Walter Slezak (3. mai 1902 - 21. aprill 1983), tuntud ka kui Walt Slezak, oli Austria tele- ja filminäitleja, kes esines paljudes filmides. Slezak mängis enamasti kurjategijaid või kurjategijaid, eelkõige saksa allveelaeva kaptenit Alfred Hitchcocki filmis "Päästepaat" (1944), kuid aeg-ajalt sai ta mängida ka kergemaid rolle, nagu näiteks filmis "Vendade Grimmide imeline maailm" (The Wonderful World of the Brothers Grimm, 1962). Ta mängis ka rõõmsalt korrumpeerunud ja filosoofilist eradetektiivi film noiris "Sündinud tapma" (1947) ja esines Squire Trelawney'na filmis "Aarete saar" (1972). Ta on tuntud ka kui Kellakuningas filmis Batman (1966). Slezak võitis 1955. aastal Tony auhinna.
Slezak sündis Viinis, Austria-Ungaris. Slezak oli abielus Johanna Van Rijniga alates 1943. aastast kuni oma surmani 1983. aastal. Neil oli kolm last. Slezak suri 21. aprillil 1983, kui ta tulistas end oma kodus Flower Hillis, New Yorgis. Ta on maetud Rottach-Egerni, Saksamaa.
Lisaks eeltoodule oli Slezak mitmekülgne karakterinäitleja, keda hinnati nii tumedate kui ka huumoripõhiste rollide eest. Ta oli tuntud oma eristatava häältooniga ja kapriissete, vahel salapäraste ekraanitähtede kujutamisega — sageli usaldati talle välismaiste või manipuleerivate tegelaste rollid. Tema karjäär ulatus nii Euroopa teatrist 1920.–1930. aastatel kui ka hilisematest aastakümnetest Hollywoodi ja Ameerika televisiooni.
Ta oli pärit kunstiperekonnast: tema isa oli tuntud ooperilaulja Leo Slezak. Enne Hollywoodi filmikarjääri laiemat hoogustumist töötas Walter Slezak mitmetes Euroopa lavastustes ja muusikakomöödia rollides, mis aitasid tal arendada komöödia- ja lauluvõimeid ning hiljem edukalt kanda ka Broadway lavastustes esinemist.
Slezaki töö Broadwayl ja tema meeldiv esinemisoskus laval viis 1955. aastal tunnustuseni: ta pälvis Tony auhinna, mis kinnistas tema mainet kui silmapaistvat näitlejat nii laval kui ekraanil. Tema filmikaarjäär sisaldab laia valikut žanre — sõja- ja seiklusfilmidest kuni film noir'i ja muinasjutuliste lavastusteni — ning ta jätkas esinemist regulaarselt ka teleekraanil kogu 1950.–1970. aastate jooksul.
Isiklikult pidasid kolleegid Slezakit professionaalseks ja veidi eraldunuks inimeseks, kelle esitused jätsid sageli tugeva mulje nüansirikkuse ja terava huumorimeelega. Tema pärand elab edasi paljude meeldejäävate rollide ja tunnustatud lavatööde kaudu ning ta jääb meelde kui üks oma põlvkonna mitmekülgsemaid tegelasnägijaid.
