Selge nähtavuse doktriin
Selge nähtavuse doktriin võimaldab õiguskaitseametnikel koguda tõendeid või salakaupa, mis on seaduslikul kohaloleku ajal selgesti nähtaval. See on erand läbiotsimismääruses sätestatud esemetest ja neljanda muudatuse kaitsest põhjendamatute läbiotsimiste ja konfiskeerimiste vastu. See doktriin põhineb Ameerika Ühendriikide ülemkohtu otsusel Horton vs. California. Kohus otsustas, et neljas seadusemuudatus ei keela igasuguste ilmselgelt nähtavate tõendite konfiskeerimist ilma vahistamismääruseta.
Hortoni test
Selleks, et kinnipidamist saaks toetada lihtsa vaatamise doktriini alusel, peavad olema täidetud kolm tingimust, mis kõik peavad olema täidetud:
- ese peab olema ametnikule nähtaval,
- ametnik peab seaduslikult viibima kohas, kus ta tõendi avastas, ja
- tõendite süüstavus peab olema kohe ilmne.
Tingimused
Selleks, et ametnik saaks eseme konfiskeerida, peab tal olema tõenäoline põhjus arvata, et ese on kuriteo tõend või salakauba. Politsei ei tohi esemeid parema ülevaate saamiseks liigutada. Kohtuasjas Arizona v. Hicks (1987) leiti, et ametnik tegutses ebaseaduslikult. Tulistamist uurides liigutas ametnik - ilma tõenäoliste põhjusteta - stereoseadmeid, et salvestada seerianumbreid. Samuti konfiskeeriti kolm relva ja sukamütsimask. Kohus rahuldas kostja taotluse jätta kõik konfiskeeritud tõendid esitamata, sest tema neljanda muudatuse õigusi oli rikutud. Selgeltnägemise doktriini on laiendatud ka alamdoktriinidele "plain feel", "plain smell" ja "plain hearing".
Digitaalsed otsingud
Kurjategijad kasutavad kuritegude toimepanemiseks tavapäraselt arvuteid ja mobiilseadmeid. Kohtud on seni lubanud õiguskaitseorganitele laialdased volitused uurida kõiki arvutites olevaid faile, et otsida ebaseaduslikke materjale.
