Serbohorvaadi keel: definitsioon, murded ja tähestikud

Serbohorvaadi keel: põhjalik ülevaade definitsioonist, murretest ja kirillitsa vs ladina tähestikust — horvaadi, serbia, bosnia ja montenegro keelte sarnasused.

Serbohorvaadi keel on laialt kasutatav slaavi keel, mida räägitakse tänapäeval peamiselt Horvaatias, Serbias, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Montenegros. Aastatel 1954–1992 oli see üks Jugoslaavia ametlikest keeltest (teised olid sloveeni ja makedoonia keel). Terminit serbohorvaadia keel kasutati esmakordselt 1830. aastatel. Tänapäeval räägitakse sageli eraldi standarditest — horvaadi, serbia, bosnia ja montenegro keeltest — kuigi tegemist on väga lähedaste omavahel aru saada võimaldavate variatsioonidega. Uuringud on näidanud, et seda, mida varem nimetati üheks "serbohorvaadi keeleks", võib kirjeldada mitme omavahel seotud murde ja standardi kogumina; mõnele inimesele tundub seetõttu, et "serbohorvaadi keelt" ühtse nimetusena ei eksisteeri. Rääkimise ja kirjutamise puhul kasutatakse eri piirkondades nii kirillitsa tähestikku kui ka ladina tähestikku, mis lihtsustatult väljendab keele digraafiat ja poliitilis-sotsiaalseid erinevusi.

Murded ja standardid

Keelel on mitu suuremat murdegruppi: štokaviaani, čakaviani ja kajkaviani. Kõigi tänapäevastes ametlikes standardites (horvaadi, serbia, bosnia ja montenegro) on valdavaks baasiks štokaviaani murdevariant. Štokaviaani sees on oluline häälduslik erinevus, mille aluseks on niinimetatud yat-refleks: sellest tekivad kolm hääldusvarianti — ijekavian, ekavian ja ikavian. Näited, mis illustreerivad erinevusi:

„piim” — ijekavianis: mlijeko, ekavianis: mleko, ikavianis: mliko;
„mis” — võib esineda kujul što/šta sõltuvalt murdest.

Need häälduslikud ja leksikaalsed erinevused ei takista üldiselt vastastikust arusaamist, kuid standardkeelte tasandil on tehtud erinevaid valikuid sõnavara, õigekirja ja väljendusviiside osas.

Keel kui identiteedi küsimus

Keel või murre on tihti tugev rahvusliku ja kultuurilise identiteedi sümbol. Jugoslaavia lagunemise järel (1990ndatel) hakkasid riigid ja kultuuriasutused rõhutama oma keelelisi eripärasid ning arendama eraldiseisvaid standardeid ja õigekeelsusjuhendeid. Samas on lingvistiline seisukoht, et tegemist on läbilõikavate ja omavahel kõrge arusaadavusega variantide rühmaga. Standardid erinevad üksteisest eelkõige:

ortograafiliste ja püsivamate õigekirjareeglite poolest (nt sõnavalik);
kirja kasutuse poolest (mõnes kohas eelistatakse kirillitsa tähestikku, teises ladina tähestikku);
riikliku ja haridusliku standardiseerimise kaudu tugevdunud normide poolest.

Seega on küsimus „kas see on üks keel või mitu” osaliselt teaduslik ja osaliselt poliitiline.

Tähestikud ja kirjutussüsteemid

Üks märkimisväärne tunnus on see, et piirkonnas kasutatakse kahte erinevat tähestikku. Kirillitsa tähestikku kasutatakse laialdaselt Serbias ning on pikka aega olnud serbia kultuuritraditsiooni osa (Vuk Karadžići keele- ja õigekirjareformid mängisid siin olulist rolli). Ladina tähestikku propageerisid ja standardiseerisid 19. sajandi alguses kroatide kirjamehed (nt Ljudevit Gaj); seda kasutatakse kõigis Horvaatia ametlikes tekstides ning laiemalt ka Bosnias ja Montenegros. Mõlemas tähestikus on välja kujunenud ametlikud ortograafiastandardid; mõned riigid ja institutsioonid eelistavad üht tähestikku teisele, kuid igapäevane praktika võib varieeruda (meedia, internet, religioossed tekstid jm).

Kirjanduslik ja ametlik kasutus

Kõigil mainitud piirkondadel on rikkalik kirjandus- ja kultuuripärand, milles on mõjutusi nii kiriklikust traditsioonist kui ka rahvuslikust kirjandusest. Standardkeelte kujunemisel on olulised olnud keeleteadlased ja kultuuritegelased, kes on panustanud õigekirja ja sõnavara normide loomisesse. Pärast 1990ndaid on iga riigi ametlikud keeleinstitutsioonid (nt teadus- ja keeleakadeemiad) avaldanud oma juhendeid ja sõnaraamatuid, mis peegeldavad rahvuslikke eelistusi.

Lõppsõna

Üldiselt võib öelda, et serbohorvaadi kirjeldamiseks sobib terminina pigem „murde ja külade keelkondade kogum”, millel on mitu omavahel arusaadavat standardit. Keeltesilmade erinevused on piisavalt väikesed, et tagada suhtlemine, kuid samas piisavalt olulised, et kujundada eraldi keelepoliitikat ja identiteeti. Kui huvitab täpsemalt mõni murre, õigekiri või tähestiku kasutus mingis konkreetses riigis (nt Horvaatia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina või Montenegro), saan sellele teemale süvitsi minna ja tuua näiteid ning viiteid tähtsamatele keeleallikatele.

Tänavamärk Daljis, Horvaatias, millel on tänavanimed horvaadi ja serbia keeles.

Erinevad murded

serbohorvaadi keel Balkani poolsaarel, 2005. aastal

Küsimused ja vastused

K: Mis on serbohorvaadi keel?

V: Serbohorvaadi keel on lõunaslaavi keel, mida räägitakse tänapäeva Horvaatias, Serbias, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Montenegros.

K: Kuidas on serbohorvaadi keel jagunenud?

V: Pärast Jugoslaavia lagunemist on see jagunenud neljaks variandiks.

K: Millisest dialektist on serbohorvaadi keel pärit?

V: Kõik selle keele variandid põhinevad ühel murrakul, stokaviakeelel.

K: Kas eri variantide kõnelejad saavad üksteisest aru?

V: Jah, nende variantide kõnelejad mõistavad üksteist.

K: Kus räägitakse tänapäeval serbohorvaadi keelt?

V: Serbohorvaadi keelt räägitakse tänapäeva Horvaatias, Serbias, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Montenegros.

K: Kui palju on selle keele variante?

V: Keelest on neli varianti.