Vandumine (vandumine): tähendus, liigid ja näited

Vandumine (vandumine): selge tähendus, põhiliigid ja praktilised näited. Uuri ajaloolist tausta, õiguslikku ja kõnekeelset kasutust ning näiteid igapäevastest olukordadest.

Vandumine või vandumine võib viidata:

• roppustele või sõimu kasutamisele — keel, mis sisaldab vandesõnu, roppusi või solvanguid (nt emotsionaalne või harjumuspärane ropendamine);
• vande andmisele — ametlikule tõotusele või vandele (nt tunnistaja vande andmine kohtus, ametivanne, pulmatõotus).

Vandumine kui ropendamine (solvavad sõnad)

Mis see on: Vandumine selles tähenduses tähendab tahtlikult solvavate või tabude rikkumisega sõnade kasutamist. Sageli on tegemist emotsionaalse lekke, ärrituse või etteheitega.

Liigid ja kontekst:

• mõõdukas ropendamine — üksikvõtmes väljendid nagu „kurat“ väljendavad ärritust;
• vigurveevaldised ja ropendamine rühmas — sõnavalik, mis on tugevam ja võib teisi häirida;
• sihtotstarbeline solvamine — verbaalne rünnak või häbistamine;
• kultuurilised ja sotsiaalsed erinevused — see, mis ühe jaoks on lubatud, võib teise jaoks olla tabuteema.

Mõjud: Vandumine võib kahjustada suhteid, töökeskkonda ja avalikku käitumist; mõnes olukorras (näiteks ähvardused või laim) võib olla õiguslikult tagajärgi.

Näited: „Kurat, see purunes jälle!“; „Ära mind nii väljapeetult sõimata.“

Vandumine kui vande andmine (vandeandmine)

Mis see on: Vande andmine tähendab ametlikku tõotust rääkida tõtt või täita oma kohustusi. Vandeandmine toimub sageli kohtus, ametisse astumisel või pidulikel tseremooniatel (nt pulmas).

Liigid ja kontekst:

• õiguslik vandeandmine — tunnistaja või ametniku vande andmine kohtus;
• ametivanne — poliitiliste või ametlike rollide vastuvõtmine;
• isiklikud või religioossed vannetõotused — näiteks pulmatõotus või mungataksondus.

Mõjud ja tagajärjed: Vande murdmine (valede ütluste andmine) võib viia õiguslike tagajärgedeni (nt perjury ehk vande rikkumine), samuti usalduskadu ja moraalseid tagajärgi. Paljudes õigussüsteemides on tunnistajaid palutud vande andma või kinnitama, et nende ütlused on tõesed.

Näide tüüpilisest vandetekstist: „Mina [nimi] vannan/õigustan, et räägin tõtt, ainsat tõde ja mitte midagi peale tõe.“

Kuidas reageerida vandumisele

• Kui keegi ropendab sinu või teiste vastu: püsi rahulik, seisa kindlalt piire ning vajadusel lahku olukorrast või räägi olukorrast hiljem rahulikul toonil;
• töö- ja sotsiaalsetes ruumides kehtesta reeglid — tööandjad võivad kehtestada käitumis- ja keelekasutuse juhised;
• kui tegemist on ähvarduse, laimu või õigusliku rikkumisega, otsi vajadusel abi — dokumenteeri juhtum ja konsulteeri asjakohase asutuse või juristiga;
• ametliku vande puhul — arusaadav ja aus ütlus aitab vältida hilisemaid probleeme; vande rikkumise tõsiseid juhtumeid käsitletakse vastavalt seadusele.

Näited ja väljendid

• roppumine: „Kurat küll!“; „Sa oled tõesti loll!“ (märkus: sellised väljendid võivad olla solvavad ja neid tuleks kasutada ettevaatlikult);
• vande andmine: „Ma vannutän, et räägin tõtt.“; „Palun tõsta käsi ja vanna, et ütled tõtt.“;
• alternatiivid: rahulik selgitus, emotsiooni väljendamine ilma solvavata sõnata, ametlik kinnitamine ilma religioosse vande kasutamiseta (affirmatsioon).

Sõna päritolu ja kasutus

Sõna „vandumine“ on tuletis verbist „vanduma“ ja seda kasutatakse nii verbaalse solvamise kui ka ametliku vande tähistamiseks. Kontekst määrab tähenduse: kas tegu on ebaviisaka keelekasutuse või tõotusega / ametliku vande andmisega.

Kokkuvõte

„Vandumine“ võib tähendada kahte peamist asja: ropendamist (eeskätt emotsionaalset või solvavat kõnepruuki) või vande andmist (ametlikku tõotust). Oluline on aru saada kontekstist ning vastavalt sellele valida käitumine — kas piirata ja taltsutada keelekasutust või käsitleda ametlikku vandeandmist tõsiselt ja vastutustundlikult.

Otsing