Telefon

Ajalugu

Alexander Graham Bell oli esimene inimene, kes patenteeris telefoni 1876. aastal. Varajased telefonid olid omavahel otse ühendatud ja võisid rääkida ainult selle telefoniga, millega nad olid ühendatud. Hiljem võimaldasid telefonikeskused ühendada teisi telefone. 20. sajandil automatiseeriti ühendusi valmistavad masinad.

Telefonide tüübid

On olemas palju erinevaid telefonitüüpe. Telefoni, mida saab kaasas kanda, nimetatakse mobiiltelefoniks või mobiiltelefoniks. Need muutusid populaarseks 1980. aastate lõpus. Mobiiltelefonide kaasaskandmine on muutunud tavaliseks ja mõnes kohas on ebatavaline, et inimestel ei ole mobiiltelefoni. Enamik on nutitelefonid, mida saab kasutada nagu arvutit. Mõned mobiiltelefonid on võimelised helistama, kasutades sidesatelliite, mitte maapealseid maste, mis tähendab, et inimesed saavad helistada kõikjalt maailmas.

Enamikus riikides on avalikud taksofonid. Nende kasutamise eest tasutakse müntidega, krediitkaardiga või ettemakstud kaardiga.

Arvutid võivad kasutada modemiks või digitaalseks abonendiliiniruuteriks nimetatud seadet, et suhelda teiste arvutitega telefoniliini kaudu. See võimaldab arvutil luua ühenduse teiste arvutivõrkudega, sealhulgas Internetiga.

Enamikus riikides on telefonivõrk. Ühes kohas asuvad telefonid on ühendatud telefonikeskusega. Telefonikeskused on omavahel ühendatud ülemaailmsesse võrku. Vähem arenenud riikides kasutatakse mobiiltelefone, mis on odavam ja kiirem viis maapiirkondade ühendamiseks võrku.

Telefoninumber

Enamikul telefonidel on oma number. Tänapäeval on telefoninumbrid umbes seitsme kuni kümne numbri pikkused. Paljudes riikides nimetatakse telefoninumbri osa piirkonnakoodiks. Piirkonnakoode kasutatakse selleks, et tagada, et numbrid ei oleks kahes erinevas kohas samad. Piirkondadel on oma piirkonnakood ja riikidel oma riigikood.

Kasutamine

2009. aasta lõpuks oli maailmas kokku ligi 6 miljardit mobiili- ja lauatelefoni abonenti. See hõlmas 1,26 miljardit tavatelefoni abonenti ja 4,6 miljardit mobiiltelefoni abonenti.