USA põhiseaduse IV muudatus: läbiotsimised, arestimised ja õigused

USA põhiseaduse IV muudatus: kuidas piiratakse läbiotsimisi ja arestimisi, kaitstakse kodu- ja eraõigusi ning milline on kohtupraktika, juhtumid ja ajalooline taust.

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljas muudatus (IV muudatus) kaitseb inimeste privaatsust ja turvalisust, keelates põhjendamatud läbiotsimised ja arestimised ja nõudes, et iga läbiotsimismäärus või vahistamismäärus oleks kohtu poolt kinnitatud, selgelt põhjendatud ning piiritletud. See kaitse on osa õiguste deklaratsioonist ja moodustab olulise tasakaalustava elemendi valitsuse võimu ja üksikisiku õiguste vahel. Neljanda muudatuse eesmärk oli takistada võimu kuritarvitamist – eriti sellist, mis tekkis Briti valitsuse praktilisest kasutamisest üldiste läbiotsimismääruste (writs of assistance) näol.

Ajalooline taust ja vastuvõtt

Neljanda muudatuse taust seisneb põhiliselt revolutsioonieelse aja vastuoludes: üldised läbiotsimismäärused olid üks peamisi pingeallikaid revolutsioonieelses Ameerikas. Neljanda muudatuse teksti esitas kongressis 1789. aastal James Madison koos teiste Bill of Rights'i muudatusettepanekutega ning need esitati vastuseks föderalistide ja teiste vaidlustele uue põhiseaduse üle. Kongress saatis 1789. aasta augustis osariikidele 12 muudatusettepanekut; neist 10 kiideti osariikide poolt heaks. Viimane osariik, Virginia, ratifitseeris muudatused (sealhulgas neljanda muudatuse) 15. detsembril 1791. aastal, ja 1. märtsil 1792 teatas riigisekretär Thomas Jefferson muudatuse vastuvõtmisest.

Muudatuse rakendamine ja inkorporeerimine

Algselt seoti Bill of Rights peamiselt föderaalvalitsuse tegevusega; osariikide suhtes hakati neid kaitseid rakendama järk-järgult kohtulahendite kaudu (nn selektiivne inkorporeerimine). Kuna föderaalsed kriminaaluurimised olid Ameerika esimesel sajandil vähem levinud, on neljanda muudatuse kohta vähe varajast kohtupraktikat enne 20. sajandit. Oluline läbimurre oli aga otsus Mapp vs. Ohio (1961), milles ülemkohus leidis, et väljajätmise reegel (vt allpool) ja seega paljud neljanda muudatuse kaitsed kehtivad ka osariikide suhtes.

Põhikohustused ja -mõisted

Neljanda muudatuse keskne nõue on see, et läbiotsimine ja arestimine (sh vahistamine) peavad põhinema konkreetsetel faktidel, mis toetavad usutavat põhjendust ning mis on esitatud otsuse teinud kohtule (tavaliselt magistrile). Tavaliselt teeb seda õiguskaitseametnik, kes annab vande või kinnitab väited ametlikus ametialases kirjas (affidavit). Olulised nõuded on:

• Usutav põhjendus (probable cause) — piisav faktipõhine alus, et usaldada, et tõend leidub või et isik on toime pannud kuriteo.
• Vande all esitatud faktid — ametlikud avaldused, millega taotletakse luba.
• Eripära (particularity) — määruses peab olema täpselt kirjeldatud otsitav koht ja objektid või isikud, mida otsitakse.
• Neutraalne ja erapooletu magistrat — otsuse peab tegema sõltumatu kohtunik, mitte uurija ise.

Kohtupraktika on täpsustanud, millised valitsuse tegevused loevad "läbiotsimiseks" või "arestimiseks". Varasemad lahendid piirdusid sageli füüsilise sissetungiga eraomandisse, kuid otsus Katz vs. Ameerika Ühendriigid (1967) laiendas kaitset: ülemkohus rõhutas, et kaitse puudutab nii füüsilisi ruume kui ka üksikisiku mõistlikke privaatsuseootusi — kaitse on seega kontakti-, tehnoloogia- ja olukorrapõhine.

