Potomaci armee: Liidu peaarmee Ameerika kodusõjas (1861–1865)
Potomaci armee: põhjalik ülevaade Liidu peaarmeest Ameerika kodusõjas 1861–1865 — kaitse Washingtoni, lahingud Põhja-Virginias, vastuolulised kindralid ja sõjastrateegiad.
Potomaci armee oli peamine liidu armee Ameerika kodusõja idateatris aastatel 1861–1865. Armeet kutsuti vahel ka „Mr. Lincolni armee“, sest president Abraham Lincoln oli selle tegevuse ja juhtide valikuga tihedalt seotud ning avaldas otsest poliitilist survet sõjaliste otsuste kujundamisel.
Armee kaks peamist missiooni olid selged: kaitsta Washingtoni kui liidu pealinna ja pidada peamist vastasseisu Põhja-Virginia konföderatsiooni armee — eesmärgiga selle lõplik alistamine või niivõrd nõrgestamine, et konfederatsiooni sõjaline võimekus idarindel lõppeks.
Potomac'i armeed juhtinud kindralid olid ja on sõjaajaloo üheks kõige vastuolulisemaks teemaks: juhtide sagedased vahetused, poliitilised kompromissid ja mõnikord ettevaatlik või eksitav taktika andsid armee mainet, kus kannatusi ja kaotusi oli palju. Mõned tuntumad armee juhid olid Irvin McDowell, George McClellan, Joseph Hooker ning George G. Meade. Nende juhtimisel sai armee periooditi rohkem kaotusi kui võite, kuid lõppvõit ja konfederatsiooni lüüasaamine idatiatril ei sõltunud vaid ühest väeosast ega ühest juhist.
Armee ajaloos on mitu tähtsat kampaaniat ja lahingut, mis kujundasid nii sõja kulgu kui ka rahvuslikku mälu:
- Esimene Bull Run / First Manassas (juuli 1861) — varajane liidu tagasilöök ja armee organiseerimata olemise näide;
- Penninsula’i kampaania (1862) ja McClellani aeg — pingutus Richmondi vallutamiseks, mis lõppes ebaõnnestumisega;
- Sharpsburg / Antietam (september 1862) — verine lahing, mis peatas Lee edasitungi ja andis Lincolnile poliitilise võimaluse kuulutada emancipation proclamation’i eeltingimus;
- Fredericksburg (detsember 1862) ja Chancellorsville (mai 1863) — suured kaotused liidule;
- Gettysburg (juuni–juuli 1863) — suur pöördepunkt idatiatris, kus George Meade’i juhtimisel saavutati oluline võit;
- Overland Campaign ja lahingud 1864 (Wilderness, Spotsylvania, Cold Harbor) — intensiivne ja kulukas sõjategevus, mille kavandas ja ülevaatas suuremas plaanis kindral Ulysses S. Grant, kuigi Potomaci armeed juhtis ametlikult Meade;
- Petersburgi piiramine ja lõpufaasid (1864–1865) — lõppfaas, mis viis Lee kapituleerumiseni Appomattoxi all 1865. aastal.
Potomaci armee kannatas suuri inimkaotusi ning tema mitmekesine edu ja ebaedu peegeldasid nii sõjalis-poliitilisi pingeid Washingtonis kui ka lõhestatust sõjalises juhtimises. Samas oli armee otsustava tähtsusega liidu lõpuni vastu pidamisel idarindel ja selle tegevus aitas lõpuks kaasa Ühendriikide võidule ja riigi säilimisele.
Järeltulev pärand sisaldab õppetunde juhtimisest, tsiviilvõimu ja sõjaväe suhteist ning uuenevat strateegilist mõistmist 19. sajandi suurte armeeoperatsioonide kohta. Potomaci armee tegevus jääb Ameerika kodusõja keskseteks sündmusteks nii sõjalise kui ka poliitilise ajaloo uurimisel.
Potomac'i armee juhid, 1862
Ajalugu
Potomac'i armee sai alguse, kui president Lincoln kutsus 75 000 sõjaväelast põhjapoolsetest osariikidest. See oli vaid päev pärast seda, kui Fort Sumteri garnison oli konföderatsiooni vägedele alla andnud. Need üksused pidid teenima 90 päeva ja igale osariigi kubernerile anti kvoot. Tol ajal oli 90 päeva maksimaalne aeg, mille jooksul võisid miilitsad vastavalt 1795. aasta miilitsaseadusele teenida. 1861. aastal oli USA regulaararmee koosseisus vaid 16 367 ohvitseri ja meest. Nad olid organiseeritud 197 kompaniiks, millest 179 olid laiali piirivalvealal läänes. Mississippi jõest ida pool olid ülejäänud 18 kompaniid kõik suurtükiväe koosseisus. Kokku oli ainult kuus kindralit, sealhulgas ülemjuhataja Winfield Scott.
