Õlg ja õlaliiges: anatoomia, funktsioonid ja levinud probleemid

Inimese õlg koosneb kolmest luust: klavikuluust (sõlmluu), labaluust (õlavarre) ja õlavarreluust (õlavarreluu), samuti lihastest, sidemetest ja kõõlustest.

Õlaliigeseid moodustavad õlaluude vahelised liigendused (pinnad). Õlaliigese on kehaosa, kus õlavarre kinnitub lapaluu külge, mille pea istub õlavarrelihases. Õlaliigese kui terviku all mõistetakse liigese piirkonnas asuvate struktuuride terviklikku rühma.

Liigeses on kahte liiki kõhre. Esimene tüüp on luude otstes olev valge kõhre (mida nimetatakse liigendikõhreks), mis võimaldab luudel üksteise peal libiseda ja liikuda. Kui seda tüüpi kõhre hakkab kuluma (seda protsessi nimetatakse artriidiks), muutub liiges valusaks ja jäigaks.

Labrum on õla teine kõhre liik, mis erineb selgelt liigesekõhrest. See kõhre on kiulisem või jäigem kui kõhre palli ja pesa otstes. Ka seda kõhre leidub ainult pesa ümbruses, kus see on kinnitatud.

Õlg peab olema piisavalt liikuv, et võimaldada käte ja käte laiaulatuslikke tegevusi, kuid samas piisavalt stabiilne, et võimaldada selliseid tegevusi nagu tõstmine, tõukamine ja tõmbamine. Kompromiss liikuvuse ja stabiilsuse vahel toob kaasa mitmeid õlaliigese probleeme, millega teised liigendid, näiteks puusaliigesed, ei puutu kokku.

Täpsustus anatoomias

Täienduseks eelnevale: tavakeeles kasutatakse õla luude kohta sageli nimetusi rangluu (klavikula), abaluu (scapula) ja õlavarreluu (humerus). Õlaliiges (glenohumeral liiges) moodustub õlavarreluu pea ja abaluu pesa (glenoid) vahel; lisaks sellele mõjutavad õla stabiilsust ja liikumist mitmed lihased, kõõlused, sidemed ja sünoviaalkotis olev vedelik.

Õla anatoomia üksikasjalikumalt

Luud: rangluu, abalu u ja õlavarreluu.
Lihased: rotator cuff'i neli lihast (supraspinatus, infraspinatus, teres minor, subscapularis) ja suured liigutajalihased nagu deltalihas (deltoideus), latissimus dorsi ja pectoralis major.
Kõõlused: ühendavad lihaseid luudega, eriti supraspinatus-kõõlus on õlavigastuste sagedane koht.
Sidemed ja kapsel: stabiliseerivad liigese palli ja pesa suhet; liigese kapsel sisaldab sünoviaalvedelikku.
Glenoid-labrum: fibroosse rõngasena süvendab abaluu pesa ja aitab stabiilsust.
Bursa: vedelikuga täidetud kotikesed, mis vähendavad hõõrdumist lihaste ja luude vahel.

Õla funktsioonid

laia liikumisulatuse võimaldamine (fleksioon, ekstensioon, adduktsioon, abduktsioon, pöörded);
täpsed ja jõulised liigutused käe ja käsivarrega;
käe asendi stabiliseerimine raskuste tõstmisel ja käetoimingutel.

Levinud õla probleemid

Õla liigse liikuvuse ja samal ajal nõrga stabiilsuse tõttu on see piirkond haavatav mitmesugustele probleemidele:

Rotator cuff'i vigastused (põletik, tendiniit, rebenemine) — sagedane ülekoormusest või traumast tingitud probleem; põhjustab valu, eriti küljele tõstmisel ja öösel lamades.
Õla pitsumine (impingement) — rotator cuff kõõluse või bursa pigistumine abaluu serva alla, põhjustades valu ja liikumise piiramist.
Bursiit — bursa põletik, sageli koos impingement'iga.
Labrum’i rebend — võib tekkida traumast (nt kukkumine) või ülekoormusest; põhjustab valu, tundlikkust ja mõnikord “klikki” või ebastabiilsust.
Õla dislokatsioon ja subluksatsioon — õlavarre pea väljasopistumine pesast; annab tugevat valu ja piirab liikumist ning võib korduda (krooniline ebastabiilsus).
Adhesiivne kapsuliit („külmunud õlg“) — järk-järguline liikumisulatuse vähenemine ja tugev valulikkus; sageli pikaajaline ja paraneb aeglaselt.
Osteoartriit — liigese kõhre kulumine vananedes; harvem õlas kui puusa või põlve, aga siiski võimalik.

