jim Bridgerile: "[W]e oleme lõpetanud selle elu mägedes - lõpetanud kopratammides tiirutamise ja vaheldumisi külmetamise või nälgimise - lõpetanud indiaanikaubanduse ja indiaanivõitluse. Karusnahakaubandus on Kaljumägedes surnud ja see ei ole nüüd meie jaoks koht, kui see kunagi oligi."

Lihakütt Bent's Fortis

Carson teadis, et oli aeg leida muud tööd. Ta kirjutas oma memuaarides, et "majavägi hakkas nappima, oli vaja proovida kätt millegi muuga." Ta kirjutas, et "majavägi hakkas nappima, oli vaja proovida kätt millegi muuga". 1841. aastal võeti ta tööle Bent's Fortis Colorados. See kindlus oli üks suurimaid ehitisi Läänes. Seal töötas või elas sadu inimesi. Carson küttis pühvleid, antiloope, hirvi ja muid loomi, et neid sadu inimesi toita. Talle maksti üks dollar päevas. Ta pöördus elu jooksul mitu korda tagasi Bent's Fort'ile, et taas linnuse elanikele liha pakkuda. Aprillis 1842 läks Carson tagasi oma lapsepõlvekodusse Missouri osariigis. Ta tegi selle reisi selleks, et anda oma tütar Adaline sugulaste hoole alla.

Trapperi pruut (Alfred Jacob Miller, 1845)


Kaks trapperit , (Alfred Jacob Miller, umbes 1858)


Ameerika kopra , (John James Audubon, umbes 1844)

Indiaani võitleja/"indiaanitapja"

Carson leidis palju rõõmu indiaanlaste tapmisest. Ta ei austanud neid ja arvas, et need, kes panid toime selliseid kuritegusid nagu mõrvad, vargused ja vägistamised, väärivad võimalikult karmi karistust. Carsoni mõtted indiaanlaste kohta pehmenesid aastate jooksul, kui ta sattus üha enam nende seltskonda. Temast sai indiaanlaste agent ja uteside eestkõneleja.

Esimesed aastad "indiaanlaste tapjana"

Carson oli üheksateistkümneaastane, kui ta asus koos Ewing Youngi ekspeditsiooniga Kaljumägedesse. Lisaks karusnahkadele ja vabameelsete, karmide mägimeeste seltskonnale otsis ta tegevust ja seiklusi. Ta leidis selle, mida otsis, indiaanlaste tapmises ja skalpide võtmises. Carson tappis ja võttis oma esimese indiaanlase skalbi tõenäoliselt üheksateistkümneaastaselt Ewing Youngi ekspeditsiooni ajal. Enamik 19. sajandi ameeriklasi tundis Carsoni kui "indiaanlaste tapjat", peamiselt ajalehtede ja romaanide kaudu. Paljud neist teostest andsid Carsoni tegudele ja elule romantilise varjundi. Põnevust ja põnevust suurendati liialduste abil.

Carson vihkas indiaanlasi, eriti neid, kes olid toime pannud selliseid kuritegusid nagu vägistamine, vargus ja mõrv. Ta uskus, et indiaanlasi ei saa usaldada ja neid tuleks karistada. Mägimehed pidid sageli tapma indiaanlasi, et päästa oma elu. Noore Carsoni jõhkraid ja tigedaid arusaamu indiaanlaste kohta peetakse mõnikord tema suurimaks moraalseks veaks. Carson ei tapnud siiski kunagi indiaanlaste naisi ja lapsi. Ta uskus, et vapper mees ei teeks seda kunagi, ja ta põlgas neid mehi, kes seda tegid.

Vareste hõim

Carsoni memuaarid on täis lugusid indiaanlaste kohtumistest memuaarikirjutajaga. Näiteks 1833. aasta jaanuaris varastasid Crow'i hõimu sõdalased Carsoni laagrist üheksa hobust. Carson ja üksteist teist meest leidsid Crow'de laagri pärast pimedat ja viisid hobused vaikselt minema. Need mehed, kellele hobused kuulusid, tahtsid kohe oma laagrisse tagasi pöörduda. Kuigi Carson ja kaks teist meest ei olnud ühtegi hobust kaotanud, tahtsid need kolm meest Crowsi karistada. Carson ja tema mehed tulistasid oma relvadega vareste laagrisse, tappes peaaegu kõik varesed. Carson kirjutas oma mälestustes: "Kaotatud loomade tagaajamise ajal kannatasime me märkimisväärselt, kuid edu pärast hobuste tagasisaamist ja paljude punanahkade saatmist oma kaugesse koju, unustati meie kannatused peagi."

Blackfoot rahvas

Mustjalgsete rahvas oli vaenulik hõim ja kujutas Carsoni julgeolekule pidevat ohtu. Üks mustjalgne sõdalane vigastas Carsoni kord õlga. See oli tema elu raskeim vigastus. Ta vihkas mustjalgseid ja tappis neid igal võimalusel. Ajaloolane David Roberts on kirjutanud: "See oli enesestmõistetav, et Blackfeetid olid halvad indiaanlased; neid igal võimalusel maha lasta oli mägimehe instinkt ja kohustus." Blackfeetidele ei meeldinud valged. Nad olid veendunud, et valged üritavad nende jahimaad üle võtta. Lisaks tahtsid blackfeetid väärtuslikke hobuseid, mis kuulusid valgetele.

