Potomaci armee oli peamine liidu armee Ameerika kodusõja idateatris aastatel 1861–1865. Armeet kutsuti vahel ka „Mr. Lincolni armee“, sest president Abraham Lincoln oli selle tegevuse ja juhtide valikuga tihedalt seotud ning avaldas otsest poliitilist survet sõjaliste otsuste kujundamisel.

Armee kaks peamist missiooni olid selged: kaitsta Washingtoni kui liidu pealinna ja pidada peamist vastasseisu Põhja-Virginia konföderatsiooni armee — eesmärgiga selle lõplik alistamine või niivõrd nõrgestamine, et konfederatsiooni sõjaline võimekus idarindel lõppeks.

Potomac'i armeed juhtinud kindralid olid ja on sõjaajaloo üheks kõige vastuolulisemaks teemaks: juhtide sagedased vahetused, poliitilised kompromissid ja mõnikord ettevaatlik või eksitav taktika andsid armee mainet, kus kannatusi ja kaotusi oli palju. Mõned tuntumad armee juhid olid Irvin McDowell, George McClellan, Joseph Hooker ning George G. Meade. Nende juhtimisel sai armee periooditi rohkem kaotusi kui võite, kuid lõppvõit ja konfederatsiooni lüüasaamine idatiatril ei sõltunud vaid ühest väeosast ega ühest juhist.

Armee ajaloos on mitu tähtsat kampaaniat ja lahingut, mis kujundasid nii sõja kulgu kui ka rahvuslikku mälu:

  • Esimene Bull Run / First Manassas (juuli 1861) — varajane liidu tagasilöök ja armee organiseerimata olemise näide;
  • Penninsula’i kampaania (1862) ja McClellani aeg — pingutus Richmondi vallutamiseks, mis lõppes ebaõnnestumisega;
  • Sharpsburg / Antietam (september 1862) — verine lahing, mis peatas Lee edasitungi ja andis Lincolnile poliitilise võimaluse kuulutada emancipation proclamation’i eeltingimus;
  • Fredericksburg (detsember 1862) ja Chancellorsville (mai 1863) — suured kaotused liidule;
  • Gettysburg (juuni–juuli 1863) — suur pöördepunkt idatiatris, kus George Meade’i juhtimisel saavutati oluline võit;
  • Overland Campaign ja lahingud 1864 (Wilderness, Spotsylvania, Cold Harbor) — intensiivne ja kulukas sõjategevus, mille kavandas ja ülevaatas suuremas plaanis kindral Ulysses S. Grant, kuigi Potomaci armeed juhtis ametlikult Meade;
  • Petersburgi piiramine ja lõpufaasid (1864–1865) — lõppfaas, mis viis Lee kapituleerumiseni Appomattoxi all 1865. aastal.

Potomaci armee kannatas suuri inimkaotusi ning tema mitmekesine edu ja ebaedu peegeldasid nii sõjalis-poliitilisi pingeid Washingtonis kui ka lõhestatust sõjalises juhtimises. Samas oli armee otsustava tähtsusega liidu lõpuni vastu pidamisel idarindel ja selle tegevus aitas lõpuks kaasa Ühendriikide võidule ja riigi säilimisele.

Järeltulev pärand sisaldab õppetunde juhtimisest, tsiviilvõimu ja sõjaväe suhteist ning uuenevat strateegilist mõistmist 19. sajandi suurte armeeoperatsioonide kohta. Potomaci armee tegevus jääb Ameerika kodusõja keskseteks sündmusteks nii sõjalise kui ka poliitilise ajaloo uurimisel.