Oregoni rada

Ettevalmistused reisimiseks

Oregoni rada ei läbinud keegi üksi. Selle asemel moodustasid reisijad rühmad, et nad saaksid üksteist aidata ja kaitsta. Sageli sõitsid sugulased või samast linnast pärit inimesed koos. Nad palkasid teejuhi, kes tundis Trail'i, ja valisid juhid. Rühmad, kes said Trailil kõige paremini hakkama, kirjutasid põhikirjad või reeglid, mida nad said kasutada erimeelsuste või probleemide lahendamiseks teel.

Tarvikud

Loomad

Oregoni rada mööda sõitnud inimesed võisid vagunite vedamiseks kasutada kolme tüüpi loomi: härgi, muulasid või hobuseid. Enamik inimesi kasutas härgi. Nad olid odavamad kui hobused ja muulad ning ka vähem kangekaelsed kui muulad. ^{pp. 79–80}

Erinevalt hobustest, kes vajasid spetsiaalset toitu, võisid nad raiet mööda rohtu süüa. Härgi oli lihtne treenida ja nad liikusid tavaliselt ühtlase kiirusega 2 miili tunnis, isegi mudas ja lumes. ^{pp. 79–80}

Toiduained

Reisijatele oli väga oluline, et neil oleks reisiks piisavalt toitu ja vett kaasas. Toiduained reisiks olid aga kallid. Nelja inimese toitmine kuue kuu jooksul maksis umbes 150 dollarit - tänastes dollarites üle 4500 dollari. ^p. 274

Reisijad võtsid sageli kaasa palju kuivatatud liha ja "leivakraami" (nagu jahu, kreekerid ja kõvaküpsised). Vee keetmine oli matkarajal keeruline, nii et toiduvalmistamine ei olnud alati võimalik. Mõned reisijad võtsid kaasa ka muid toiduaineid, näiteks riisi, herneid, kuivatatud ube või kuivatatud puuvilju.

Raja ääres said reisijad kala püüda ja jahti pidada. Piisonid, antiloobid ja hirved olid parimad loomad, keda toiduks jahti pidada. Reisijad sõid ka marju, mis kasvasid raja ääres, osaliselt selleks, et vältida skorbuuti.

Vagunid

Enamik reisijaid kasutas teekonna läbimiseks kaetud vankreid. Katusega vagunid olid mitmes erinevas stiilis. Üks levinud tüüp, mida nimetati "Independence'i stiilis" vaguniks, oli tavaliselt umbes 11 jalga pikk, neli jalga lai ja kaks jalga sügav. Puutükid hoidsid katet, mis oli valmistatud umbes kuivatatud härjanahast ja mis tõusis umbes viis jalga vankri põhjast kõrgemale.

Enamik reisijaid kasutas tee läbimiseks selliseid kaetud vaguneid nagu see replika.

Ohud

Oregon Trail'i ääres oli palju ohte, sealhulgas haigused, halb ilm, uppumine jõgede ületamisel, indiaanlaste rünnakud ja palju muud.

Raske on teada, kui palju inimesi suri Oregoni rada mööda. Paljud reisijad matsid oma surnuid tähistamata haudadesse ja varjasid hauad. Näiteks maeti inimesi otse keset rada ja siis sõideti härgadega üle haudade. Nad tegid seda selleks, et loomad ja röövlid ei saaks haudasid üles kaevata. Seetõttu saavad ajaloolased Oregon Trail'i ääres hukkunute koguarvu ainult hinnata.

Haigused

Haigused olid kõige sagedasemaks surma põhjuseks matkal. Kuigi reisijatel oli tavaliselt kaasas ravimeid, ei olnud neist tavaliselt palju abi.

Koolera

Koolera oli kõige levinum haigus ja surmapõhjus matkal. Aastatel 1849-1855 esines tee ääres kooleraepideemia. Kuni 3% kõigist reisijatest võis sel ajal surra koolerasse. Üks epideemia põhjusi oli see, et Trail'i ääres puudusid sanitaarseadmed.

Näiteks armastasid reisijad Colorados laagritada Platte'i jõe ääres, nii et nad said hõlpsasti magevett. Kuna aga tuhanded reisijad kasutasid samu laagriplatse ikka ja jälle, sattus Platte'i jõkke koleraga haigetest reisijatest pärit reovesi. Pärast seda võis iga reisija, kes jõi Platte'i jõest vett või valmistas sellest veest toitu, saada koolerat. Sageli olid koolera sümptomid nii rasked, et reisijad surid 12 tunni jooksul pärast haigestumist.

Muud haigused

Teiste haiguste hulka kuulusid:

• Düsenteeria ja muud kõhulahtisust põhjustavad haigused. Reisijad ravisid neid haigusi ritsinusõliga.
• "Mägipalavik", mis võis olla Kaljumäe täpiline palavik, tüüfus, tüüfus ja/või tulipunane palavik. Reisijad kasutasid nende haiguste raviks kiniinivett.
• Leetrid
• Toidumürgitus
• Skorbuut, mida reisijad püüdsid vältida, süües marsruudil marju ja juues sidrunhapet. Kuid kuna nad sõid tee ääres peamiselt liha ja leiba, ei saanud paljud reisijad piisavalt C-vitamiini. Mõned surid skorbuuti; paljudel teistel oli skorbuut, kui nad jõudsid tee lõppu.
• Rõuged
• Kopsupõletik

Reisijad kasutasid tärpentinit (mürk), äädikat ja viskit peavalu, lihasvalu ja köha raviks.

