Oregoni rada: 19. sajandi Ameerika vankrite teekond ja koloniseerimine
19. sajandil rändasid inimesed Oregoni rada mööda vankritega, et asustada Ameerika Ühendriikide uusi piirkondi. Oregoni rada algas Missouri osariigis Kansas City, Missouri osariigis asuva tänase Kansas City lähedal ja lõppes Willamette'i orus Oregonis. Trail oli umbes 3170 miili (3500 km) pikk ja selle läbimiseks võis kuluda kuni kuus kuud.
Oregoni rada oli tegelikkuses mitme saja kilomeetri pikkune reisimarsruut, mis koosnes mitmest harust ja kõrvalteest. Sõit algas tavaliselt Missouri laiuskraadilt ja kulges üle Suure Tasandiku (Great Plains), läbi Rocky Mountainsi ja Ida-Ida-Wyoming’i mäestiku, mööda olulistest läbipääsudest nagu South Pass, kuni Willamette'i oruni Oregonis. Tee ääres tekkisid olulised peatuskohad ja kindlused nagu Fort Laramie, Fort Bridger jt, mis pakkusid varustust ja teavet.
Miks inimesed läksid
Rändajatel olid erinevad põhjused läände minekuks:
- Maa ja põllumajandusvõimalused – Oregon pakkus viljakat maad ning uutele tulijatele anti mõnikord ka tasuta või odavat maatükki.
- Majanduslikud võimalused – paljud otsisid paremat teenimise või varanduse kogumise võimalust.
- Religioossed ja perekondlikud põhjused – misjonärid ja usulised rühmad asusid piirkonda, samuti liitusid pered ja kogukonnad nendega.
- Seiklus ja uus algus – paljud soovisid alustada uut elu kaugel tihedalt asustatud idapiirkondadest.
Esimesed läbimised ja suurem ränne
Väikesed rühmad ja misjonärid hakkasid piirkonda jõudma juba 1830. aastatel. Oluline pöördepunkt oli 1841. aasta suur rändesalk, kui palju peresid ja talupidajaid hakkas vankritega massilisemalt läände liikuma. 1840.–1850. aastatel kasvas Oregoni rada kaudu läänesse liikumine hüppeliselt.
Elu ja raskused teel
Reis oli pikk ja raske. Enamik peresid liigutas end vankritega, mida tunti kui "prairie schooners" (põllu-kaatrid), ning tõukasid või vedasid neid härjad või hobused. Tavaline päevane läbisõit oli umbes 10–20 miili (16–32 km), tingimusel, et ilm ja maastik seda lubasid.
- Olulised takistused: jõed ületused, kiired voolud, uued mäeahelikud ja järsud nõlvad.
- Haigused: kolera, düsenteeria ja teised nakkused olid levinud ning põhjustasid palju surmajuhtumeid.
- Toidu- ja veeprobleemid: varusid tuli hoolikalt planeerida; vankrisuupisted, liha, nisu ja tangid olid väärtuslikud.
- Ilmastik ja hooajad: hiline sügis või varakevade lumesajud võisid teekonda peatada või muuta olukorra eluohtlikuks.
Organiseerimine ja sotsiaalne elu
Rändajad liitusid sageli vankriterongidesse (wagon trains) – see andis turvalisust, jagati töökoormust ja varusid ning tehti otsuseid enamasti enamuse häälega või juhtide kaudu. Naistel oli oluline roll pere ja kodu eest hoolitsemisel, sünnitused teel ja haigete eest hoolitsemine olid igapäevatöö osa. Lapsed aitasid väiksemate töödega ning kogu kogukond pidi sageli improviseerima remonditööde ja meditsiinilise abi osas.
Mõju põlisrahvastele ja konfliktid
Oregoni raja suurenemine mõjutas tugevalt kohalikke põlisrahvaid. Rändajad ja hiljem asunikud võtsid ära traditsioonilised jahialad, puhastusid veekogud ja muutis maastikku – kõik see viis konfliktideni, haiguste levikuni ja põlisrahvaste eluviisi muutumiseni. Samal ajal toimusid ka hommeid kontakte, kaubandust ja vahel abistamist, kuid pikas perspektiivis oli tulemus enamasti kahjulik kohalikele rahvastele.
