Horvaadi keelt räägitakse peamiselt Horvaatias ja Bosnias ja Hertsegoviinas ning mitmetes teistes Euroopa riikides. Horvaadi keel kuulub lõuna-slaavi keelte hulka ning on sugulaskeelena lähedane bosnia ja serbia keeltele; neid kolm koos moodustavad tihti ühe laiema keelevariandi. Horvaadia keele grammatika ja kirjakeele normid on põhjalikult uuritud – vaata ka üldist kirjeldust siin: grammatika. Traditsiooniliselt jaguneb horvaadi kõne mitmeks rahvakeeleks: rahvakeelest kõneledes eristatakse peamiselt kajkavi, tšakavi ja štokavi murdeid (kajakavi keel, tšakavi keel ja štokavi keel).

Ajalooline taust ja kirjakeele kujunemine

Horvaadi keele kodifitseerimise algus ulatub 17. sajandi algusesse. Esimene tuntud grammatika avaldati 1604. aastal Bartol Kašići poolt ladina keeles (ladina), mille kaudu hakati keele reegleid ametlikult kirja panema. Aastail 1604–1836 ilmus kokku mitu (u 17) grammatikaõpikuid, millest enamik keskendus Štokavi murdele, kuid leidus ka töid kajkavi ja teiste murrete kohta.

19. sajandil toimus horvaadi kirjakeele ja ortograafia oluline areng: esile kerkisid rahvuslikud liikumised ning standardi kujunemine, mille käigus said määravaks Štokavi alusel loodud normid. Näiteks ilmusid 19. sajandi alguses grammatika- ja keeleuurimustööd nagu Šime Starčevići "Nova ricsoslovnica illiricka" (1812) ja Ignjat Alojzije Brlići "Grammatik der illyrischen Sprache" (1833). Juba enne 19. sajandit olid kolm suurt murdegruppi laialdaselt kasutuses, ent murdeline üleskirjutamise tava erines piirkonniti: Aadria mere ranniku lähedal mõjutasid keelekuju tihti kõnelaadi ja sõnavara poolest rohkem itaalia, samal ajal kui lääne- ja põhjaosas püsisid mõjujäljed ungari keelest.

Varasemates grammatikates kasutati sageli kolme aksendinäitajat (nimetatud traditsiooniliselt näiteks terav, "tõsine" ja "ümbermõõdu"); Starčevići grammatika oli selles suhtes erand, kuna selles rakendati nelja-aktsendilist süsteemi. 19. sajandil pakkus välja ka Ljudevit Gaj uue tähekujulise lahenduse, inspiratsiooniks osaliselt tšehhi ortograafia: mitmed tähed, mida tänapäeval peetakse horvaadi kirjakeele osaks, pärinevad sellest ettepanekust. Aktsepteeriti tähed č, ž ja š ning mõne heliga seoses kasutati ka poola tähevarianti ć. Muude foneemide tähistamiseks kasutati algselt ka digraafe (nt ie, lj, nj, dž); hiljem tehti muudatusi (nt dj või gj asendati märgiga đ vastavalt Đuro Daničići ettepanekule).

Kirjasüsteem ja ortograafia

Horvaadi kirjakeel kasutab peamiselt ladina tähestikku (Gaj'i ortograafia ehk Gajica), mis sai laialdaseks 19. sajandil. Ajalooliselt on piirkonnas kasutatud ka glagolitsat (kirikusalaseid tekste) ning mõnel alal oli kohati kasutuses ka kirillitsa, kuid tänapäeval on ladina kiri ühtne ja ametlik kirjakiri Horvaatias.

Murred ja standardkeel

Horvaadi murded jagunevad peamiselt kolme suuremasse rühma: kajkavi (kajakavi), tšakavi (tšakavi) ja štokavi (štokavi). Standardne kirjakeel põhineb peamiselt Štokavi murdel, eelkõige selle uuematel (neo-štokavi) alamvariantidel, kuid säilitab mõningast murdelist mitmekesisust ja regionaalseid sõnu. Tänapäeval on horvaadi keel riiklikke norme järgides standardiseeritud ja õpetatakse koolides, seda kasutatakse ametlikus halduses, meedias ning kirjanduses.

Peamised grammatilised jooned

  • Morfofonoloogia: rikkalik häälikusüsteem ja foneemide tähistus ortograafias (täishäälikute pikkus ja toonilised erinevused on varasemates normides olulised).
  • Sõnavormid: nimisõnadel on kolm grammatilist sugu (meessooline, naissooline, keskvõrdne) ning sõnalõpu muutused näitavad pööramist ja käändeid.
  • Käändesüsteem: nimisõnad, omadussõnad ja asesõnad pöörduvad seitsmes käänes (nominatiiv, genitiiv, datiiv, akusatiiv, vokatiiv, instruktiiv, lokatiiv/illesiiv – nimetused võivad grammatikates varieeruda).
  • Verbid: eristavad aspekti (perfektiivne vs. imperfektiivne), mitmeid pöördelisi vorme ja ajavorme (olemas on olevik, minevikuvormid – lihtne ja liitmine – ning tulevikuvormid), samuti on tähtis tegusõna aspekti-roll tähenduse nüansseerimisel.
  • Sõnajärje ja klitikute paiknemine: horvaadi keel lubab suhteliselt vaba sõnajärge, kuid teatud paigutust mõjutavad rõhk, informatsiooni fookus ja reeglid klitikute kohta.

Tänapäev ja institutsioonid

Tänapäeval on horvaadi keel Horvaatia ametlik keel ning üks ametlikest keeltest ka Bosnias ja Hertsegoviinas (sõltuvalt piirkonnast). Keele normide ja sõnavara küsimustega tegelevad teadus- ja keeleasutused, ning horvaadi keelalased ressursid, õpikud ja sõnastikud on laialdaselt kättesaadavad nii trükis kui ka veebis (nt riiklikud keeleinstituudid ja veebipõhised sõnaraamatud).

Kui soovite horvaadi keelt õppida, tasub alustada standardkirjanduse ja –õpikute, helimaterjalide ning murdenäidistega tutvumisest, et saada nii kirjakeele kui ka kõnemurde mitmekülgne ülevaade.