Linnakuulutaja: ajalooline linnakutsuja ja avalike teadaannete esitaja
Avasta Linnakuulutaja lummav ajalugu: traditsiooniline avalike teadaannete esitleja, kostüümid, hüüd "Oyez" ja tema roll linnaelus läbi sajandite.
Linnakuulutaja on ametnik või linnavalitsuse poolt määratud isik, kelle ülesandeks on avalikult kuulutada välja ametlikke teadaandeid, korraldusi ja teateid tänavatel või kogunemiskohtades. Traditsiooniliselt olid kuulutajad olulised meediateenistuse puudumise ajastul, kui teavet tuli kiiresti ja laialdaselt jagada — see võis hõlmata seadusesätteid, kohtukuulutusi, turu- ja sadamateateid, maksuteateid ning hädaolukorra teateid.
Ajalooline taust
Linnakuulutajate ametikohad on teada keskajast alates ning eriti levinud olid nad Euroopa linnades 16.–19. sajandil. Kuna trükimeedia ja elektroonilise side võimalused olid nappid, kandis linnakuulutaja avaliku teabe viimise eest suurt vastutust: ta liikus linnas ringi ja kuulutas valju häälega ette tähtsad sõnumid. Sageli kuulus tema tööülesannete hulka ka koerte ja loomade kadumise teatamine, kaubanduse ja pidustuste kuulutamine ning kohtute kuulutuste ette lugemine.
Rituaal, fraasid ja tähendused
Enne kuulutuse ülelugemist tõmbas kuulutaja tavaliselt tähelepanu kellukese või helistiga ning alustas lustaka või ametliku fraasiga. Kuulutajate tuntud hüüe on "Oyez, Oyez, Oyez!" Sõna Oyez tähendab "kuulake" ning tuleneb anglo-norraani sõnast, mille vasteid kasutati kutsumaks kuulajaid vaikima ja pöörama tähelepanu olulisele teatele. Mõned ajaloolised väljakuulutused on säilinud kirjalikes väljaannetes: näiteks 19. sajandi alguse väljakuulutused on talletatud Chesteri väljakuulutuste raamatus, kus esineb ka variant "O Yes, O Yes!".
Riietus ja tunnused
Kuulutaja välimus oli sageli pidulik ja silmapaistev, et tõmmata tähelepanu ja rõhutada ametlikkust. Tüüpiline uniform koosneb järgmistest elementidest:
- punakas-kuldne rüüp või mantlikujuline rõivas;
- valged põlvpüksid ja kõrged saapad;
- trikoorimüts või muu pidulik peaesine;
- kelluke või helistin tähelepanu tõmbamiseks; mõnikord ka suurobjekt (silt või sümboolne sau).
Töö ja oskused
Hea linnakuulutaja peab olema kõlava ja selge häälega, suutma tekste ladusalt ette lugeda ning järgima ametlikku protokolli. Töö nõuab ka head mälu, avaliku esinemise kogemust ning teadmisi linna- või riigikorraldusest. Kuulutaja võib olla ametlikult palkatud linna poolt või tegutseda vabatahtlikult pidulike ürituste ja turismiürituste raames.
Tänapäevane roll ja pärand
Tänapäeval on linnakuulutajate praktiline roll vähenenud trükimeedia, raadio, televisiooni ja interneti tõttu, kuid paljud linnad hoiavad seda traditsiooni elus kui kultuuripärandit ja turismiatraktsiooni. Kaasaegsed linnakuulutajad osalevad sageli ajaloolistel rekonstruktsioonidel, linnafestivalidel, avamisüritustel ja heategevusüritustel. Samuti korraldatakse rahvusvahelisi linnakuulutajate võistlusi ja maailmameistrivõistlusi, kus hinnatakse hääleulatust, ettekandeviisi ja kostüümi autentsust.
Kokkuvõte
Linnakuulutaja on ajalooliselt olnud oluline linnaametnik, kes vahendas linnaelanikele ametlikku teavet avalikel platsidel ja tänavatel. Kuigi nende igapäevane praktiline tähtsus on tänapäeval vähenenud, on kuulutajate rituaalid, kostüümid ja värvikad fraasid jäänud väärtuslikuks osaks kultuurilisest pärandist ning elavaks osaks mitmete linnade avalikust elust.
Ajalugu
Inglismaa
Keskaegses Inglismaal olid linnakuulutajad tähtsaim viis uudiste levitamiseks linnarahvaga. Paljud ei osanud ajalehte lugeda. Kuninglikud väljakuulutused, kohalikud määrused, turupäevad, reklaamid ja isegi suhkru leivamüük kuulutati sajandeid välja kellamehe või linnakuulutaja poolt. 1798. aasta jõulude ajal müüs Chesteri kanalikompanii suhkrut, mis oli nende pakettlaevas kahjustatud, ja seda kuulutas linnakuulutaja.