Carsonil oli mitmeid kokkupuuteid Blackfeet'idega, kuid tema viimane lahing Blackfeet'idega toimus 1838. aasta kevadel. Ta oli koos umbes saja mägimehega, keda juhtis Jim Bridger. Montana territooriumil leidis rühm tiibu, mille sees oli kolm indiaanlaste surnukeha. Need kolm olid surnud rõugetesse. Bridger tahtis edasi liikuda, kuid Carson ja teised noored mehed tahtsid Blackfeet'i tappa.

Nad leidsid mustjalgsete küla ja tapsid kümme mustjalgsete sõdalast. Mustjalgsed leidsid ohutuse kivihunnikus, kuid nad aeti minema. Ei ole teada, kui palju mustjalgseid selles intsidendis hukkus. Ajaloolane David Roberts kirjutab: "[Kui Carsoni rinda täitis midagi säälilaadset, kui ta oma kahekümne üheksandal aastal Blackfeetide laagrit laastatuna nägi, ei viitsinud ta seda meenutada." Carson kirjutas oma mälestustes, et see lahing oli "ilusaim lahing, mida ma kunagi näinud olen".

Carson muudab oma uskumusi

Carsoni arusaamad põlisameeriklastest pehmenesid aastate jooksul. Vanemaks saades sattus ta üha enam nende seltskonda. Tema mõtted indiaanlaste kohta muutusid mõistvamaks ja inimlikumaks. Ta nõudis tungivalt, et valitsus eraldaks neile reserveeritud maad, mida nimetatakse reservaatideks. Indiaanlaste agendina hoolitses ta selle eest, et tema järelevalve all olevaid indiaanlasi koheldaks ausalt ja õiglaselt ning et neid riietataks ja toidetaks korralikult. Ajaloolane David Roberts usub, et tema esimene abielu arapaho naise nimega Singing Grass "pehmendas ranget ja pragmaatilist mägilase oportunismi".

Manifest Destiny

Ameerika põliselanike tapmisega tegi Carson Ameerika ohutuks läände suunduvatele asunikele, kes ehitasid oma kodusid, talusid ja külasid. Tal oli Ameerika Ühendriikide valitsuse ja selle kodanike heakskiit. Lisaks sellele olid senaator Thomas Hart Benton, Ameerika Ühendriikide kongress ja president James K. Polk välja töötanud kontseptsiooni nimega Manifest Destiny ja töötasid selle alusel. Selle kontseptsiooni kohaselt oli Jumala tahe, et Ameerika Ühendriigid suruksid iga hinna eest Ameerika läänepiiri Vaikse ookeani äärde. Manifest Destiny õhutas Ameerika asunike liikumist läände.

Blackfoot sõdalane , (Karl Bodmer, 1840-1843)


Crow indiaanlaste rünnak , (Alfred Jacob Miller, 1858-1860)

Isiklik elu

Carson oli kolm korda abielus. Tema kaks esimest naist olid indiaanlased. Tema kolmas naine oli mehhiklane. Ta oli kümne lapse isa. Carson ei kirjutanud oma mälestustes kunagi oma kahest esimesest abielust. Ta võis arvata, et teda tuntakse kui "squaw-meest". Sellised mehed ei olnud viisakas ühiskonnas teretulnud.

Waanibe

1836. aastal kohtus Carson mägimeeste kohtumispaigas Arapaho naise nimega Waanibe (laulev rohi). See kohtumine toimus Wyomingis Green Riveri ääres. Singing Grass oli armas noor naine. Paljud mägimehed olid temasse armunud. Carson oli sunnitud Waanibe'i käe eest Waanibe'ile abielu sõlmima duelli prantslasest trapper Chouinardiga. Carson võitis, kuid ta pääses napilt. Prantsuse trapper'i kuul kõrvetas tema juuksed. See duell oli üks tuntumaid lugusid Carsoni kohta 19. sajandil.

Carson abiellus Singing Grassiga. Ta oli hea naine. Ta hoolitses tema vajaduste eest ja käis koos temaga püügireisidel. Neil oli tütar Adaline (või Adeline). Singing Grass suri pärast Carsoni teise tütre sündi. See laps ei elanud kaua. Aastal 1843 kukkus ta Taoses keeva seebiga katlasse. Waanibe suri umbes 1841. aastal.

Carsoni elu mägimehena oli väikese tüdruku jaoks liiga raske. 1852. aastal võttis ta Adaline'i oma õe Mary Ann Carson Rubey juurde elama Saint Louisesse, Missouri osariiki. Adaline'i õpetati tüdrukute koolis, mida kutsuti seminari. Carson tõi ta läände, kui ta oli teismeline. Ta abiellus ja lahutas end. 1858. aastal läks ta California kullamaardlatele. Adaline suri 1860. aastal.

Making-Out-Road

1841. aastal abiellus Carson Cheyenne'i naise nimega Making-Out-Road. Nad olid koos vaid lühikest aega. Making-Out-Road lahutas temast oma rahva kombel. Ta pani Adaline'i ja kogu Carsoni vara nende telgist välja. Making-Out-Road jättis Carsoni, et reisida oma rahvaga läbi lääne. Ajaloolane David Lavender kirjutab: "[Making-Out-Road] oli rikutud. Ta oli pannud enamiku cheyenne'i poissmeestest ja pooled valgeid mehi kindluses aeglaselt põlema ning nad olid teda kingitustega üle ujutanud. Nüüd, kui nad olid abielus, ootas ta, et Kit hoiaks teda kallis foofaraw's (iluduses). Ta jättis oma majapidamistööd tähelepanuta ja hooletusse jättis väikese Adaline'i ..."