Digitaalne uuring ja diagnoos

Kliiniline läbivaatus: arst hindab valukohti, jõudu ja liikumisulatust; sooritab spetsiaalseid teste rotator cuffi, labrumi ja stabiilsuse hindamiseks.
Pildidiagnostika: röntgen näitab luumurde ja liigeseasendit; ultraheli võib hinnata kõõluseid; MRI on kõige informatiivsem pehmete kudede (kõõlused, labrum) ja kapsli muutuste näitamiseks.
Mõnikord aspiraat või sünoviaalanalüüs: kui kahtlustatakse põletikku või infektsiooni.

Ravi võimalused

Ravi valik sõltub diagnoosist, vigastuse raskusest ja patsiendi vajadustest:

Konservatiivne ravi: puhkus, külmakompressid ägedal perioodil, valu- ja põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen), füsioteraapia (liikumisharjutused, liigesmobilisatsioon, lihasjõu taastamine), lihasevenitused ja töö- ning sporditehnika korrigeerimine.
Süstid: kortikosteroidisüstid vähendavad tugevat põletikku ja valu, kuid neid kasutatakse mõõdukalt.
Kirurgiline ravi: vajalik mõnel juhul (suur kõõlusrebend, korduv dislokatsioon, tõsine labrumi rebend, pitseri eemaldamine) — avatud või artroskoopiline operatsioon, millele järgneb taastusravi.
Taastusravi: järk-järguline liikumisulatuse taastamine, lihasjõu ja proprioseptsiooni treenimine; õige taastusravi kiirendab paranemist ja vähendab tagasilanguse riski.

Ennetus ja koduhooldus

soojendus ja venitused enne füüsilist koormust;
õige tehnikaga tõstmine ja tööasendid (eriti korduvate ülesannete puhul);
jõuharjutused rotator cuff’i ja abaluu stabilisaatorite tugevdamiseks;
vigastuse järgsed õrnad liikumisharjutused (pendelharjutus jt) valu piiril; vajadusel pöörduda füsioterapeudi poole.

Millal pöörduda arsti poole

kui valu on väga tugev või kaasneb deformatsioon (võimalik nihestus);
kui liikumisvõime järsult väheneb või ilmneb tuimus/tugev nõrkus;
kui sümptomid ei parane 1–2 nädala jooksul puhkamise ja koduse raviga või süvenevad;
kui ilmneb palavik, punetus ja tugev valulikkus (võib viidata infektsioonile).

Kokkuvõte: õlg on keeruline aparaat, mille suur liikumisulatus teeb selle haavatavaks mitmetele vigastustele ja haigustele. Varajane õige diagnoos ning asjakohane konservatiivne või kirurgiline ravi koos korraliku taastusraviga annavad parima võimaluse taastumiseks ja pikaajalise funktsiooni säilitamiseks.

Küsimused ja vastused

K: Millised kolm luud moodustavad inimese õla?

V: Kolm luud, millest koosneb inimese õlg, on klavikula (sõlmluu), lapaluu (õlavarre) ja õlavarreluu (õlavarreluu).

K: Milline on see liigese, kus õlavarreluu kinnitub lapaluu külge?

V: Liigest, kus õlaluu kinnitub lapaluu külge, nimetatakse õlaliigeks.

K: Millist tüüpi kõhre leidub õlaliigese luude otstes?

V: Õlaliigese luude otstes leiduv kõhre on liigendikrunt, mis võimaldab luude vahelist sujuvat liikumist.

K: Kuidas mõjutab artriit õlaliigest?

V: Artriit põhjustab liigesekõhre kulumist, mille tulemuseks on valu ja jäikus õlaliigeses.

K: Milline kõhre erineb liigendikõhrest, mida leidub ainult pesa liigeste ümber?

V: Selline kõhre, mis erineb ainult pesa liigeste ümbruses leiduvast liigendikõhrest, on labrum, mis on kiulisem või jäigem kui liigendikõhre.

K: Miks peavad õlad olema nii liikuvad kui ka stabiilsed?

V: Õlad peavad olema nii liikuvad kui ka stabiilsed, et võimaldada laiaulatuslikke tegevusi, nagu tõstmine, tõukamine, tõmbamine ja muud käte ja kätega tehtavad liigutused.

K: Miks on õlgadel rohkem probleeme kui teistel liigestel, näiteks puusadel?

V: Õlgadel on rohkem probleeme kui teistel liigestel, näiteks puusadel, sest liikuvuse ja stabiilsuse vahel peab olema kompromiss, mis toob kaasa palju võimalikke probleeme õlgadega.