Toonikeel
Toonikeel ehk tonaalne keel on keel, milles sõnad võivad lisaks konsonantidele ja vokaalidele erineda ka toonide (nagu helikõrgused muusikas) poolest.
Paljud Aasia keeled on toonikeeled, näiteks hiina, vietnami, tai ja pandžabi keeled. Enamik keeli, sealhulgas indoeuroopa keeled, nagu inglise keel, ei ole toonikeeled, kuid pandžabi keel on erand. Lisaks sellele kasutavad ka paljud Aafrika keeled, nagu jorùbá, igbo, luganda, ewe ja zulu, toonikeelt.
Mõnes keeles on oluline hoopis kõrguse rõhk. Sõna tähendus võib siis muutuda, kui rõhutatakse teist silpi. Näited on näiteks vanakreeka, heebrea, rootsi, norra, serbohorvaadi, leedu ja mõned Aasia keeled, näiteks jaapani keel. Häälikute rõhk erineb aga toonidest.
Mõned toonid võivad kõlada sarnaselt inimestele, kes ei räägi toonikeelt. Need on nende inimeste jaoks kõige raskem osa toonikeele õppimisest.
Näide
Mandariini keeles on lauses ma ma ma ma ma (麻媽罵馬) neli erinevat sõna. Kui numbreid tuvastada toonid, saab neid kirjutada ma2 ma1 ma4 ma3, mis tähendab "kanepi ema sõimab hobust". Mõned romaniseerimisviisid tähistavad iga tooni erineva kirjapildiga; ma2 ma1 ma4 ma3 Pinyinis kirjutataks Gwoyeu Romatzyhis ma mha mah maa. Enamik kasutab numbreid või rõhumärke (mā má mǎ mà Pinyinis). On üks lõik nimega Lõvisöömise poeet kivikõrtsis (施氏食獅史). Selles on 92 tähemärki; kõiki loetakse mandariini keeles ühtemoodi ("shi"), kuid erinevate toonidega.
Mandariini keeles ei ole palju silpe: sõnad "ema", "kanepi", "hobune", "sõimamine" ja sõna, mis pannakse lause lõppu, et see oleks küsimus, hääldatakse kõik "ma:".
- "Ema" on "ma", mis on kõrge ja tasane.
- "Kanep" on "ma", mis algab madalalt ja lõpeb kõrgelt.
- "Hobune" on "ma", mis algab üsna kõrgelt, langeb väga madalale ja läheb siis jälle üles.
- "Scold" on "ma", mis algab kõrgelt ja lõpeb madalalt.
- Küsimuse tegemiseks lisatakse lõppu "ma", kuid see on väga pehme ja lühike ning umbes samal tasemel.
Mandariini keeles on "esimene toon", "teine toon", "kolmas toon", "neljas toon" ja "neutraalne toon". Teistes hiina murretes on rohkem toone, mõnes koguni kaksteist.
Toonusmärgised
Vietnami keeles ja Pinyinis kasutatakse aktsente ladina tähestiku toonimärkidena. Iga aktsent näitab silbi muudetud kõla. Enamikul silpidel on ainult üks toonimärk, kuid silbi tähed võivad olla muudetud teiste märkidega. Silbid moodustavad tavaliselt ühe sõna häälikuteta liitsõnades.
Pinyinil võivad olla stiilierinevused, sest selle kasutamine aitab lääne inimesi. Teisalt on vietnami keelel rahvuslik kirjaviis, mis järgib ja kasutab alati sama stiili.
Küsimused ja vastused
K: Mis on helikeel?
V: Toonikeel on keel, milles sõnad võivad lisaks konsonantidele ja vokaalidele erineda ka toonide (nagu helikõrgused muusikas) poolest.
K: Milliseid keeli peetakse tonaalseks?
V: Tonaalseks keeleks peetakse hiina, vietnami, tai, lao, hmongi, pandžabi, sületi, tšittagoni, jorùbá, igbo, luganda, ewe ja tšerokee keelt.
K: Kas indoeuroopa keeled, nagu inglise ja hindi, loetakse tonaalseks keeleks?
V: Ei. Neid ei peeta toonuskeelteks, kuid nad võivad kasutada toonust erinevalt. Mõnes neist keeltest on oluline hoopis helikõrgusaktsent.
K: Kuidas muutub sõna tähendus, kui rõhutatakse erinevat silpi?
V: Sõna tähendus võib muutuda, kui teine silp on rõhutatud. Näitena võib tuua vanakreeka, heebrea keele, rootsi keele, norra keele, serbohorvaadi ja leedu keele ning mõned Aasia keeled, nagu jaapani ja korea keel.
K: Kuidas erineb helikõrguse rõhk toonidest?
V: Hääldusaktsent erineb toonidest, sest mõned toonid võivad inimestele, kes keelt emakeelena ei räägi, kõlada sarnaselt. Seetõttu on need nende inimeste jaoks keele õppimise kõige raskem osa.
K: Kas on võimalik muuta toonide õppimine mittekodanike jaoks lihtsamaks?
V: Toonide õppimine võib olla emakeelena mittekõnelejatele raske, kuid on olemas vahendid, mis annavad nõu, kuidas neid tõhusamalt õppida, näiteks kuulamisharjutused või mnemooniliste vahendite kasutamine, mis aitavad meeles pidada teatud helisid või mustreid, mis on seotud konkreetsete sõnade või fraasidega õpitavas keeles.