Josefa Jaramillo

Umbes 1842. aastal kohtus Carson Josefa Jaramilloga. Ta oli Taoses elava jõuka mehhiko paari kaunis tütar. Lewis Garrard kirjutas: "Tema ilu oli kummitavat, südantlõhestavat laadi ... sellist, mis paneks mehe, kellel on pilk silmis, riskima oma eluga ühe naeratuse pärast." Carson tahtis temaga abielluda. Ta lahkus presbüteri kirikust katoliku kirikusse. Kolmekümne kolmeaastane Carson abiellus 6. veebruaril 1843. aastal 14aastase Josefa'ga. Neil oli kaheksa last.

Josefa Carson, Carsoni kolmas, viimane ja armastatuim naine. Ta hoiab Carsoni poja


Kohtumine Green Riveri kaldal Wyomingis 1847. aastal. Just sellisel kohtumisel kohtus Carson oma esimese naise Waanibe'iga. (Alfred Jacob Miller, umbes 1847)

Reisid John Charles Frémontiga

1842. aastal oli Carson Missourist tagasi pöördumas, kui ta oli oma tütre Adaline'i sugulaste juurde andnud, kui ta kohtus Missouri jõel aurulaeva pardal John C. Frémontiga. Frémont oli Ameerika Ühendriikide armee ohvitser topograafilisteinseneridekorpuses. Carsonil oli sel ajal väga vähe raha. Frémont palkas Carsoni giidiks 100 dollariga kuus. Frémont kirjutas: "Ma olin tema ja tema kõnelemisviisiga sellel esimesel kohtumisel rahul. Ta oli keskmise pikkusega mees, laiaõlgne ja sügava rinnaga, selge, kindla sinise silmaga ning avameelse kõne ja kõnelemisega; vaikne ja tagasihoidlik."

Esimene ekspeditsioon, 1842

1842. aastal juhatas Carson Frémonti üle Oregoni raja Wyomingi. See oli nende esimene ekspeditsioon läände. Selle ekspeditsiooni eesmärk oli kaardistada ja kirjeldada Oregoni rada kuni South Passini Wyomingis. Asunike jaoks trükiti teejuht ja kaardid. Frémont kiitis Carsoni oma valitsuse aruannetes. Tänu sellele sai Carson kogu Ameerika Ühendriikides tuntuks. Temast sai paljude odavate, populaarsete raamatute, nn dime novellide kangelane.

Teine ekspeditsioon, 1843

1843. aastal palus Frémont Carsonil ühineda oma teise ekspeditsiooniga. Carson tegi seda. Ta juhatas Frémonti üle osa Oregoni rajast Columbia jõeni Oregonis. Reisi eesmärk oli kaardistada ja kirjeldada Oregoni rada South Passist Wyomingis kuni Columbia jõeni. Nad sõitsid ka Utahis asuva Great Salt Lake'i järve äärde. Seejärel suundusid mehed Californiasse. Nad kannatasid Sierra Nevada mägedes halva ilma tõttu. Mehed päästis Carsoni hea otsustusvõime ja tema giidioskused. Nad leidsid ameerika asunikud, kes neid toitsid. Seejärel suundus ekspeditsioon Californiasse. See oli ebaseaduslik ja ohtlik. California oli Mehhiko territoorium. Mehhiko valitsus käskis Frémontil lahkuda. Frémont läks lõpuks tagasi Washingtoni. Valitsusele meeldisid tema aruanded, kuid tema ebaseaduslik reis Mehhikosse jäeti tähelepanuta. Frémontist tehti kapten. Ajalehed nimetasid teda "Pathfinderiks".

Selle ekspeditsiooni käigus läks Frémont Mojave'i kõrbesse. Frémonti rühm kohtus mehhiko mehe ja poisiga. Need kaks rääkisid Carsonile, et indiaanlased olid nende reisiseltskonda varitsetud. Meessoost reisijad tapeti; naissoost reisijad pussitati maasse, sandistati seksuaalselt ja tapeti. Seejärel varastasid mõrtsukad mehhiklaste kolmkümmend hobust. Carson ja mägimees Alexis Godey läksid mõrtsukatele järele. Nende leidmiseks kulus kaks päeva. Nad tormasid nende laagrisse, tapsid ja skalpisid kaks mõrvarit. Varastatud hobused saadi tagasi ja tagastati mehhiko mehhiklasele ja poisile. See omakasupüüdmatu, omakasupüüdmatu ja suuremeelne tegu tõi Carsonile veelgi suuremat kuulsust. See kinnitas tema staatust läänemaailma kangelasena Ameerika rahva silmis.

Kolmas ekspeditsioon, 1845

1845. aastal juhtis Carson Frémontit nende kolmandal ja viimasel ekspeditsioonil. Nad läksid Californiasse ja Oregoni. Frémont tegi teaduslikke plaane, kuid ekspeditsioon oli oma olemuselt poliitiline. Frémont võis töötada valitsuse salajaste korralduste alusel. President Polk tahtis Alta California provintsi Ameerika Ühendriikidele. Californiasse jõudes hakkas Frémont Ameerika asunikke patriootlikku palavikku äratama. Mehhiko valitsus käskis tal lahkuda. Frémont läks põhja poole Oregoni. Ta lõi laagri Klamath Lake'i lähedal. Washingtonist saabunud sõnumid tegid selgeks, et president Polk tahtis Californiat.