Raja lõpp, raudtee ja pärand
Aastaks 1869 ühendati läänerannik idapoolse raudteevõrguga, kui valmis Transkontinentaalraudtee. See muutis reisimise kiiremaks, ohutumaks ja odavamaks ning vedurid asendasid suure osa vankritega toimumast rändest. Kokku hinnatakse, et Oregoni rada läbis 1840.–1880. aastatel ligikaudu 300 000–400 000 inimest. Mõned inimesed jätkasid siiski vankritega reisimist veel 1880. aastateni.
Pärand ja mälestused
Oregoni rada on Ameerika ajaloo oluline osa: ta on simboliseerinud rännet, võimalusi, aga ka konfliktide ja ebaõigluse aastatuhandeid. Tänapäeval on radade jäänuseid, muuseume ja rahvusparke, mis mäletavad rändajate teekonda ning pakuvad haridust ja arutelukohta selle keeruka perioodi kohta. Mälestus teest hõlmab nii julget ettevõtlikkust kui ka mälestust neile, kes kaotasid elu või kodu selle rände tõttu.
Lisaks on seniajani arutluse all, kuidas rääkida Oregoni raja ajaloost viisil, mis tunnistab nii koloniseerimise motive kui ka selle kulusid põlisrahvastele. Tänane ajalookirjandus ja muuseumid püüavad seda lugu edasi anda tasakaalustatult, lisades põlisrahvaste vaatenurki ja elulugusid ränduritele.
Ettevalmistused reisimiseks
Oregoni rada ei läbinud keegi üksi. Selle asemel moodustasid reisijad rühmad, et nad saaksid üksteist aidata ja kaitsta. Sageli sõitsid sugulased või samast linnast pärit inimesed koos. Nad palkasid teejuhi, kes tundis Trail'i, ja valisid juhid. Rühmad, kes said Trailil kõige paremini hakkama, kirjutasid põhikirjad või reeglid, mida nad said kasutada erimeelsuste või probleemide lahendamiseks teel.
Tarvikud
Loomad
Oregoni rada mööda sõitnud inimesed võisid vagunite vedamiseks kasutada kolme tüüpi loomi: härgi, muulasid või hobuseid. Enamik inimesi kasutas härgi. Nad olid odavamad kui hobused ja muulad ning ka vähem kangekaelsed kui muulad. pp. 79–80
Erinevalt hobustest, kes vajasid spetsiaalset toitu, võisid nad raiet mööda rohtu süüa. Härgi oli lihtne treenida ja nad liikusid tavaliselt ühtlase kiirusega 2 miili tunnis, isegi mudas ja lumes. pp. 79–80
Toiduained
Reisijatele oli väga oluline, et neil oleks reisiks piisavalt toitu ja vett kaasas. Toiduained reisiks olid aga kallid. Nelja inimese toitmine kuue kuu jooksul maksis umbes 150 dollarit - tänastes dollarites üle 4500 dollari. p. 274
Reisijad võtsid sageli kaasa palju kuivatatud liha ja "leivakraami" (nagu jahu, kreekerid ja kõvaküpsised). Vee keetmine oli matkarajal keeruline, nii et toiduvalmistamine ei olnud alati võimalik. Mõned reisijad võtsid kaasa ka muid toiduaineid, näiteks riisi, herneid, kuivatatud ube või kuivatatud puuvilju.
Raja ääres said reisijad kala püüda ja jahti pidada. Piisonid, antiloobid ja hirved olid parimad loomad, keda toiduks jahti pidada. Reisijad sõid ka marju, mis kasvasid raja ääres, osaliselt selleks, et vältida skorbuuti.
Vagunid
Enamik reisijaid kasutas teekonna läbimiseks kaetud vankreid. Katusega vagunid olid mitmes erinevas stiilis. Üks levinud tüüp, mida nimetati "Independence'i stiilis" vaguniks, oli tavaliselt umbes 11 jalga pikk, neli jalga lai ja kaks jalga sügav. Puutükid hoidsid katet, mis oli valmistatud umbes kuivatatud härjanahast ja mis tõusis umbes viis jalga vankri põhjast kõrgemale.
Enamik reisijaid kasutas tee läbimiseks selliseid kaetud vaguneid nagu see replika.
Ohud
Oregon Trail'i ääres oli palju ohte, sealhulgas haigused, halb ilm, uppumine jõgede ületamisel, indiaanlaste rünnakud ja palju muud.
