Vanne (lubadus): tähendus, vormid ja kasutus

Avasta vanne (lubadus): tähendus, vormid ja kasutus – kuidas vandeid antakse, tunnistajad, rituaalid ning õiguslikud ja igapäevased näited.

Vanne (anglosaksi āð) on lubadus. Vanne öeldakse valjusti teiste inimeste ees, kes näevad ja kuulevad, mida tehakse ja öeldakse. Nad on vande tunnistajad. Isik, kes ei saa rääkida, võib teha märki, et ta "annab vande". Teine viis öelda, et inimene "annab vande", on öelda, et ta "annab vande".

Inimene võib öelda: "Ma luban, et ma teen seda..." või "Ma vannun, et ma teen seda...".

Kui inimene annab vande, näitab ta sageli, et see vanne on talle väga oluline, kutsudes Jumalat üles nägema ja meeles pidama lubadust ning näitama, et lubadus on tõene ja seda ei saa hiljem tagasi võtta. Kui inimene annab vande, tõstab ta mõnikord oma parema käe üles või paneb käe südamele, Piiblile või mõnele muule pühale raamatule.

Vannet kasutatakse paljudes olukordades, kui inimene peab olema oma sõnade suhtes tõene:

Vanne ja selle vormid

• Vandeavalduse fraasid: tavalised vormid on "Ma vannun", "Ma tõotan" või "Ma luban".
• Vande andmine kohtus: tunnistaja või asitõendite andja kinnitab oma avalduse vande all; vale vande andmine on enamikus õigussüsteemides karistatav.
• Ametivanne (vandevõtmine): riigiametnikud, kohtunikud, politseinikud ja sõjaväelased annavad sageli ametivande enne teenistuse alustamist.
• Vaimulik või religioosne vanne: vaimulikel õppinud või mungad võivad võtta vanne, mis hõlmab pühendumist usule või eluviisile.
• Pulmavanne: abieluvandeid peetakse isiklikuks ja pühaks lubaduseks kahe inimese vahel.
• Vandealternatiivid: need, kes keelduvad religioossest viitest, võivad anda formaalse "tõotuse" ehk solemn affirmationi ilma jumala nimetamata.
• Mittesõnalised vanded: kurt või hääletu isik võib anda vande viibates või muul sobival moel, mida tunnistajad mõistavad.

Kui ja kus vandeid kasutatakse

• Kohtupidamised ja tunnistajakuulamised;
• Ametisse astumine riigi- ja kohaliku tasandi institutsioonides;
• Sõjaväeline vande andmine teenistuse alustamisel;
• Notariaalsed toimingud ja teatud ametlikud dokumendiallkirjastamised;
• Pulmavõimed ja muud isiklikud või rituaalsed lubadused;
• Pealsed ja professionaalsed vandevormid, näiteks meditsiinis või õigusteaduses (erinevate kutsealade eetilised tõotused).

Vande tähendus ja õiguslik tagajärg

Vande andmine annab lubadusele erilise kaalu: selle eesmärk on tõsta kohustuse moraalne ja sageli ka õiguslik side. Paljudes riikides loetakse vale vande andmist (perjury) kuriteoks; see tähendab, et teadlikult ebaõigete andmete esitamine vande all võib kaasa tuua karistuse.

Mõned peamised juriidilised ja praktilised aspektid:

• Tunnistaja vastutus: tunnistaja, kes kinnitab avalduse vande all, on seaduslikult kohustatud rääkima tõtt;
• Ametivande täitmine: ametisse astunud isikule võivad järgneda õigusalased või distsiplinaarmeetmed, kui ta rikkub vande sisu;
• Alternatiivseid vandevorme tunnustatakse: sekulaarsed tõotused võimaldavad usulise tõekspidamuse tõttu vandevälise kinnituse anda;
• Tõlgendamine ja intontsioon: kohtud hindavad sageli mitte ainult sõnu, vaid ka vande andja kavatsust ja teadlikkust.

Vanne kultuuriliselt ja ajalooliselt

Vanne on olnud inimühiskondades oluline juba iidsetest aegadest: see oli viis panna sõnale lisandväärtust ja siduvust. Sõna vann on seotud anglosaksi päritoluga (vt anglosaksi āð), kuid vandepraktika leidub paljudes kultuurides ja usundites. Erinevates traditsioonides on välja kujunenud kindlad rituaalid ja žestid (nt käe tõstmine, käe panemine pühale raamatule või käte sidumine), mis annavad vannetele formaalse tähenduse.

Praktilised nõuanded vande andmisel

• Enne vande andmist mõtle läbi, mille eest sa vanni annad — vande eesmärk on siduda sind konkreetselt ja teadlikult.
• Kui suudad, kasuta sõnu selgelt ja kõlavalt ning veendu, et tunnistajad mõistavad sinu avaldust.
• Kui tunned vastumeelsust religioosse viite kasutamise suhtes, küsi võimalust anda sekulaarset tõotust.
• Teadvusta, et vale vande andmine võib tuua kaasa tõsiseid tagajärgi, nii seaduslikke kui ka moraalseid.

Kokkuvõtteks: vanne on avalik või ametlik lubadus, mille eesmärk on rõhutada tõotuse tõsist laadi. Seda kasutatakse paljudes eluvaldkondades — õigusest ja riigikorraldusest kuni isiklike suhete ja religioonini. Vande andmine on tihti seotud tunnistajate, žestide ning mõnikord jumala või pühakirjaga, kuid seadus toetab ka alternatiive neile, kes eelistavad mitte viidata usulistele dimensioonidele.

Muud tähendused

Sõna "vanne" kasutatakse sageli mis tahes vihase väljenduse all, mis sisaldab religioosset või muud tugevat keelt ja lubab, et inimene teeb midagi kohutavat.

Vabatahtlikud annavad Mauritaanias rahukorpuse liikmetena "vande".

Küsimused ja vastused

K: Mis on sõudmine?

K: Kuidas saab inimene, kes ei oska rääkida, anda vande?

K: Mis on teine viis öelda "vande andmine"?

K: Kuidas näitavad inimesed, et vande andmine on neile oluline?

K: Milliseid esemeid kasutavad inimesed vande andmisel?

K: Millistes olukordades kasutatakse vannet?

K: Kas inimene võib anda lubaduse ilma vannet andmata?

Otsing