Lõuna-Oregonis Klamathi järve ääres ründas Frémonti rühma 6. märtsi 1846. aasta öösel umbes kakskümmend indiaanlast. Kolm meest laagris said surma. Põlisameeriklased põgenesid pärast lühikest võitlust. Carson oli vihane, et tema sõbrad olid tapetud. Ta võttis kirve ja kosta oma sõprade surma eest, raiudes surnud klamathi näo ära. Fremont kirjutas: "Ta lõi tema pea tükkideks".

Karu lipu mäss

1846. aasta juunis osalesid nii Frémont kui ka Carson Kalifornias Mehhiko vastu suunatud ülestõusus, mida nimetati Karupea lipu mässuks. Mehhiko käskis kõigil ameeriklastel lahkuda Californiast. Nad ei tahtnud minna ja kuulutasid California iseseisvaks vabariigiks. Ameerika asunikud Californias tahtsid olla vabad Mehhiko valitsusest. Ameeriklased leidsid julgust Mehhiko vastu astuda, sest neil oli kaasas Frémont ja tema väed. Frémont kirjutas truudusevande. Ta ja tema mehed suutsid ameeriklastele kaitset pakkuda. Ta käskis Carsonil hukata ühe vana mehhiko mehe nimega Berresaya ja tema kaks täiskasvanud vennapoega. Need kolm võeti kinni, kui nad San Francisco lahes kaldale astusid. Nad hukati, et nad ei viiks aruandeid Mehhikosse ülestõusu kohta.

Massacre

Mehhiko käskis Frémontil ja Carsonil piirkonnast lahkuda. Nad läksid Oregoni. Teel ründasid Carson ja enamik rühma liikmeid üht indiaanlaste küla. Nad tapsid umbes 100 külaelanikku. Carson arvas, et see veresaun heidutab indiaanlasi valgeid asunikke ründamast. Frémont kuulis, et Klamathi hõim oli tapnud kolm tema meest. Carsonil oli kahju, et ta kaotas oma sõbrad. Ta ründas veel üht indiaanlaste küla, hävitades selle.

Frémont töötas kõvasti, et võita California Ameerika Ühendriikidele. Temast sai selle sõjaväeline kuberner. Carson viis sõjaväeandmed sõjaministrile Washingtoni. Frémont kirjutas: "See oli suure usalduse ja au teenistus ... ja ka suure ohuga". 1847. ja 1848. aastal tegi Carson kaks kiiret reisi Washingtoni sõnumite ja aruannetega. 1848. aastal viis ta riigi pealinna uudised California kullalangetusest.

Upper Klamath Lake Oregonis


Mojave'i kõrbe stseen Joshua Tree rahvuspargis, Californias


John Charles Frémont. Fotograaf ja kuupäev on teadmata.

Raamatud ja romaanid

Carsoni kuulsus levis kogu Ameerika Ühendriikides valitsuste aruannete, kümnissõnade, ajalehearuannete ja suusõnade kaudu. Romaanid tähistasid Caroni seiklusi, kuid olid tavaliselt liialdustega värvitud. DeWitt C. Peters üritas 1859. aastal koostada faktilist biograafiat, kuid seda on kritiseeritud ebatäpsuste ja liialduste tõttu.

Dime romaanid

1847. aastal ilmus esimene lugu Carsoni seiklustest. See kandis pealkirja "Kit Carsoni seiklus": A Tale of the Sacramento. See ilmus ajakirjas Holden's Dollar Magazine. Trükiti ka teisi lugusid, näiteks Kit Carson: The Prince of the Goldhunters ja The Prairie Flower. Kirjanikud pidasid Carsoni täiuslikuks mägimeheks ja indiaanivõitlejaks. Tema põnevad seiklused trükiti loos "Kiowa Charley, The White Mustanger; or, Rocky Mountain Kit's Last Scalp Hunt". Selles loos öeldakse, et vanem Kit "oli ratsutanud siouxide laagrisse järelevalveta ja üksi, ratsutas sealt jälle välja, kuid nende suurimate sõdalaste skalbid vööl".

India vangis olev proua Ann White

1849. aastal juhtis Carson sõdureid proua Ann White'i ja tema tütre jälgedes. Apatšid olid nad vangi võtnud. Keegi ei pööranud tähelepanu Carsoni nõuannetele päästmiskatsete kohta. Proua White leiti surnuna. Tema südames oli nool. Teda oli kohutavalt väärkoheldud. Ta võis olla apaatšide seas laagriprostituudina läbi käinud. Tema laps oli ära viidud ja teda ei leitud kunagi.

Üks päästepartiisse kuulunud sõdur kirjutas: "Proua White oli habras, õrn ja väga ilus naine, kuid pärast sellist kasutamist, mida ta oli kannatanud, ei jäänud üle muud kui vrakk; ta oli sõna otseses mõttes kaetud löökide ja kriimustustega. Tema ilme näitas isegi pärast surma lootusetut olendit. Tema surnukeha kohal vandusime kättemaksu tema tagakiusajatele."