Chesteri esimene "belman" oli 1540. aastal. Talle maksti ühe (vana) penny'i "millegi kaduma läinud asja eest" ja 4 vana penny'i matusetseremoonia juhtimise eest. 1681. aastal pidi "päevakellamees kogu linnas avaldama tuleohutusseaduse, et kõikidel majadel peavad olema plekk-katused, mitte rookatused". 1553. aastal maksti väljakuulutajale 13 vana penni "ridunge the banes" (Chesteri müsteeriumietenduste või kuulutuste lugemine) eest. Aastal 1598 oli kellamees Richard Woodcock ilmselt riietatud sarnaselt Londoni kellamehega, sest tal oli "mõlemast otsast typt typt ja keskelt hõbedaga kaunistatud tymber mast" (hõbedase kaunistusega puupulk).
1620. aastal toimus ristteel taplus lihunike ja pagarite vahel, kus "Cryer murdis oma Mace in peeces Amonge them" (murdis oma hõbepulga nende seas). 1607. aastal luges üks avalik teade, mida George Tunnall, kellamees, luges, et prügi jõkke laskmine on ebaseaduslik.
1656. aastal on Gloucesteris asuva St Mary le Crypt'i koguduse registris kirjas, et abielukuulutused on "avaldatud kellamehe poolt".
1715. aastal registreeris üks kohalik mees, et "Belman Ristil ... loeb avalikult linnapea nimel välja kuulutuse, mis käsib kõigil linnas viibivatel isikutel olla rahumeelse ja tsiviilkäitumisega, mitte käia öösel ebamõistlikel kellaaegadel tänavatel või ridades ringi". 1743. aastal võttis John Posnitt üle "päevase ja öise kellamehe" ametikoha. []
1792. aastal oli Chesteris päevane ja öine kellamees John Yarwood ja kellamees William Ratcliffe, kuid 1835. aastaks näib olevat olnud ainult üks ametikoht. Alles 1998. aastal oli Chesteris taas nii helikandja kui ka kellamees.
Linnakandjad olid kuningliku kaitse all, sest mõnikord tõid nad halbu uudiseid, näiteks maksutõusu. Tänaseni on kõik Briti Rahvaste Ühenduse linnakuulutajad kaitstud vana inglise seaduse alusel, mille kohaselt "ei tohi neid oma ülesannete täitmisel takistada ega segada". Linnakuulutaja vigastamist või kahjustamist peeti riigireetmiseks valitseva monarhia vastu. Termin "Posting A Notice" (teate avaldamine) tuleneb linnakuulutaja tegevusest, kes pärast oma sõnumi lugemist linnarahvale kinnitas selle kohaliku kõrtsi uksepostile.
Euroopa
Nii nagu Inglismaal, olid linnakuulutajad kõige tähtsam viis uudiste edastamiseks linnarahvale, sest paljud inimesed ei osanud ajalehti lugeda ega kirjutada. Kuulutused, kohalikud määrused, turupäevad, kuulutused kuulutati välja kellamehe või linnakuulutaja poolt.
Hüüdjad ei olnud alati mehed, paljud linnahüüdjad olid naised. Kellad ei olnud ainus viis müra tekitamiseks - Hollandis kasutati sageli gongi, Prantsusmaal kasutati trummi või jahisarve.
Peter Moore, Westminsteri linna linnakutsar.
Kaasaegsed linnakutsujad
Viimaste maailmameistrivõistluste parimaks riietatud linnakutsariks ja saatjaks osutusid Peter ja Maureen Taunton [1] Staffordi krahvkonnalinnast Ühendkuningriigis. Nad on ka Suurbritannia 2008. aasta parima riietusega linnakutseliste konkursi tiitliomanikud, mis toimus Alnwickis Loyal Company of Town Criers'ile. Samuti on nad 2007. aastal Hastingsis toimunud riikliku linnakuulutaja võistluse parimaks riietatud kuulutaja.
Peter Moore on olnud Londoni linnakuulutaja [2] juba üle 30 aasta. Ta on Londoni linnapea, Westminsteri linna ja Londoni linnaosade linnakuulutaja. Ta on ka Londoni linna vabamüürlane ja Liveryman.
Alan Myatt hoiab maailma rekordit kui kõige valjem linnahüüdja 112,8 detsibelliga.
Vajadus linnakutsarite järele on kadunud ja nad on muutunud osaks kohalikust folkloorist. Tänapäevaste linnakutsarite jaoks korraldatakse Euroopa ja maailmameistrivõistlusi.
Otsige