Raske on teada, kui palju inimesi suri Oregoni rada mööda. Paljud reisijad matsid oma surnuid tähistamata haudadesse ja varjasid hauad. Näiteks maeti inimesi otse keset rada ja siis sõideti härgadega üle haudade. Nad tegid seda selleks, et loomad ja röövlid ei saaks haudasid üles kaevata. Seetõttu saavad ajaloolased Oregon Trail'i ääres hukkunute koguarvu ainult hinnata.
Haigused
Haigused olid kõige sagedasemaks surma põhjuseks matkal. Kuigi reisijatel oli tavaliselt kaasas ravimeid, ei olnud neist tavaliselt palju abi.
Koolera
Koolera oli kõige levinum haigus ja surmapõhjus matkal. Aastatel 1849-1855 esines tee ääres kooleraepideemia. Kuni 3% kõigist reisijatest võis sel ajal surra koolerasse. Üks epideemia põhjusi oli see, et Trail'i ääres puudusid sanitaarseadmed.
Näiteks armastasid reisijad Colorados laagritada Platte'i jõe ääres, nii et nad said hõlpsasti magevett. Kuna aga tuhanded reisijad kasutasid samu laagriplatse ikka ja jälle, sattus Platte'i jõkke koleraga haigetest reisijatest pärit reovesi. Pärast seda võis iga reisija, kes jõi Platte'i jõest vett või valmistas sellest veest toitu, saada koolerat. Sageli olid koolera sümptomid nii rasked, et reisijad surid 12 tunni jooksul pärast haigestumist.
Muud haigused
Teiste haiguste hulka kuulusid:
- Düsenteeria ja muud kõhulahtisust põhjustavad haigused. Reisijad ravisid neid haigusi ritsinusõliga.
- "Mägipalavik", mis võis olla Kaljumäe täpiline palavik, tüüfus, tüüfus ja/või tulipunane palavik. Reisijad kasutasid nende haiguste raviks kiniinivett.
- Leetrid
- Toidumürgitus
- Skorbuut, mida reisijad püüdsid vältida, süües marsruudil marju ja juues sidrunhapet. Kuid kuna nad sõid tee ääres peamiselt liha ja leiba, ei saanud paljud reisijad piisavalt C-vitamiini. Mõned surid skorbuuti; paljudel teistel oli skorbuut, kui nad jõudsid tee lõppu.
- Rõuged
- Kopsupõletik
Reisijad kasutasid tärpentinit (mürk), äädikat ja viskit peavalu, lihasvalu ja köha raviks.
Ajaloolased ei ole ühel meelel selles, kui palju inimesi suri tee ääres haigustesse. Ühe ajaloolase, John Unruhi hinnangul suri teel haigustesse 6000 kuni 12 500 reisijat ja veel 300-500 reisijat suri spetsiaalselt skorbuuti. Ameerika Ühendriikide Rahvusparkide Teenistuse andmetel võis siiski kuni 30 000 inimest rajal haigustesse surra.
Muud ohud
Rajal oli palju muidki ohte. John Unruh hindab nende muude ohtude tõttu hukkunute arvu:
- 3000 kuni 4500 indiaanlaste rünnakute tõttu
- 300 kuni 500 külmumisest surmani
- 200 kuni 500, kui vagunid sõidavad kogemata üle.
- 200 kuni 500 uppumistest jõgede ületamisel
- 200 kuni 500 juhuslikust laskmisest (näiteks jahiõnnetustes).
- 200 kuni 500 muudel põhjustel, sealhulgas mõrvade, välgulöögi alla sattumise, sünnituse ajal suremise, tormijooksude, madu hammustuste, äkktulvade, langevate puude alla sattumise ja loomade poolt peksmise tagajärjel.
Unruhi hinnangul hukkus 4 protsenti Oregon Trail'i reisijatest: 16 000 reisijat 400 000 reisijast. National Park Service ütleb siiski:
Oregoni rada on selle riigi pikim kalmistu. Peaaegu iga kümnes [rändaja], kes rajale läks, ei jäänud ellu.
Oregoni tee, Albert Bierstadt, 1863. aasta paiku. Koolerabakteritega saastunud jõgede lähedal telkimine pani koolera kiiresti levima reisijate seas.