Carson avastas apašide laagris raamatu enda kohta. See oli esimene kord, kui ta leidis end trükis. Ta oli seikluslugude kangelane. Ta kahetses kogu oma elu, et proua White oli tapetud. Ta kirjutas oma mälestustes: "Laagris leiti raamat, esimene selline, mida ma kunagi näinud olin, milles mind tehti suureks kangelaseks, kes tapab indiaanlasi sadade kaupa ... Olen tihti mõelnud, et proua White luges sama ... [ja palvetas] minu ilmumise eest, et ta saaks päästetud."

Mälestused

1856. aastal rääkis Carson oma eluloo kellelegi, kes selle üles kirjutas. Selle raamatu nimi on Memuaarid. Mõned ütlevad, et Carson unustas kuupäevad või tegi need valesti. Käsikiri läks kaduma, kui ta viidi itta, et leida professionaalne kirjanik, kes selle raamatuks töötaks. Washington Irvingi paluti, kuid ta keeldus. Kadunud käsikiri leiti 1905. aastal Pariisis ühest pagasiruumist. Hiljem trükiti see välja. Esimese elulooraamatu Carsonist kirjutas DeWitt C. Peters 1859. aastal. Raamat kandis pealkirja Kit Carson, mägede pesitseja, tema enda jutustatud faktidest. Kui Carsonile raamatut ette loeti, ütles ta: "Peters pani selle pisut liiga paksuks".

1874. aasta kümnendikuine romaan, mille kaanel on Carsoni pilt

Mehhiko-Ameerika sõda

Mehhiko-Ameerika sõda oli relvastatud konflikt Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko vahel aastatel 1846-1848. Selle sõja võitis Ameerika. Guadalupe Hidalgo lepingu alusel oli Mehhiko sunnitud müüma Alta California ja Uus-Mehhiko territooriumid Ameerika Ühendriikidele.

Kuigi Carson ei kuulunud Ameerika Ühendriikide armeesse, toimus üks tema tuntumaid seiklusi selle sõja ajal. Detsembris 1846 käskis kindral Stephen W. Kearny Carsonil juhtida teda ja tema vägesid Socorrost (New Mexico) San Diegosse (California). Mehhiko sõdurid ründasid Kearnyt ja tema mehi San Pascali küla lähedal Californias.

Mehhiko sõdureid oli liiga palju. Kearny teadis, et ta ei saa võita; ta käskis oma meestel varjuda väikesel künkal. Seejärel saatis Kearny Carsoni, mereväe leitnandi Beale'i ja indiaanlaste skaudi abi saamiseks. Need kolm lahkusid 8. detsembri öösel San Diegosse. San Diego oli 40 km kaugusel. Carson ja leitnant võtsid kingad jalast, sest need tekitasid liiga palju müra. Nad kõndisid paljajalu läbi kõrbe.

Carson kirjutas oma mälestustes: "Kuid meil oli õnnetus kaotada oma kingad. Pidime paljajalu üle okaspirni ja kiviklibuga kaetud maa sõitma." 10. detsembriks uskus Kearny, et abi ei saabu. Ta kavatses järgmisel hommikul Mehhiko liinidest läbi murda. Sel ööl saabus San Pasqualisse 200 Ameerika ratsasõdurit. Nad pühkisid ala ja ajasid mehhiklased minema. Kearny oli 12. detsembril San Diegos. Carson läks pärast Mehhiko-Ameerika sõda tagasi Taosesse, et rajada rantšo.

Kindral Stephen W. Kearny

India esindaja

1853. aastal sai Carsonist Ameerika Ühendriikide indiaanlaste agent uteside juures. Need inimesed elasid kogu Põhja-Nu-Mehhikos. Ka Jacarilla apaatšid ja puebloolased Rio Grande'i ääres hakkasid Carsoni järelevalve alla kuuluma. Carsoni ülesanne oli hoida rahu edelas asuvate hõimude vahel ning jahti pidada ja karistada kõiki, kes kuritegusid toime panevad. Carson oli indiaanlaste agendina aus ja õiglane.

Carson jõudis arusaamisele, et vaenulikkus valgete ameeriklaste ja põlisameeriklaste vahel oli tingitud kättesaadava ulukiliha suurest vähenemisest. See olukord sundis indiaanlasi rüüstama Ameerika farmide, ranchide ja karjakarjade üle. Ta teadis ka, et linnades ja külades kättesaadav alkohol viis indiaanlased tõsistesse raskustesse. Carson soovis, et valitsus eraldaks suuri maa-alasid kaugel valgete asulatest. Neid maid nimetataksegi reservaatideks ja need oleksid mõeldud ainult indiaanlaste kasutamiseks. Ta arvas, et põlisameeriklastele tuleks õpetada põllumajandust, kuid nomaadijahtijaid oleks peaaegu võimatu õpetada ühele maatükile asuma ja seda harima. Ta arvas, et tema plaanid hoiaksid neid rahvaid välja suremast. Ameerika kodusõja puhkemisel 1861. aasta aprillis astus Carson indiaanlaste agendi ametist tagasi. Ta astus liidu armeesse, et juhtida 1. New Mexico vabatahtlikku jalaväeüksust.

Carsoni kolmetoaline kodu Taoses, New Mexico. Ta kohtus siin sageli oma järelevalve all olevate indiaanlastega. Foto on tehtud umbes 1900. aastal.