Peamised erandid volituste nõudele

Kuigi enamikul juhtudel vajavad õiguskaitseametnikud luba, on kohtud tunnistanud rea olulisi erandeid. Peamised erandid on:

• Nõusolek: Kui inimene vabatahtlikult annab loa läbiotsimiseks, pole luba vaja (loapõhine otsus peab olema vabatahtlik, mitte sunditud).
• Omandi/keha läbiotsimine vahistamise ajal (search incident to arrest): Lubatud takistamaks tõende hävitamist või tagamaks ametniku ohutust (seda on piiratud juhtumitega, näiteks Chimel ja sõidukite puhul Arizona v. Gant erisused).
• Kaugsõidukite ja mootorsõidukite erand (automobile exception): Sõidukitel on piiratud privaatsus ja neid võib otsida ilma eelneva määruseta, kui on usutav põhjendus, et tõendeid leidub.
• Avalikult nähtavad tõendid (plain-view doctrine): Kui seaduslikult kohalolev ametnik näeb selgelt tõendeid, võib neid konfiskeerida.
• Hädavajalikud asjaolud (exigent circumstances): Kui viivitamine (nt ootel lunamääruse saamiseks) ohustaks inimelu, tõendeid või võimalust kinnipidamiseks, võib toimida ilma määruseta.
• Piiri- ja tollikontrollid: Piiril toimuvad otsingud on laiemalt lubatud ja nõuavad vähem õiguskaitset.
• Administratiivsed ja erivajadused: Näiteks lennujaamade, koolide ja töökohapõhised kontrollid, millel on teistsugune juriidiline raamistik (nt New Jersey v. T.L.O. kooliotsingute puhul).
• Peatumised ja keppid (stop-and-frisk): Vastavalt Terry v. Ohio võivad politseinikud peatada isiku ja teha pinnapealse kontrolli, kui on mõistlik kahtlus (reasonable suspicion) — see on madalam tase kui probable cause.

Väljajätmise reegel ja vastutuse mehhanismid

Väljajätmise reegel (exclusionary rule) on üks peamisi vahendeid neljanda muudatuse jõustamiseks. Kohtuasjas Weeks vs. Ameerika Ühendriigid (1914) kehtestati reegel föderaaltasandil: neljanda muudatuse rikkumise teel saadud tõendid on kriminaalmenetluses üldjuhul vastuvõetamatud. Hiljem kinnitas ülemkohus, et väljajätmise reegel kehtib ka osariikide kohtutes Mapp vs. Ohio (1961) läbi. Lisaks väljajätmisele käsitletakse ka "mürgise puu vili" (fruit of the poisonous tree) põhimõtet: ebaseadusliku läbiotsimise tagajärjel hiljem leitud tõendid võivad samuti olla vastuvõetamatud, välja arvatud juhul, kui saab näidata mõnda erandit.

Peamised erandid väljajätmisele ja "mürgise puu vilja" doktriinile on:

• Sõltumatu allikas (independent source): kui tõend leiti iseseisvalt ja seaduslikult väljaspool ebaseaduslikku läbiotsimist.
• Paratamatu avastamine (inevitable discovery): kui tõend oleks varem või samal ajal paratamatult leitud seaduslikul viisil.
• Vahejuhtumi (attenuation) põhimõte: kui seos ebaseadusliku tegevuse ja tõendi leidmise vahel on nii kauge, et tõend ei ole otsene "puu vili".
• Heauskne ametniku erand (good-faith exception): kui ametnik tegutses heauskselt, tuginedes näiliselt kehtivale määrusele või käsule (sh United States v. Leon ja sarnased otsused).

Praktilised tagajärjed ja õiguslikud abinõud

Neljanda muudatuse rikkumine võib viia mitme tagajärjeni:

• Kriminaalmenetluses võidakse tõendeid väljajätta (mitte kasutada kohtuasjas) — see on tavaliselt kaitse peamine vahend.
• Kaitsealused võivad esitada mootuse tõendite väljajätmise taotluse (motion to suppress), mille üle kohus otsustab enne süüdistuse läbivaatamist.
• Isikud, kelle õigusi on rikutud, võivad pöörduda tsiviilkohtusse ja kahjunõude (nt 42 U.S.C. § 1983) kaudu nõuda hüvitist või esitada kaebusi ametnike distsiplinaarmenetluse algatamiseks.

Oluline tasakaal

Neljanda muudatuse tähendus seisneb pidevas tasakaalustamises: ühiskond püüab kaitsta inimeste privaatsust ja vabadust, samal ajal võimaldades õiguskaitsel rakendada meetmeid avaliku korra ja turvalisuse tagamiseks. Kohtudest ja seadusandjatest koosnevad institutsioonid panevad paika selle, kus ja kuidas see tasakaal muutuvates oludes (nt tehnoloogia areng, uued uurimismeetodid) parimal viisil säilitada. Kohtupraktika, sealhulgas Mapp vs. Ohio ning Katz vs. Ameerika Ühendriigid otsused, on olnud selle tasakaalu kujundajad ning jätkavad neljanda muudatuse tõlgendamist tänapäeva reaalsuses.

Küsimused ja vastused

K: Mis on neljas muudatusettepanek?

K: Millal see vastu võeti?

K: Kas see kehtib osariikide suhtes?

K: Millised on mõned erandid õiguskaitseametnike jaoks, kes vajavad luba?

K: Kuidas rakendatakse neljandat muudatust?

K: Kes tegi ettepaneku selle muudatusettepaneku esitamiseks kongressile?

Otsing