Linnakutsar
Linnakuulutaja on isik, kes on tööle võetud linnavolikogu poolt, et teha tänavatel avalikke kuulutusi. Hüüdjat võib kasutada ka kohtu- või ametlike teadaannete puhul. Kuulutajad riietuvad tihtipeale keerukalt, mis on tuntud 18. sajandist alates, kandes punast ja kuldset rüüd, valgeid põlvpükse, musti saapaid ja trikoorimütsi.
Nad kannavad käekella, et teha valju häält, ja hüüavad enne kuulutuste tegemist sõnad "Oyez, Oyez, Oyez!". Sõna "Oyez" tähendab "kuulake", mis on üleskutse vaikimisele ja tähelepanule. Oyez tuleneb anglo-norraani sõnast, mis tähendab "kuulake". Mõned linnakutsujate väljakuulutused on salvestatud raamatutes, mida nimetatakse väljakuulutuste raamatuks Chesteri väljakuulutuste raamatus 19. sajandi algusest on kirjas linnakutsujate üleskutse "O Yes, O Yes!".
Ajalugu
Inglismaa
Keskaegses Inglismaal olid linnakuulutajad tähtsaim viis uudiste levitamiseks linnarahvaga. Paljud ei osanud ajalehte lugeda. Kuninglikud väljakuulutused, kohalikud määrused, turupäevad, reklaamid ja isegi suhkru leivamüük kuulutati sajandeid välja kellamehe või linnakuulutaja poolt. 1798. aasta jõulude ajal müüs Chesteri kanalikompanii suhkrut, mis oli nende pakettlaevas kahjustatud, ja seda kuulutas linnakuulutaja.
Chesteri esimene "belman" oli 1540. aastal. Talle maksti ühe (vana) penny'i "millegi kaduma läinud asja eest" ja 4 vana penny'i matusetseremoonia juhtimise eest. 1681. aastal pidi "päevakellamees kogu linnas avaldama tuleohutusseaduse, et kõikidel majadel peavad olema plekk-katused, mitte rookatused". 1553. aastal maksti väljakuulutajale 13 vana penni "ridunge the banes" (Chesteri müsteeriumietenduste või kuulutuste lugemine) eest. Aastal 1598 oli kellamees Richard Woodcock ilmselt riietatud sarnaselt Londoni kellamehega, sest tal oli "mõlemast otsast typt typt ja keskelt hõbedaga kaunistatud tymber mast" (hõbedase kaunistusega puupulk).
1620. aastal toimus ristteel taplus lihunike ja pagarite vahel, kus "Cryer murdis oma Mace in peeces Amonge them" (murdis oma hõbepulga nende seas). 1607. aastal luges üks avalik teade, mida George Tunnall, kellamees, luges, et prügi jõkke laskmine on ebaseaduslik.
1656. aastal on Gloucesteris asuva St Mary le Crypt'i koguduse registris kirjas, et abielukuulutused on "avaldatud kellamehe poolt".
1715. aastal registreeris üks kohalik mees, et "Belman Ristil ... loeb avalikult linnapea nimel välja kuulutuse, mis käsib kõigil linnas viibivatel isikutel olla rahumeelse ja tsiviilkäitumisega, mitte käia öösel ebamõistlikel kellaaegadel tänavatel või ridades ringi". 1743. aastal võttis John Posnitt üle "päevase ja öise kellamehe" ametikoha. []
1792. aastal oli Chesteris päevane ja öine kellamees John Yarwood ja kellamees William Ratcliffe, kuid 1835. aastaks näib olevat olnud ainult üks ametikoht. Alles 1998. aastal oli Chesteris taas nii helikandja kui ka kellamees.
Linnakandjad olid kuningliku kaitse all, sest mõnikord tõid nad halbu uudiseid, näiteks maksutõusu. Tänaseni on kõik Briti Rahvaste Ühenduse linnakuulutajad kaitstud vana inglise seaduse alusel, mille kohaselt "ei tohi neid oma ülesannete täitmisel takistada ega segada". Linnakuulutaja vigastamist või kahjustamist peeti riigireetmiseks valitseva monarhia vastu. Termin "Posting A Notice" (teate avaldamine) tuleneb linnakuulutaja tegevusest, kes pärast oma sõnumi lugemist linnarahvale kinnitas selle kohaliku kõrtsi uksepostile.
Euroopa
Nii nagu Inglismaal, olid linnakuulutajad kõige tähtsam viis uudiste edastamiseks linnarahvale, sest paljud inimesed ei osanud ajalehti lugeda ega kirjutada. Kuulutused, kohalikud määrused, turupäevad, kuulutused kuulutati välja kellamehe või linnakuulutaja poolt.
Hüüdjad ei olnud alati mehed, paljud linnahüüdjad olid naised. Kellad ei olnud ainus viis müra tekitamiseks - Hollandis kasutati sageli gongi, Prantsusmaal kasutati trummi või jahisarve.
Peter Moore, Westminsteri linna linnakutsar.
Kaasaegsed linnakutsujad
Viimaste maailmameistrivõistluste parimaks riietatud linnakutsariks ja saatjaks osutusid Peter ja Maureen Taunton [1] Staffordi krahvkonnalinnast Ühendkuningriigis. Nad on ka Suurbritannia 2008. aasta parima riietusega linnakutseliste konkursi tiitliomanikud, mis toimus Alnwickis Loyal Company of Town Criers'ile. Samuti on nad 2007. aastal Hastingsis toimunud riikliku linnakuulutaja võistluse parimaks riietatud kuulutaja.
Peter Moore on olnud Londoni linnakuulutaja [2] juba üle 30 aasta. Ta on Londoni linnapea, Westminsteri linna ja Londoni linnaosade linnakuulutaja. Ta on ka Londoni linna vabamüürlane ja Liveryman.
Alan Myatt hoiab maailma rekordit kui kõige valjem linnahüüdja 112,8 detsibelliga.
Vajadus linnakutsarite järele on kadunud ja nad on muutunud osaks kohalikust folkloorist. Tänapäevaste linnakutsarite jaoks korraldatakse Euroopa ja maailmameistrivõistlusi.