Ajaloolased ei ole ühel meelel selles, kui palju inimesi suri tee ääres haigustesse. Ühe ajaloolase, John Unruhi hinnangul suri teel haigustesse 6000 kuni 12 500 reisijat ja veel 300-500 reisijat suri spetsiaalselt skorbuuti. Ameerika Ühendriikide Rahvusparkide Teenistuse andmetel võis siiski kuni 30 000 inimest rajal haigustesse surra.

Muud ohud

Rajal oli palju muidki ohte. John Unruh hindab nende muude ohtude tõttu hukkunute arvu:

• 3000 kuni 4500 indiaanlaste rünnakute tõttu
• 300 kuni 500 külmumisest surmani
• 200 kuni 500, kui vagunid sõidavad kogemata üle.
• 200 kuni 500 uppumistest jõgede ületamisel
• 200 kuni 500 juhuslikust laskmisest (näiteks jahiõnnetustes).
• 200 kuni 500 muudel põhjustel, sealhulgas mõrvade, välgulöögi alla sattumise, sünnituse ajal suremise, tormijooksude, madu hammustuste, äkktulvade, langevate puude alla sattumise ja loomade poolt peksmise tagajärjel.

Unruhi hinnangul hukkus 4 protsenti Oregon Trail'i reisijatest: 16 000 reisijat 400 000 reisijast. National Park Service ütleb siiski:

Oregoni rada on selle riigi pikim kalmistu. Peaaegu iga kümnes [rändaja], kes rajale läks, ei jäänud ellu.

Oregoni tee, Albert Bierstadt, 1863. aasta paiku. Koolerabakteritega saastunud jõgede lähedal telkimine pani koolera kiiresti levima reisijate seas.

Life on the Trail

Tavaline päev Rajal algas väga varakult, vahetult enne koidikut. Keegi ei sõitnud vankrites, välja arvatud juhul, kui nad olid haiged või väga noored. Sõit oli liiga konarlik, liiga tolmune ja lisas härgadele liiga palju tööd. Selle asemel kõndisid inimesed vankrite kõrval. Tavaliselt sõitsid rühmad peaaegu terve päeva, välja arvatud tund lõuna paiku lõunasöögi jaoks. Seejärel liikusid nad edasi kuni vahetult enne päikeseloojangut, mil nad peatusid, et püstitada laagripaik. Enamik rühmi läbis päevas umbes 15 miili, kuigi parimatel päevadel võisid nad liikuda 20 miili päevas. Kuna härjad liikusid umbes 2 miili tunnis, tähendas see, et päevane reis võis kesta kuni kümme tundi.

Umbes 40 000 reisijat olid lapsed. Kui nad ei olnud imikud, kõndisid nad vagunite kõrval ja töötasid nagu täiskasvanud. Nende tööülesannete hulka kuulus loomade karjatamine, vagunite juhtimine, nõudepesemine, söögi valmistamisel abistamine, nooremate laste valvamine ning küttepuude ja "pühvlilaastude" (kuiv pühvliõnne, mida sai kasutada tule süütamiseks, kui küttepuud puudusid) kogumine.

Öösel liigutas rühm vagunid ringi ("vagunite ring") ja pani oma loomad ringi sisse. See hoidis loomi hulkumast, tapmisest või varastamisest. Kui ilm oli kuiv, magasid inimesed väljas. Kui ilm oli märg, magasid inimesed vankrite all.

Paljud reisijad kartsid väga indiaanlaste rünnakuid. Enamik indiaanlastest jättis aga reisijad rahule või isegi aitas neid, kaupeldes nendega ja aidates neid kanuudega jõgede ületamisel. Kui indiaanlased siiski ründasid reisijaid, räägiti neid lugusid ikka ja jälle, mis võis panna rünnakud tunduma sagedasemad, kui need tegelikult olid.

Oregonisse jõudnud reisijad vaatasid Trail'ile tagasi erinevate tunnetega. Üks mees nimega Loren Hastings ütles 1847. aastal:

Mina vaatan sellele pikale, ohtlikule ja ebakindlale väljarändajate teele tagasi teatud romantika ja rõõmuga, kuid teiste jaoks on see nende sõprade kalmistu.

Alfred Jacob Milleri laagri lõhkumine päikesetõusul

Arvutimäng

1970. aastatel tegid kolm Minnesota üliõpilasõpetajat Oregon Trailil põhineva haridusliku arvutimängu. Mängu eesmärk oli läbida edukalt rada Independence'ist (Missouri) Oregonisse (Oregon City). Teekonna ohtude hulka kuulusid jõeületused, haigused, haiged härjad ja nälg. Järgmise kahe aastakümne jooksul tehti mängust uusi versioone, mis lisasid rohkem võimalusi ja sisaldasid paremat graafikat. Teine versioon sisaldas zombisid ja härgi. Eesmärk oli ellu jääda nii kaua kui võimalik enne surma.