Life on the Trail
Tavaline päev Rajal algas väga varakult, vahetult enne koidikut. Keegi ei sõitnud vankrites, välja arvatud juhul, kui nad olid haiged või väga noored. Sõit oli liiga konarlik, liiga tolmune ja lisas härgadele liiga palju tööd. Selle asemel kõndisid inimesed vankrite kõrval. Tavaliselt sõitsid rühmad peaaegu terve päeva, välja arvatud tund lõuna paiku lõunasöögi jaoks. Seejärel liikusid nad edasi kuni vahetult enne päikeseloojangut, mil nad peatusid, et püstitada laagripaik. Enamik rühmi läbis päevas umbes 15 miili, kuigi parimatel päevadel võisid nad liikuda 20 miili päevas. Kuna härjad liikusid umbes 2 miili tunnis, tähendas see, et päevane reis võis kesta kuni kümme tundi.
Umbes 40 000 reisijat olid lapsed. Kui nad ei olnud imikud, kõndisid nad vagunite kõrval ja töötasid nagu täiskasvanud. Nende tööülesannete hulka kuulus loomade karjatamine, vagunite juhtimine, nõudepesemine, söögi valmistamisel abistamine, nooremate laste valvamine ning küttepuude ja "pühvlilaastude" (kuiv pühvliõnne, mida sai kasutada tule süütamiseks, kui küttepuud puudusid) kogumine.
Öösel liigutas rühm vagunid ringi ("vagunite ring") ja pani oma loomad ringi sisse. See hoidis loomi hulkumast, tapmisest või varastamisest. Kui ilm oli kuiv, magasid inimesed väljas. Kui ilm oli märg, magasid inimesed vankrite all.
Paljud reisijad kartsid väga indiaanlaste rünnakuid. Enamik indiaanlastest jättis aga reisijad rahule või isegi aitas neid, kaupeldes nendega ja aidates neid kanuudega jõgede ületamisel. Kui indiaanlased siiski ründasid reisijaid, räägiti neid lugusid ikka ja jälle, mis võis panna rünnakud tunduma sagedasemad, kui need tegelikult olid.
Oregonisse jõudnud reisijad vaatasid Trail'ile tagasi erinevate tunnetega. Üks mees nimega Loren Hastings ütles 1847. aastal:
Mina vaatan sellele pikale, ohtlikule ja ebakindlale väljarändajate teele tagasi teatud romantika ja rõõmuga, kuid teiste jaoks on see nende sõprade kalmistu.
Alfred Jacob Milleri laagri lõhkumine päikesetõusul
Arvutimäng
1970. aastatel tegid kolm Minnesota üliõpilasõpetajat Oregon Trailil põhineva haridusliku arvutimängu. Mängu eesmärk oli läbida edukalt rada Independence'ist (Missouri) Oregonisse (Oregon City). Teekonna ohtude hulka kuulusid jõeületused, haigused, haiged härjad ja nälg. Järgmise kahe aastakümne jooksul tehti mängust uusi versioone, mis lisasid rohkem võimalusi ja sisaldasid paremat graafikat. Teine versioon sisaldas zombisid ja härgi. Eesmärk oli ellu jääda nii kaua kui võimalik enne surma.
Küsimused ja vastused
K: Miks inimesed sõitsid Oregoni rajale vankritega?
V: Inimesed sõitsid Oregoni rada mööda vagunitega, et asustada 19. sajandil Ameerika Ühendriikide uusi piirkondi.
K: Kus algas ja kus lõppes Oregoni rada?
V: Oregoni rada algas Missouri osariigis Kansas City, Missouri osariigis asuva tänase Kansas City lähedal ja lõppes Willamette'i orus Oregonis.
K: Kui pikk oli Oregoni rada?
V: Trail oli umbes 3170 miili (3500 km) pikk.
K: Miks inimesed läksid Oregoni?
V: Inimesed läksid Oregoni mitmel põhjusel. Mõned inimesed tahtsid maad. Mõned arvasid, et Oregon on parem koht elamiseks. Enamik neist läks, sest nad tahtsid uut elu.
K: Millal sõideti esimest korda Oregoni rada?
V: Oregoni rada läbiti esimest korda umbes 1841. aastal.
K: Millal hakkas vähem inimesi vankritega läände sõitma ja miks?
V: Vähem inimesi hakkas vankritega läände reisima pärast seda, kui 1869. aastal ehitati kogu Ameerika Ühendriikides raudtee, mis võimaldas inimestel sõita rongiga Ameerika Ühendriikide lääneosadesse.
K: Kui palju inimesi oli raudtee ehitamise ajaks Oregoni rada vagunitega ületanud?
V: Selleks ajaks, kui 1869. aastal ehitati raudtee, oli Oregoni rada vagunitega ületanud umbes 400 000 inimest.
