Wulfhere — Mercia kuningas (658–675) ja Inglismaa varajane bretwalda

Wulfhere või Wulfar († 675) oli varajane Mercia kuningas, kes valitses umbes aastatel 658–675. Ta oli üks Penda pojadest ja tõusis võimule ajal, kui Inglismaa poliitiline kaart muutus pärast Penda ja tema järglaste tegevust kiiresti. Kuigi tema isa oli pagan, võttis Wulfhere kristluse ning tema usuvalik mõjutas märgatavalt nii sisepoliitikat kui ka suhteid naabritega.

Perekond ja troonile tulek

Wulfhere oli noorem vend Peada, kes oli enne teda Mercia juht. Peada valitses Mercia põhjaosas ja oli Mertsiat Thamesi jõest lõuna pool Northumbria Oswiu (Oswiu) alluvuses. Pärast Peada mõrva hoidis Oswiu Merciat otseselt enda kontrolli all, kuni mercialased ehk kuningriigi ealdormenid mässasid ja asetasid Wulfhere troonile. Selline võimutüvi tähendas, et Wulfhere pidi oma valitsust kindlustama nii sõjaliselt kui ka diplomaatiliselt.

Valitsemine ja väline mõju

Wulfhere valitses Merciat alates umbes 658. aastast kuni oma surmani 675. aastal. Tema ajal kasvas Merciad roll kui üks võimsamaid anglosaksi kuningriike lõuna- ja kesk-Inglismaal. Wulfhere laienes ja kindlustas Mercia mõjuvõimu eelkõige lõuna- ja ida-suundades, segades end tihti teiste väikeste kuningriikide siseasjadesse ning sõlmites ajutisi liite ja abistamisi võimuvõitluste korral.

Alluvuse ja ülemvõimu laiemaks kandmiseks kasutas Wulfhere nii sõjalisi kampaaniaid kui ka abielu- ja liitluspoliitikat. Ta sekkus teiste kuningriikide, nagu Kent, Essex ja teised lõunapoolsed võimud, siseoludesse ning sai linnade ja kohalike juhtide toetust, mis aitas Mercial luua ajutisi üleordustasemeid. Tänu sellele peetakse teda sageli esimese Mercia päritolu bretwaldaks (ülemvalitsejaks) Lõuna-Inglismaal — see tähendab kroonilist tähtsust teiste anglosaksi valitsejate seas.

Suhted kirikuga

Wulfhere usuvalik oli oluline poliitiline tegur. Erinevalt oma isast Pendast toetas ta kristlust ja seda ka praktilisel moel: soosis kirikuõpetust, toetas vaimulikke ja kinkis maad kiriklikele kogukondadele. Tema aeg langes kokku suurte kirikliku organiseerimise protsessidega anglosaksi Inglismaal, mistõttu Wulfhere roll kristliku võrgustiku toetajana aitas tal tugevdada oma võimu nii moraalselt kui ka administratiivselt. Kirikule antud toetused parandasid tema mainet kristlike kuningate ringis ja lõid liiteid, mis osutasid tema ülemaailmsele mõjule.

Surm ja pärand

Wulfhere suri 675. aastal. Pärast tema surma tõusis Mercia troonile tema vend Æthelred, kes jätkas Mercia tähtsuse hoidmist 7. sajandi lõpu poole. Wulfhere pärand seisneb eelkõige selles, et tema valitsemise ajal tugevnes Mercia kui piirkondlik suurvõim ning et ta oli üks esimesi mercialasi, kes saavutas poliitilise ja kirikliku üleoleku üle mitme naaberkuningriigi. Seda ajajärku vaadeldakse tihti kui algust Mercia pikemast mõjuperioodist anglosaksi maades.

Kuigi ajaloolised allikad — eelkõige Beda ja hilisemad kronoloogiad — annavad meile vaid killustatud ja mõnikord vastuolulist teavet, jääb Wulfhere tähtsaks kujuks anglosaksi ajaloo uurimisel: tema valitsemine näitab, kuidas religioon, sõjaline jõud ja diplomaatia üheskoos kujundasid varajase Inglismaa poliitilist arengut.

Bretwalda

Selleks ajaks, kui Oswiu 670. aastal suri, oli Wulfhere enamiku Lõuna-Inglismaa valitseja. Pärast seda, kui kuningas Cenwalh oli ta Wessexist välja ajanud, seadis ta Londonisse piiskop Wine'i. Kuigi Wulfhere ei kontrollinud otseselt Ida-Inglismaad, kontrollis ta Lindseyt ja Essexi. Kontrollides kõiki ümbritsevaid maid, sundis ta tõenäoliselt Ida-Angliat lepingusse. Seejärel sundis Wulfhere Athelwalhi tunnustama oma ülemvõimu Sussexis. Ta ajas läänesakslased Sussexist ja Hampshire'i idaosast välja. Idas laienedes tegi ta 670. aastal oma loja Frithuwoldi Surrey kuningaks. Kui Kenti kuningas Ecgberht 673. aastal suri, sai Wulfhere tema kahe poja Eadricu ja Wihtredi eestkostjaks. Seejärel valitses ta Kenti nende kaudu. Wulfhere'i toetusel juhatas Canterbury peapiiskop Theodore 673. aastal Hertfordi sinodi. Aastal 674 otsustas Wulfhere rünnata Northumbria. Oswiu poeg Ecgfrith Northumbria kuningas oli kuningaks saades maha surunud piktide mässu. Wulfhere sõlmis liidu enamiku lõunapoolsete kuningate, välja arvatud Wessexiga. Wulfhere'i juhitud lõunapoolne liit sai Ecgfrithilt lahingus lüüa. Kuigi Wulfhere jäi ellu, oli ta sunnitud Ecgfrithile maksu maksma. Peagi kaotas ta oma võimu Kentis. Tõenäoliselt kättemaksuks selle eest, et Wulfhere ei liitunud temaga võitluses Northumbria vastu, ründas ta Wessexi. Wessexi kuningas Aescwine alistas ta 674. aastal. Wulfhere suri 675. aasta alguses. Tema järglaseks kuningaks sai tema vend Aethelred.

Mercia ja vasallkuningriikide kaart.

Otsing