Winfield Scott (13. juuni 1786 – 29. mai 1866) oli Ameerika Ühendriikide armeekindral ja 1852. aastal ebaõnnestunud Whig-Partei presidendikandidaat. Ta oli üks 19. sajandi tuntumaid Ameerika sõjaväelasi, kellel oli pikk avalik karjäär nii sõjaväes kui ka poliitikas.

Varajane elu ja haridus

Scott sündis William Scotti ja Anna Masoni pojana 13. juunil 1786. aastal Virginia osariigis Dinwiddie maakonnas Peterburi lähedal. Ta õppis lühikest aega William and Mary kolledžis, õppis seejärel õigusteadust eraadvokaadi juures ja liitus 1807. aastal Virginia miilitsaga, teenides ratsaväe korrapidajana Peterburi ümbruses. Varajases elus omandas ta nii tsiviil- kui ka sõjalisi teadmisi, mis aitasid tal edaspidises karjääris edu saavutada.

Sõjaväeline karjäär

Scotti sõjaväeline karjäär kestis mitu aastakümmet. Ta astus regulaararmee teenistusse ja tõusis järk-järgult auastmetes. Osales 1812. aasta sõjas ning sai tunnustust ja haavata raskemates lahingutes, mis soodustasid tema kiiremat edutamist.

Teda tunti distsipliini ja sõjalise korra poolest ning ta sai hüüdnime “Old Fuss and Feathers” eelkõige oma sõjaväelise välimuse ja pidulike paraadireeglite rõhutamise tõttu. 1830.–1840. aastatel juhtis ta erinevaid väeoperatsioone ja oli armee juhtiv figuur.

Pärast 1846–1848 peetud Mehhiko–Ameerika sõda sai Scottist rahvuskangelane: tema juhitud dessandiväe operatsioonid, mis viisid Mehhiko linna vallutuseni 1847. aastal, olid sõja otsustavad etapid. Pärast Mexico City võtmist määrati ta Mehhiko pealinna sõjaväekuberneriks. Tema edukas kampaania suurendas oluliselt tema riiklikku mainet.

Hiljem teenis Scott pikki periode Ameerika Ühendriikide armees kui selle juhtiv ametnik (general-in-chief). Vähese kaitseplaaniga seoses Ameerika kodusõja hakul 1861. aastal pakkus ta välja nn Anaconda-plaani – laevastiku blokaad ja jõgede vallutamine, et lämmatada Konföderatsiooni elutähtis side- ja transpordivõrgustik. Tema kõrgeealine vanus ja halvenev tervis aga takistasid tal kodusõjas aktiivselt rindel juhtida ning 1861. aastal astus ta tagasi juhtivast positsioonist.

Poliitiline tegevus ja 1852. aasta presidendivalimised

Tänu Mehhiko sõjas saadud kuulsusele nimetas Whigide partei 1852. aastal ametis olnud presidendi Millard Fillmore asemel oma kandidaadiks Winfield Scotti. Scott kandideeris tugeva sõjalise taustaga rahvusliku koondava figuurina, kuid sisepoliitilised lõhed parteis ning osade valijate kartus tema sõjalise tausta ees aitasid kaasa tema kaotusele demokraatide kandidaadile Franklin Pierce'ile. Kuigi ta üldvalimistel kaotas, jäi Scott rahvuslikult tuntud ja austatud tegelaseks.

1856. aastal määras Kongress talle kindralleitnandi (lieutenant general) auastme, muutes ta selle auastme esimeseks kandjaks pärast George Washingtoni.

Isiklik elu

Scott abiellus kaks korda. Esimene abielu Lucy Bakeriga kestis alates 1812. aastast kuni tema surmani 1816. aastal; sellel abielul oli üks poeg. 1817. aastal abiellus Scott Maria De Hart Mayoga; nende abielu kestis kuni Maria surmani 1862. aastal ja paaril oli kuus last. Pereelu ning pikk karjäär mõjutasid tema isikupära ja avalikku kuvandit — ta oli nii pühendunud sõjaväeelule kui ka perekonnale.

Surm ja pärand

Winfield Scott suri West Pointis, New Yorgis 29. mail 1866, 79-aastaselt. Ta on maetud West Pointi kalmistule. Tema nime ja kuvandiga seoses on Ameerikas mitmeid pühendusi: linnu ja kindlusi (nt Fort Scott Kansasis) on nimetatud tema auks, samuti on tema mälestust jäädvustatud mälestisena ja ajaloolistes kirjeldustes.

Tema perekonnanime järgi on laialt levinud väljend “Great Scott!” — kuigi fraasi täpne päritolu on osaliselt ümbritsetud rahvapärimusega, on see sidunud tema nime rahvalikus keeles ja kultuuris.

Mälu ja hinnang

Winfield Scotti peetakse üheks olulisemaks Ühendriikide sõjaväeliseks juhiks 19. sajandil. Tema karjäär hõlmas nii lahingulisi saavutusi kui ka administratiivset ja strateegilist mõtlemist (nt Anaconda-plaan). Kuigi tema pärand on keerukas — tema range distsipliin ja mõningane konservatiivne poliitiline hoiak tekitasid vastuolusid — on tema panus Ameerika sõjalukku ja riiklikku ajaloosse laialdaselt tunnustatud.