Wendy Wasserstein: Ameerika näitekirjanik, Tony ja Pulitzeri võitja

Wendy Wasserstein — auhinnatud Ameerika näitekirjanik, Tony ja Pulitzeri võitja ("Heidi kroonikad"); lavateosed uurivad feminismi, perekonda ja popkultuuri.

Wendy Wasserstein (18. oktoober 1950 – 30. jaanuar 2006) oli Ameerika Ühendriikide tuntud näitekirjanik, kelle looming tõi kaasaolulisi ja teravaid vaateid kaasaegsele ühiskonnale. Ta töötas akadeemilisel tasandil, olles Cornelli ülikooli Andrew Dickson White'i professor. Wasserstein pälvis 1989. aastal nii Tony auhinna parima näidendi eest kui ka Pulitzeri draamapreemia oma näidendi "Heidi kroonikad" eest, mille kaudu sai ta laiemas mõistes tuntuks kui oluline hääl naiste ja naiste enesemääratluse teemadel.

Sündis Brooklynis (New York), õppis humanitaar- ja teatrivaldkonnas ning jätkas hiljem õpinguid mainekas teatrikoolis. Tema loomingus on tugevalt esindatud teemad nagu feminism, perekond, etniline päritolu, identiteet ja popkultuur — sageli läbi huumori ja terava sotsiaalse kommentaari. Wassersteini tekstid on tuntud oma sõbraliku, vaimuka kõnepruugi ja komplekssete naiskuju poolest.

Peamised näidendid ja tööd, mis toovad esile tema ulatusliku panuse kaasaegsesse teatrit, hõlmavad:

• The Sisters Rosensweig — perekonna- ja sõprussuhted, juudi identiteet ning naiste eneseteostus;
• Isn't It Romantic — romantika, eneseotsing ja naiste ootused ühiskonnas;
• An American Daughter — poliitika, karjäär ja avalik meedia surve;
• Old Money — klass, identiteet ja sotsiokultuurilised pinged;
• Third (2005) — tema viimane esietendunud teos, mis jätkab isikliku ja avaliku elu küsitlusi.

Wasserstein tegutses lisaks näitekirjutamisele ka õppejõuna, pidas loenguid ja osales teatriprojektides ning mõjutas tugevalt järgmise põlvkonna dramaturge. Tema töö on olnud oluline nii Broadway lavadel kui ka akadeemilises uurimuses – tema näidendid on pidevalt taaslavastuste, tõlgenduste ja õppeainete objektiks.

Wasserstein haigestus 2005. aasta detsembris lümfoomi ning suri 30. jaanuaril 2006, 55-aastaselt. Pärast tema surma on tema loomingut jätkuvalt mängitud ja uuritud; ta järelmõju on tugev nii teatri kui ka naiste enesemääratluse temaatika käsitluses Ameerika kultuuris.

Tuntud tunnustused: 1989. aasta Tony ja Pulitzer (mõlemad „Heidi kroonikad“ eest) ning mitmed teised auhinnad ja nominatsioonid, mis kinnitasid tema positsiooni olulisena 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse Ameerika näitemängukirjanduses.

Otsing