Mercia kuningriik oli 6. sajandist kuni 10. sajandini oluline monarhia Inglismaa Midlandis. Alates 7. sajandi keskpaigast kuni kuningriigina eksisteerimise lõppemiseni oli Mercia kõige võimsam anglosaksi kuningriik. Mõned selle valitsejad olid esimesed, kes võitsid selliseid tiitleid nagu Inglismaa kuningas ja Britannia kuningas. Mercia oli üks seitsmest Heptarhia kuningriigist. See on hilisem nimetus, mis anti seitsmele anglosaksi kuningriigile Inglismaal varasel keskajal. Peale Mercia hõlmas see Northumbria, Wessexi, Ida-Anglia, Essexi, Kenti ja Sussexi.

Mercia kuningate esimest dünastiat nimetatakse Iclingaks. Nimi pärineb Icelilt, kes valitses Merciaid umbes 450. aasta paiku. Selle dünastia liikmed väitsid end olevat oma Lääne-Euroopa kodumaa kuningliku perekonna järeltulijad. Mercia sai Penda all valitsevaks jõuks umbes 632. aastast kuni tema surmani 655. aastal. Tema poeg Bretwalda oli esimene lõunainglise piirkonna mertsialaste ülemvõimu kandja. Offa (757-796) oli esimene anglosaksi kuningatest, keda võib õigustatult nimetada "inglaste kuningaks". Mercia ei olnud enam kunagi nii võimas kui Offa valitsemise ajal. Nende järeltulijate kohta Inglismaal vt Inglise monarhide nimekiri.

Geograafia ja keskused

Mercia asus Inglismaa keskosas ehk Midlandsis. Tema territoorium hõlmas suurt osa tänapäevastest šire’idest nagu Staffordshire, Warwickshire, Leicestershire, Nottinghamshire ja osaliselt ka Lincolnshire. Kuningriigi poliitilised ja administratiivsed keskused olid mitmes paigas, kuid tähtsaimate hulka kuulus Tamworth, mis oli Mercia üks peamisi residentsikeskusi, samuti Lichfield, mis 8. sajandi keskel sai oluliseks kiriklikuks keskuseks.

Poliitika ja võimuladvik

Mercia mõju Lõuna-Inglismaal kasvas järk-järgult alates 7. sajandi keskpaigast. Tugevad valitsejad — näiteks Penda — kindlustasid Merciale sõjalise ja poliitilise positsiooni. Hiljem 8. sajandil tõusis Mercia hegemooniliseks jõuks eriti Æthelbaldi ja seejärel Offa valitsemise ajal; viimase võim kaasnes territoriaalse laienemise, diplomaatiliste sidemete ja rahapoliitiliste reformidega. Offa ehitas kuulsat piirimüüri, Offa vall (Offa's Dyke), mis tähistas Mercia ja Walesi kuningriikide piiri ning püüdis kontrollida suhtlust ja kaubandust lääne-suundades.

Religioon ja kultuur

7. sajandil toimus Mercias kristluse levik. Suhted Canterbury kirikliku eliidiga aitasid ümber pöörata mitmeid kohalikke valitsejaid; näiteks mõningad Penda järglased võtsid vastu kristluse, mis muutis religioosse ja haridusliku elu aluse. Mercia toetas kloostreid, kirikuid ja skriibitud tegevust — Lichfieldist sai tähtis piiskopkond, mille ambitsioonid kasvasid 8. sajandil, kui püüti tõsta Lichfieldi arhiipiiskopkonnaks Offa ajal.

Õigus, raha ja majandus

Mercia majandus põhines põllumajandusel, karjakasvatusel ning kohalikel turgudel. Offa-konna ajastul hakkas Mercia lööma münte — see aitas tugevdada keskvõimu ja lihtsustada maksustamist. Samuti on säilinud mitmeid Mercia kaartide ja kirjaprotokollide fragmente (charters), mis annavad infot maavalduste haldamisest ja suhetenormidest valitsejate ning vaimulikkonna vahel.

Tuntud valitsejad

  • Icel — Iclingate dünastia esialgne kujunemislegend (umbes 5. sajand).
  • Penda (u. 626–655) — üks varasemaid mõjuvõimsaid paganvalitsejaid, kelle all Mercia tugevnes sõjaliselt.
  • Wulfhere (u. 658–675) — Penda poeg, kes laiendas Mercia võimu Lõuna-Inglismaal ja kelle võimu on mõnikord käsitletud kui esimest Mercia üleolekut liiduna.
  • Æthelbald (716–757) — taastanud Mercia võimu 8. sajandi alguses ja kindlustanud talle liidrirolli Lõuna-Inglismaal.
  • Offa (757–796) — Mercia tipus, tuntud kui osav riigimees ja sõjapealik; tema valitsemise ajal jõudis Mercia suurimasse poliitilisse ja majanduslikku mõjuvõimu.
  • Coenwulf (r. 796–821) — püüdis säilitada ja taastada Offa pärandit järgneval perioodil.
  • Æthelflæd (Lady of the Mercians, 911–918) — Alfred Suure tütrejäreltulija, juhtis Mercia vastupanuliikumist viikingitele ja tegi koostööd Wessexiga, et tugevdada inglaste vastupanu.

Langus ja integreerumine

Mercia võimu langus algas 9. sajandil viikingirünnakute ning idapoolsete ja läänepoolsete naabritega toimuva poliitilise surve tõttu. 9. sajandi keskpaigas ja lõpus põhjustasid Suur Heatheni Armee ja teised pohmellained varju ning mõjutasid Mercia territoriaalset terviklikkust. 10. sajandi alguses — pärast Æthelflædi surma 918 ja tema tütre Ælfwynn lühikest ametiaega — integreeriti Mercia lõpuks tugevneva Wessexi kuningriigi (ja seeläbi Inglismaa kuningriigi) koosseisu: see tähistas Mercia kui iseseisva kuningriigi lõppu.

Pärand

Mercia pärand on märkimisväärne: tema ajastu kujundas kesk- ja ida-Inglismaa poliitilist kaarti, keelelist ning kultuurilist arengut ja kirikliku korralduse kujunemist. Offa ehitatud rajatised ja poliitilised reformid avaldasid püsivat mõju. Paljud praegused kohanimed, haldusjaotused ja ajaloolised mälestised Midlandsis viitavad Mercia varajasele tähtsusele inglise ajaloo kujundamisel.

Märkused ja täpsustused: algses tekstis mainitud termin "Bretwalda" viitab pigem varajasele anglosaksi liidri- või ülemvõimu tiitlile, mitte konkreetsele isikule; Mercia mõningate valitsejate võimupositsioonid on ajalooliste allikate järgi tõlgendatavad kui laiem üleolek Lõuna-Inglismaal.