Telugu తెలుగు on Lõuna-Indias laialt levinud india keel, mille peamised kõnelejaskonnad paiknevad tänapäeva Andhra Pradeshi ja Telangana aladel. Telugu on nende osariikide ametlik keel ning üks India Vabariigi mitmest ametlikust keelest. Keelepaigutus kuulub draviidi keelte perekonda ja telugu on üks rahvarohkemaid India keeli ning maailmas arvestatav emakeelega kõneldavate hulkade poolest (ligikaudu 15. koht). India valitsus on tunnustanud telugut ka kui klassikalist keelt, tunnustades selle pikaajalist kirjanduslikku ja kultuurilist traditsiooni.
Telugu kirjakeel ja kirjaviis pärinevad indoeuroopa-eelsest tähestikulise süsteemi traditsioonist: tänapäeval kasutatakse kirjasüsteemi, mis on tuletatud Brahmi-päritoluga lõuna-India kirjasuundadest (tuntud kui telugu kiri). Keele eripära seas on rikkalik täishäälikute süsteem, selge konsonantide ja vokaalide vaheldus ning meloodilisus, mille tõttu on telugut sageli iseloomustatud kui väga kõlavaks keeleks.
Telugu ajalugu on mitmekihiline. Muistsed ja keskaegsed allikad ning epigraafilised andmed viitavad Andhra piirkonna (Andhra/Andhrudu) ja telugu kõnelejate olemasolule juba ammustel aegadel; samas on tekstide kronoloogiad ja tõlgendused uurimise objekt. Mõned keskaegsed kirjanduslikud ja ajaloolised tekstid viitavad Andhra regioonile ning telugu kõnedele. Keskajal kujunes telugust tugev kirjanduskeel, mille viljakaks perioodiks peetakse näiteks Vijayanagara impeeriumi aega; Sri Krishnadeva Raya on olnud üks tuntumaid patroone ja autoriteetide seas, kes kiitis telugut (tema öeldud fraas: "Desa bhashalandu Telugu Lessa" — "rahvuse keelte hulgas on telugu keel au sees").
Keeleteaduslikult kuulub telugu draviidi keelte hulka. Draviidi keeled jaotatakse tavaliselt kolmeks peamiseks rühmaks: põhja-, kesk- ja lõunarühm. Telugu paigutatakse sageli kesk- ehk lõuna-kesk-rühma (south-central Dravidian). Draviidi perekonnas on mitu dookumenti ja keeleliiget; telugu on neist üks kõige laialdasemalt kasutatuid ja kultuuriliselt tööstamata standardkeeltest.
Telugu kirjanduslik traditsioon on rikas: varajased klassikalise telugu kirjanduse meistrid kujundasid keele kirjakeele vormi ja luule- ning proosatraditsioone. Tuntuimad keskaegsed autorid ja tõlkijad, näiteks Kavitrayami liikmed (Nannaya, Tikkana ja Errana), panid aluse telugu eepikale ja tõlkisid Mahabharata-laadseid teoseid telugusse. Hilisemate perioodide lüürika ja proosa tippude hulka kuuluvad ka Vira Pothana, Srinatha ning Vijayanagara perioodi autorid; üks kuulsamaid teoseid on Krishnadevaraya epohh "Amuktamalyada".
Keelesiseselt on telugu agglutineeruv: sõnavormid moodustuvad lisandite abil, käänded ja pöörded väljendatakse liideste kaudu, lausepõhja struktuur on tavaliselt subjekt–objekt–verb (SOV). Dialektiline mitmekesisus on märgatav — peamised dialektirühmad hõlmavad näiteks ranniku-Andhrat (Coastal Andhra), Rayalaseemat ja Telangana piirkondi — ning need varieeruvad fonoloogias, sõnavaras ja mõnevõrra ka morfoloogias.
Telugu kultuuris on unikaalseid kirjandus- ja vaimustusvorme. Üks selline on Avadhāna (avadhana), oskuslik vaimne mõõduvõtt, mis kerkis esile sanskriti ja hiljem telugu traditsioonis ning mille harrastamine on telugukeelelises kultuuriruumis säilinud ja kõrgelt arendatud; sarnaseid praktikaid on leidunud ka teistes keeltes, kuid telugu kontekstis on see eriti jõuline. Kuna telugu on ajalooliselt olnud rikkalikult poeetiline ja heliline, võtsid 19. sajandi mõned välisautorid (nt Briti kirjandustegelased) selle kõla võrrelda romantiliselt itaalia keele helilisusega, andes sellele hüüdnime "ida-itaalia" (eastern Italian).
Kirjaviiside ja keeleline areng Indias ei käinud alati ühes rütmis: telugu ja selle lähisugulane kannada keel jagasid teatud ajaloolisi mõjutusi kirjaviisi kujunemisel, näiteks tšaluküüride (Chalukya) ja teiste valitsejate kultuurilised ja administratiivsed praktikad aitasid kaasa kirjutusvormide levikule ja standardiseerumisele. Samas kujunesid keeled iseseisvalt ja igal keelel on oma eripärane trajektoor ning kirjanduslik pärand.