Sõjaline elu

1861. aasta aprillis puhkes Ameerika kodusõda. Carson jättis oma töö indiaanlaste agendina ja liitus liidu armeega. Temast sai leitnant. Ta juhtis 1. New Mexico vabatahtlikku jalaväeüksust. Ta koolitas uusi mehi. Oktoobris 1861 nimetati ta koloneliks. Vabatahtlikud võitlesid veebruaris 1862 Valverdes, New Mexico osariigis konföderatsiooni vägedega. Konföderatsioon võitis selle lahingu, kuid sai hiljem lüüa.

Kampaania apaatšide vastu

Kui konföderatsioonlased olid Uus-Mehhikost välja tõrjutud, pööras Carsoni ülem major James Henry Carleton oma tähelepanu indiaanlastele. Ajaloolane Edwin Sabin kirjutab, et sellel ohvitseril oli "psühhopaatiline viha apaatšide vastu". Carleton juhtis oma väed sügavale Mescalero apašide territooriumile. Mescalerod olid võitlemisest väsinud ja seadsid end Carsoni kaitse alla. Carleton paigutas need apaatsid kaugesse ja üksildasesse reservatsiooni Pecos'i jõe idaosas.

Carsonile ei meeldinud apatšid. Ta kirjutas ühes aruandes, et Jicarilla apatšid "olid tõesti kõige alandlikumad ja tülikamad indiaanlased, kes meie osakonnas on...". [Meie platsil näeme neid iga päev joobes olekus." Carson toetas pooleldi Carletoni plaane. Ta oli väsinud. Ta oli kaks aastat varem saanud vigastuse, mis valmistas talle suuri raskusi. Ta astus 1863. aasta veebruaris armeest välja. Carleton keeldus tagasiastumist vastu võtmast, sest ta tahtis, et Carson juhiks kampaaniat navajode vastu.

Kampaania navajode vastu

Carleton oli valinud oma reservaadiks Pecos'i jõe ääres asuva sünge koha. See reservaat kandis nime Bosque Redondo (ümmargune puistu). Ta valis selle koha apatšide ja navajode jaoks, sest see oli kaugel valgete asulatest. Samuti soovis ta, et need apaatšid ja navajod oleksid puhvriks valgete asunduste vastu suunatud agressiivsete tegude eest, mida sooritavad Bosque Redondost ida pool asuvad kiowad ja komandod. Samuti arvas ta, et reservatsiooni kaugus ja mahajäämus hoiab valgeid asunikke eemal.

Mescalero apaatšid kõndisid 130 miili kaugusele reservatsiooni. Märtsiks 1863 oli nelisada apašši asunud lähedalasuva Fort Sumneri ümber. Teised olid põgenenud lääne poole, et ühineda põgenevate apaatširühmitustega. Suve keskpaigaks istutasid paljud neist vilja ja tegid muid talutöid.

7. juulil alustas Carson, kellel oli vähe südant Navajo koondamise vastu, kampaaniat hõimu vastu. Tema käsud olid peaaegu samad, mis apašide koondamise puhul: ta pidi kohapeal kõik mehed maha laskma ning naised ja lapsed vangi võtma. Rahulepinguid ei tohtinud sõlmida enne, kui kõik navajod olid reservaadis.

Carson otsis navajo'd kaugelt ja kaugelt. Ta leidis nende kodud, põllud, loomad ja viljapuuaedad, kuid navajod olid asjatundjad selles, kuidas kiiresti kaduda ja end oma suurel maal varjata. Ümberpiiramine oli Carsoni jaoks suur pettumus. Ta oli 50-aastane, väsinud ja haige. 1863. aasta sügiseks hakkas Carson põletama navajode kodusid ja põlde ning viima nende loomi piirkonnast minema. Navahod oleksid nälga jäänud, kui see hävitamine jätkuks. Sada kaheksakümmend kaheksa navaho alistus. Nad saadeti Bosque Redondosse. Elu Bosque'is oli muutunud süngeks. Toimusid mõrvad. Apatšid ja navajod võitlesid. Pecos'i vesi sisaldas mineraale, mis tekitasid inimestele krambid ja kõhuvalu. Elanikud pidid küttepuude leidmiseks kõndima umbes kaksteist miili.

Canyon de Chelly

Carson tahtis võtta kampaaniast talvepausi. Major Carleton keeldus. Kitile anti käsk tungida Canyon de Chelly'sse. Just sinna olid paljud navajod põgenenud. Ajaloolane David Roberts kirjutab: "Carsoni haarang läbi Canyon de Chelly talvel 1863-1864 peaks osutuma kampaania otsustavaks tegevuseks."

Canyon de Chelly oli navajode jaoks püha koht. Nad uskusid, et see oleks nüüd nende tugevaim pühapaik. Kolmsada navajot asus kanjoni serval, kohas nimega Fortress Rock, varjupaika. Nad pidasid Carsoni sissetungile vastu, ehitades köisredeleid, sildasid, lasknud veekannud ojasse ja hoidnud end silmapiirilt eemal. Need kolmsada navajot jäid sissetungist ellu. Jaanuaris 1864 tungis Carson oma vägedega läbi 35 miili pikkuse kanjoni. Ta raius kanjonis maha tuhandeid virsikupuid. Vähesed navajod tapeti või võeti vangi. Carsoni sissetung tõestas aga navajodele, et valge mees võib igal ajal nende maale tungida. Paljud navajod andsid end Fort Canbys alla.