Oli hädavajalik koguda armee kokku nii kiiresti kui võimalik. Washingtoni ähvardas 20 000 Konföderatsiooni väeosa, mis asus vaid 25 miili kaugusel Virginia osariigis Manassase lähedal laagris. 1861. aasta aprillis, mais ja juunis oli vabatahtlikke igal pool. Peaaegu iga päev saabus rongiga uus rühm. Nad laagerdusid kõikjal, isegi Valge Maja murul. 24. mail 1861 võttis brigaadikindral Irwin McDowell uue armee, mida nimetati Kirde-Virginia armeeks, juhtimise üle. Kuna väljaõpe oli veel pooleli, anti McDowellile käsk astuda Manassas'i juures vastu konföderatsiooni vägedele. Ta liikus väga aeglaselt lõunasse, mis andis konföderatsiooni ülemale P. G. T. Beauregardile piisavalt aega, et kutsuda oma kindrali Joseph E. Johnstonilt tugevdusi. Järgnenud lahingut nimetati esimeseks Bull Runi lahinguks.
Esimene Bull Run'i lahing
Seda nimetatakse ka Manassase esimeseks lahinguks. 21. juulil 1861 peetud lahing oli Ameerika kodusõja esimene suur lahing. McDowell hakkas osa oma armeest marssima ümber konföderatsiooni armee vasakpoolse otsa, püüdes sooritada flankerimismanöövrit. Kaks armeed hakkasid umbes kell 6 hommikul Matthews Hilli lähedal teineteist tulistama. Konföderatsioonlased ei oodanud, et liidu armee ründab, kuid liigutasid brigaadid oma vasakule küljele. Liidu armee surus konföderaalid Matthews Hillilt tagasi umbes kell 11. Konföderaalid taganesid teise künka, Henry House Hill, juurde. Künkal asus Thomas J. Jacksoni brigaad. Teine konföderatsiooni kindral üritas oma mehi ümber rühmitada. Kui Jackson tormas ettepoole, et täita lünka konföderatsiooni rivis, ütles kindral: "Vaadake, mehed, seal seisab Jackson nagu kivimüür!" Pärast lahingut hakati Jacksoni kutsuma "Stonewall Jacksoniks". Kõik liidu rünnakud konföderatsiooni liinidele ebaõnnestusid. Pärastlõunal tegid konföderatsioonlased oma rünnaku. See ajas liidu armee tagasi Washingtoni suunas, konföderatsioonlased olid liiga väsinud, et neid taga ajada.
Neli päeva hiljem asendas McDowelli kindralmajor George B. McClellan. Kuu aega hiljem muudeti nimi Potomaci armeeks. McClellan alustas McDowelli tooreste vägede väljaõpet. Ta organiseeris armee ja hoolitses selle eest, et nad oleksid hästi varustatud. Mitme kuu jooksul kutsus Lincoln MaClellanit üles võtma Potomac'i armee ja astuma pealetungile. Lõpuks nõudis Lincoln, et ta võtaks meetmeid konföderatsiooni armee vastu.
Poolsaare kampaania
Märtsis 1862 alustas Potomaci armee oma esimest suuremahulist pealetungi Ameerika kodusõja idateatris. McClellan maabus oma armee Fort Monroe'is. Seejärel liikus armee loodesse, Virginia poolsaarele. Konföderatsiooni kaitsepositsioon Warwicki liinil tabas McClellani üllatusena. McClellan andis oma armeele korralduse valmistuda Yorktowni (Virginia) piiramiseks. Enne kui liidu armee oli valmis, alustasid konföderatsioonlased tagasitõmbumist Richmondi suunas. Kampaania esimesed rasked lahingud toimusid Williamsburgi lahingus. Liidu väed saavutasid mõned väikesed võidud, kuid konföderatsioonlased jätkasid taganemist. Amfiibide kõrvalliikumine katkestas konföderatsiooni taganemise. Drewry's Bluffi lahingus ebaõnnestus USA mereväe katse jõuda Richmondisse Jamesi jõe kaudu.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Potomac'i armee?
V: Potomaci armee oli Ameerika kodusõja idateatris aastatel 1861-1865 liidu peamine armee.
K: Miks tunti seda härra Lincolni armee nime all?
V: See oli tuntud kui härra Lincolni armee, kuna president Abraham Lincoln oli sellesse tihedalt kaasatud.
K: Millised olid Potomaci armee kaks missiooni?
V: Esimene ülesanne oli kaitsta Washingtoni, D.C. Teine ülesanne oli lüüa Põhja-Virginia konföderatsiooni armee.
K: Kes olid mõned kindralid, kes juhtisid Potomaci armeed?
V: Mõned Potomac'i armeed juhtinud kindralid olid Irvin McDowell, George McClellan, Joseph Hooker ja George G. Meade.
K: Kas Potomac'i armee sai nende kindralite all rohkem kaotusi või võite?
V: Nende kindralite all oli Potomac'i armeel rohkem kaotusi kui võite.
K: Miks on Potomac'i armeed juhtinud kindralid vastuolulised?
V: Potomac'i armeed juhtinud kindralid on endiselt ühed kõige vastuolulisemad sõjaväejuhid ajaloos.
K: Kui kaua Potomac'i armee eksisteeris?
V: Potomac'i armee eksisteeris Ameerika kodusõja ajal aastatel 1861-1865.
Otsige