Sir Walter Scott, 1. paronet, FRSE (15. august 1771 – 21. september 1832) oli šoti ajalooline romaanikirjanik, näitekirjanik ja luuletaja, kes oli 19. sajandi esimesel poolel väga populaarne. Ta on tuntud eelkõige ajalooliste romaanide ja ballaadide kaudu, mis kujundasid paljude lugejate ettekujutust Šotimaast, keskajast ja rahvuslikust mälust.
Elukäik ja ametialane taust
Scott sündis ja kasvas Šotimaal, õppis õigusteadust ning töötas advokaadina. Ta oli ametilt advokaat, kohtunik ja juriidiline administraator ning ühendas kogu elu kirjutamis- ja toimetamistöö oma igapäevase ametiga Selkirkshire'i istungi sekretäri ja šerif-dekaani kohustustega. Edinburghi kultuurielus oli ta aktiivne ja mõjukas, osaledes mitmetes seltsides ning olles pikka aega Edinburghi Kuningliku Seltsi president (1820–1832).
Kirjanduslik tegevus ja tähtsamad teosed
Scott alustas avaliku tähelepanu võitmist luule ja ballaadikogudega: talle kuulus suur osa tänapäevani armastatud luuletustest nagu Lay of the Last Minstrel ning tema oodid ja eepilised lõigud tõid talle kuulsuse juba 1800. aastate alguses. Ta koostas ka rahvaluulekogusid, näiteks olulise ballaadikollektsiooni, mis aitas leida ja säilitada vanu šoti rahvalaule.
Romaanikirjanikuna saavutas Scott läbimurde 1814. aastal romaaniga Waverley, mis publiku silmis tähistati sageli esimese tõsiseltvõetava ajaloolise romaani ilmumisega inglise keeles. Pärast seda tuli hulgaliselt teoseid, millest kuulsamad on Rob Roy, Ivanhoe, The Heart of Midlothian ja Old Mortality. Tema luulest on eriti tuntud "Lady of the Lake", mis lisas tema mainele romantilist ja rahvuslikku mõõdet.
Scott põimis oma teostes ajaloo ja ilukirjanduse, tihti kasutades põhjalikku arhiivituge ja antiikvaimu. Tema romaanides kohtuvad detailirohkus, elavad karakterid ning kirjeldused maastikust ja kombestikust — paljude lugejate jaoks oli see esimene kokkupuude kõrgmaa kultuuriga.
Stiil, teema ja mõju
Scott on ajaloolise romaani žanri võtmeisiks: ta kombineeris faktipõhiseid ajaloolisi uurimusi ja väljapaistev kujutlusvõime, pakkudes samal ajal sündmustikku, mis oli ligipääsetav ja haarav laiale lugejaskonnale. Tema teosed mõjutasid tugevalt 19. sajandi ajaloolise ilukirjanduse arengut Euroopas, andes tõuke ajastufilmide ja näidendiainete oleksignaalile ning tugevdades huvi keskaja vastu.
Avalik elu, tiitlid ja Abbotsford
Scott tegutses ka seltsielus ja ühiskondlikult: ta kuulus eri seltsidesse nagu Highland Society ning oli silmapaistev liige tooride ringkondades Edinburghis. 1820. aastal anti talle baronet'kond ja ta sai ametlikult tiitleid, mis lisasid tema avalikku kaalu. Tema elu oli tihedalt seotud Abbotsfordi mõisa rajamise ja kollektsioneerimisega – Abbotsfordi maja, mida ta suurelt laiendas, kujunes varakult näidiseks šoti baronial-arhitektuurist ja sai kirjaniku pärandvaraks.
Rahaline tagasilöök ja viimased aastad
Scottile tõi kuulsus ja viljakas kirjutamine märkimisväärse sissetuleku, kuid 1820. aastate lõpus tabasid teda ja tema koostööpartnereid suur finantsraskus: kindlustuskriisid ning trükikoda ja kirjastusäriga seotud võlad viisid pankrotiähvarduseni. Ausa ja teadliku otsusena võttis Scott enda kanda pereliikmete ja äripartnerite võlad ning pühendus järgnevatel aastatel väsimatult kirjutamisele, et need tagasi maksta. Selle perioodi viljaks on rida kiirelt valminud romaane ja teisi tekste.
Sir Walter Scott suri 21. septembril 1832 Abbotsfordis. Ta on maetud Dryburghi abbatiasse, kus tema matused tõid esile rahvusliku austuse tema tööde ja isiku vastu.
Pärand
Scott oli oma eluajal esimene ingliskeelne autor, kes tegi tõeliselt rahvusvahelise karjääri — tema romaanid ja luuletused tõlgiti paljudesse keeltesse ja muudeti teiseks meediaks, sealhulgas filmiks ja näidenditeks. Seiklusjutud nagu Ivanhoe ja Rob Roy on püsivalt tuntud ning mõlemast on tehtud hulk ekraniseeringuid. Tema teosed aitasid kujundada euroopalikku kuvandit Šotimaast, selle ajaloost ja rahvakultuurist ning jätsid püsiva jälje ajaloolise romaani arengule.
Kuigi osa Scotti ulatuslikust produktsioonist ei pälvi tänapäeval sama tähelepanu kui varasemalt, oli tema panus kirjandusse, kultuurimälestuse säilitamisse ja rahvusliku identiteedi kujundamisse märkimisväärne. Tema majanduslikku ohverdamist ja kirjutamisvaimu peetakse sageli eeskujuks kirjaniku eetika osas.