Märtsiks 1864 oli Fort Canby's 3000 põgenikku. Laagrisse saabus veel 5000. Nad kannatasid tugeva külma ja nälja tõttu. Carson palus varusid, et neid toita ja riietada. Tuhanded navajod juhatati Bosque Redondosse. Paljud surid teel. Tagalasse jäänud mahajääjad lasti maha ja tapeti. Navajode ajaloos on see kohutav retk tuntud kui "Pikk jalutuskäik" (The Long Walk). 1866. aastaks näitasid aruanded, et Bosque Redondo oli täielik läbikukkumine. Major Carleton vallandati. Kongress alustas uurimist. 1868. aastal kirjutati alla lepingule ja navajodel lubati oma kodumaale tagasi pöörduda. Bosque Redondo suleti.

Esimene lahing Adobe'i müüride juures

25. novembril 1864 juhtis Carson oma vägesid edelapoolsete hõimude vastu esimeses Adobe Walls'i lahingus Texase panhandle'is. Adobe Walls oli mahajäetud kaubanduspood, mille elanikud olid õhku lasknud, et vältida vaenulike indiaanlaste poolset vallutamist. Esimese lahingu võitlejad olid Ameerika Ühendriikide armee ning kiowade, komantšide ja tasandike apaatšide massid. See oli üks suurimaid lahinguid, mis peeti Suurtel tasandikel. Texase osariigi raamatukogu ja arhiivikomisjon kirjutab: "Adobe Walls'i tulemuseks oli indiaanlaste purustav vaimne lüüasaamine. See ajendas ka USA sõjaväge võtma viimaseid meetmeid, et indiaanlased lõplikult purustada. Aasta jooksul jõudis pikk sõda valgete ja indiaanlaste vahel Texases lõpule."

Lahingu põhjuseks oli kindral Carletoni veendumus, et indiaanlased olid vastutavad jätkuvate rünnakute eest valgete asunike vastu Santa Fe Trail'i ääres. Ta tahtis neid vargaid ja mõrtsukaid karistada ning kutsus Carsoni, et see ülesanne täita. Kuna suurem osa armeest oli Ameerika kodusõja ajal mujal hõivatud, oli asunike soovitud kaitse peaaegu olematu. Nad palusid abi. Carson juhtis 260 ratsaväelast, 75 jalaväelast ja 72 Ute ja Jicarilla Apache'i armee skautlust. Lisaks oli tal kaks mägihaulikut.

25. novembri hommikul avastas Carson 176 majast koosneva Kiowa küla ja ründas seda. Pärast hävitamist liikus ta edasi Adobe Walls'ile. Carson leidis piirkonnas teisigi komandike külasid ja mõistis, et tal on vastas väga suur indiaanlaste vägi. Kapten Pettise hinnangul hakkas kogunema 1200 kuni 1400 komantše ja kiowa. See arv paisub tõenäoliselt 3000-ni. Järgnes neli kuni viis tundi kestnud lahing. Kui Carsoni laskemoona ja haubitsapadrunid said otsa, käskis ta oma meestel taganeda lähedalasuvasse Kiowa külla. Seal põletasid nad küla ja paljud peened pühvlirüüd. Tema indiaanlastest skaudid tapsid ja sandistasid neli eakat ja nõrka Kiowat. Seejärel alustati taganemist Uus-Mehhikosse. Carsoni meeste hulgas oli vähe surmajuhtumeid. Kindral Carleton kirjutas Carsonile: "See hiilgav juhtum lisab veel ühe rohelise lehe loorberipärgale, mille te olete oma riigi teenistuses nii üllalt võitnud." Mõned peavad seda lahingut Carsoni parimaks hetkeks ja arvatakse, et see oli üks teguritest, mis sundis kiowasid ja komandasid 1865. aastal rahu taotlema.

Mõned lahingut uurinud usuvad, et Carson tegi õigesti, kui andis oma vägedele korralduse taganeda. Carsoni sõdurid võtsid teadaolevalt ainult ühe komantšide skalbi. Esimene lahing Adobe Walls'i juures jäi viimaseks korraks, kui komantšid ja kiowa sundisid Ameerika vägesid lahingust taganema. Adobe Walls tähistas tasandike hõimude ja nende eluviisi lõpu algust.

Kümme aastat hiljem, 27. juunil 1874, toimus teine lahing Adobe Walls'i juures 250-700 komantši ja 28 jahimehe rühma vahel, kes kaitsesid Adobe Walls'i. Pärast neli päeva kestnud piiramist tõmbusid sajad indiaanlased tagasi. Teine lahing viis 1874-1875. aasta Red Riveri sõja, mis tõi kaasa lõunapoolsete tasandike indiaanlaste lõpliku ümberasustamise Oklahoma reservaatidesse.

Osa Canyon de Chelly'st, mis on navajode jaoks püha koht.


