Toonikeel: mis see on? Definitsioon, tunnused ja näited

Toonikeel: mis see on — selge definitsioon, peamised tunnused ja praktilised näited Hiinast Aafrikani; kiire juhend õppijale ja keeleteadlasele.

Toonikeel ehk tonaalne keel on keel, milles sõnad võivad lisaks konsonantidele ja vokaalidele erineda ka toonide (nagu helikõrgused muusikas) poolest.

Paljud Aasia keeled on toonikeeled, näiteks hiina, vietnami, tai ja pandžabi keeled. Enamik keeli, sealhulgas indoeuroopa keeled, nagu inglise keel, ei ole toonikeeled, kuid pandžabi keel on erand. Lisaks sellele kasutavad ka paljud Aafrika keeled, nagu jorùbá, igbo, luganda, ewe ja zulu, toonikeelt.

Mõnes keeles on oluline hoopis kõrguse rõhk. Sõna tähendus võib siis muutuda, kui rõhutatakse teist silpi. Näited on näiteks vanakreeka, heebrea, rootsi, norra, serbohorvaadi, leedu ja mõned Aasia keeled, näiteks jaapani keel. Häälikute rõhk erineb aga toonidest.

Mis tähendab „toon” keeleteaduses?

Toon viitab silbi või sõna juures kasutatavale helikõrguse mustrile, mis on tähendust eristav (st fonoloogiliselt oluline). Toon võib olla:

• tase (level) toon – konstantselt kõrge, keskmine või madal heli (näiteks mõned Aafrika keeled);
• kontuurtoon – kõver, mis liigub kõrgest madalasse (vms), nt hiina mandariini langus- või tõusukontuur;
• segatoonkombinatsioonid – keeled võivad kasutada nii taseme- kui ka kontuurtoone ning lisaks foneetilisi efekte nagu downstep või hääle värvused.

Kuidas toonid mõjutavad tähendust — näited

Toonid võivad sõna tähendust muuta sama viisil nagu tähevahe või vokaali muutmine. Mõned tuntud näited:

• Mandariini hiina (nord) nelja tooni näide: mā (妈, „ema”), má (麻, „kanep”), mǎ (马, „hobune”), mà (骂, „keelduma/karjuma”).
• Vietnam, kus üks silp võib kanda kuni kuut erinevat tooni (nt ma, má, mà, mả, mã, mạ) – iga toon annab erineva tähenduse.
• Aafrika keeled nagu jorùbá kasutavad kõrgeid ja madalaid toone ning toonide kombinatsioonid eristavad sõnu.

Toonide tüübid ja keelelised funktsioonid

Toonid võivad olla leksikaalsed (eristavad sõnu) või grammatikalised (näitavad grammatilisi suhteid, nt minevik vs olevik). Mõned olulised nähtused:

• Tonaalne sandhi – toonide muutumine kontekstis (näiteks mandariini kahe 3. tooni järgnev kombinatsioon: nǐ hǎo hääldatakse tavaliselt ní hǎo);
• neutraaltoon – mõnes keeles (nt mandariinis) võivad funktsionaalsed sõnad kanda nõrka või neutraalset tooni;
• ajalugu ja muutused – toonid võivad tekkida ajaloolise häälikukaotuse tagajärjel (nt pandžabi toonid on seotud teatud konsonantiliste muutustega keele ajaloo jooksul).

Toon vs rõhk (stress) ja intonatsioon

On oluline eristada kolme asja:

• Toon – helikõrguse mustrid, mis eristavad sõnu (fonemaatiline);
• Rõhk (stress) – silbi tugevnemine sõnalisele rõhule, mis võib tähendust muuta mõnes keeles (näiteks teatud indoeuroopa keeltes);
• Intonatsioon – lause tasemel helikõrguse kõver, mis väljendab küsimust, rõhutamist või emotsiooni, kuid tavaliselt ei muuda üksikute sõnade leksikaalset tähendust.

Mõned keeled (nt jaapani) on pigem toonirõhulised või häälestatud rõhuga ja on palju keeli, mis kasutavad intonatsiooni verbaalseks funktsiooniks ilma tonaalse süsteemita.

Kuidas õppida toonikeelt — praktilised nõuanded

• Kuula palju emakeelsete esinejate kõnet ja jälgi helikõrguse mustreid.
• Korda ja imiteeri: alusta lihtsatest ühe-silbilistest sõnadest, seejärel edasi kahe- ja kolmesilbilistele kombinatsioonidele.
• Õpi minimalpaarid (sõnad, mis erinevad ainult toonilt) — need aitavad toonierinevusi selgelt tajuda.
• Kasutage visuaalseid abivahendeid (toonikaardid, kõverad) ja helisalvestusi oma hääle võrdlemiseks.
• Ole kannatlik: kõnelejad, kelle emakeel ei ole tooniline, kogevad toonide eristamisel algul raskusi, kuid regulaarne harjutus ja tagasiside toovad edusamme.

Veel tähelepanekuid

Toonid on keeltes väga mitmekesised: mõnes keeles on vaid kaks taset (nt kõrge ja madal), teises võib olla mitu taset ja kontuuri. Lisaks mõjutavad sotsiolinguistilised tegurid, dialektid ja kõneolukord seda, kuidas toonid kõlavad ja kuidas neid kasutatakse. Toonide uurimine ühendab foneetikat, fonoloogiat ja keeleajalugu ning on oluline osa maailma keelte mitmekesisusest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on helikeel?

K: Milliseid keeli peetakse tonaalseks?

K: Kas indoeuroopa keeled, nagu inglise ja hindi, loetakse tonaalseks keeleks?

K: Kuidas muutub sõna tähendus, kui rõhutatakse erinevat silpi?

K: Kuidas erineb helikõrguse rõhk toonidest?

K: Kas on võimalik muuta toonide õppimine mittekodanike jaoks lihtsamaks?

Otsing