19. sajandi Ameerika armee ohvitseri kindral James Henry Carletoni foto


Navajo Fort Sumneris, Pika jalutuskäigu lõpp

Surm

Carson lahkus sõjaväest 22. novembril 1867. Ta kolis oma perekonnaga Purgatoire'i jõe äärde väikesesse asulasse nimega Boggsville, Colorado. Tal ei olnud raha. Ta müüs oma maja Taoses. Ta tahtis ehitada rantšo. Jaanuaris 1868 määrati ta Colorado territooriumi indiaanlaste asjade superintendendiks. Ta kutsuti 1868. aasta veebruaris Washingtoni, D. C., kus ta oli koos Ute-pealike ja teiste meestega lepingut sõlmimas. Carson oli raskelt haige ja kahtles, kas ta suudab reisi teha, kuid ta tundis vastutust pealike ees ja tegi reisi. Ta küsis idaranniku arstidelt oma tervise kohta (nad andsid talle vähe lootust paraneda) ning tegi ringkäiku New Yorgis, Philadelphias ja Bostonis. Tema viimane foto tehti Bostonis.

Ta naasis koju aprillis 1868. Josefa oli sünnitanud nende viimase lapse, Josefita. See ei olnud lihtne sünd. Josefa suri kahe nädala jooksul, 23. aprillil 1868. Carson igatses teda väga. Tema tervis halvenes. Ta vajas valude leevendamiseks kloroformi. Carson tegi oma testamendi 15. mail 1868 Fort Lyonis ja nimetas Thomas Boggsi oma halduriks. Kõik tema pärandvarast saadud rahad pidid olema mõeldud tema laste ülalpidamiseks. Carsonil oli diagnoositud aordi aneurüsm. Aneurüsm purunes; Carsoni suust voolas verd. Tema arst ja parim sõber Thomas Boggs olid kohal, kui ta suri. Carsoni viimased sõnad olid järgmised: "Doktor, hüvasti. Compadre, adíos." Ta suri 23. mail 1868 Fort Lyonis, Colorados. Ta oli 58-aastane. Ühe ohvitseri naine pakkus oma pulmakleiti Carsoni kirstu vooderdamiseks, samal ajal kui linnuse naised võtsid oma mütsidest riidelilled, et kaunistada tema kirstu. Carson ja Josefa maeti esmalt Boggsville'isse. Mõlemad maeti 1869. aastal välja ja maeti Taosesse, New Mexico osariiki.

Carsoni viimase foto tegi James Wallace Black umbes 20. märtsil 1868. aastal Bostonis. Foto on signeeritud ja see müüdi 23. märtsil 2010 toimunud oksjonil rekordilise 48 000 dollari eest.

Legacy

Carsoni kodu Taoses on tänapäeval Kit Carsoni fondi hallatav muuseum. New Mexico Grand Army püstitas Santa Fe's asuvale väljakule monumendi. Denveris asub Mac Monnies Pioneer Monumenti tipus Kit Carsoni kuju. Veel üks ratsaniku kuju asub Trindadis. Carsoni järgi nimetati New Mexico riiklik mets ja ka üks maakond Colorados. Carsoni järgi on nime saanud ka üks jõgi Nevadas ja osariigi pealinn Carson City. Fort Carson, Colorado Springsi lähedal asuv sõjaväe väljaõppekoht, nimetati tema järgi Teise maailmasõja ajal seal väljaõppinud meeste rahva hääletusel.

1960. ja 1970. aastatel sattus Carson revisionistlike ajaloolaste tähelepanu alla. Seni oli teda peetud Ameerika kangelaseks, kuid nüüd pöördus suund ja temast sai ameerika põliselanike vastu suunatud genotsiidikampaania peategelane. Clifford Trafzeri 1982. aasta teos Kit Carsoni kampaania: The Last Great Navajo War leidis vigu nii Carletonile kui ka Carsonile, kuid Trafzer ignoreeris täielikult Carsoni paljusid tegusid ja tegusid, mis inimlikustasid The Long Walk'i.

1992. aastal õnnestus ühel noorel professoril Colorado kolledžis järsku nõuda, et Carsoni ajastutruu foto eemaldataks R.O.T.C. kontorist. 1992. aastal ütles üks turist ajakirjanikule Carsoni kodus Taoses: "Ma ei lähe selle rassistliku, genotsiidist mõrvari koju". 1973. aastal üritasid Taose võitlejad muuta Kit Carsoni riikliku pargi nime. Kuus aastat hiljem oli Kit Carsoni koobas Gallupi lähedal New Mexico osariigis vandaalide sihtmärk ning 1990. aastal värvisid protestijad Kit ja Josefa hauakividele sõna "NAZI". 1970. aastatel ütles üks navajo kauplemispunktis: "Keegi siin ei räägi Kit Carsonist. Ta oli lihunik." 1993. aastal korraldati sümpoosion, et tuua välja erinevaid seisukohti Carsoni kohta, kuid navajode esindajad keeldusid osalemast.

Aja jooksul muutusid vaated Carsonile taas oma endiseks hiilguseks. David Roberts kirjutab: "Carsoni kolme ja poole aastakümne pikkune arengutee apaatide ja mustanahaliste mõtlematust tapjast uteside kaitsjaks ja eestkõnelejaks iseloomustab teda kui üht vähestest piirimeestest, kelle meelemuutus indiaanlaste suhtes, mis ei sündinud mitte misjoniteooriast, vaid omast käest saadud kogemustest, võib olla eeskujuks valgustatumale poliitikale, mis kahekümnendal sajandil aeg-ajalt esile kerkis."

Kit Carsoni pronksist kuju, autor Frederick William MacMonnies, 1906