See on hilisema Ida-Rooma impeeriumi keisrite nimekiri, mida tänapäeva ajaloolased nimetavad Bütsantsi keisriteks. See nimekiri ei sisalda paljusid keisreid, kes valitsevad koos kellegi teisega.

Kõigi keisrite tiitel enne Herakliust oli Augustus, kuid kasutati ka teisi tiitleid, näiteks Dominus. Pärast Herakliust muudeti tiitel kreekakeelseks Basileuseks. See tiitel tähendas varem "kuningas", "valitseja", kuid nüüd kasutati seda Augustuse asemel.

See nimekiri algab Konstantinoopoli esimese kristliku keisri Konstantin I Suurega, kes valitses Konstantinoopolist.

Üldkirjeldus ja ulatus

Artikkel katab Bütsantsi keisrite järjekorra Konstantin I-st kuni impeeriumi lõppemiseni 1453. aastal. Nimekirja eesmärk on anda selge loetelu pea- ja isikkoosseisust juhtivatest keisritest ning selgitada valitsemise peamisi muutusi. Loend ei hõlma tavaliselt teiseseid kaasvalitsejaid, pretendentkeisreid ega pikalt kontrollitud riigialasid, välja arvatud juhul, kui nad on ajalooliselt käsitletud eraldi isikutena.

Tiitlid, keel ja valitsemispaik

Bütsants kasvas esialgsest Rooma impeeriumist ja kandis alguses rooma institutsioone ja tiitleid. Administratiivselt ja kultuuriliselt toimus märkimisväärne muutus: ametlik valitsemiskeel läks ladinast kreeka keelele ning keisrite ametlik nimetus asendus järk-järgult: enne Herakliust kasutati peamiselt Augustus või Dominus, pärast seda sai valdavaks kreekakeelne Basileus. Samuti jäi Konstantinoopol (Constantinople) kogu aja impeeriumi keskuseks, kuigi mõningatel ajaloolistel perioodidel ja sõjalistes olukordades võis valitsemine ajutiselt mujale nihkuda.

Peamised ajajärud ja dünastiad

  • Konstantini dünastia (Konstantin I jt) — kristluse avalik tunnustamine ja Konstantinoopli asutamine/staatus rooma pealinnana.
  • Valentiniani/Tetrarhia ja järgnevad valitsejad — 4.–6. sajandi administratiivsed ja sõjalised reformid.
  • Justinianuse periood (6. sajand) — õigusreformid, ehitustööde õitseng (nt Hagia Sophia) ja territoriaalne taastumine Lääne aladel.
  • Herakliuse reformid (7. sajand) — sõjaline ja administratiivne ümberkujundamine, keeleline ning ideoloogiline pööre kreeka suunas.
  • Ikonoklasmi ajajärk — usulised konfliktid, mis mõjutasid nii sisepoliitikat kui ka kultuuri.
  • Makedoonia dünastia (9.–11. sajand) — kultuuriline renessanss ja sõjaline tugevnemine.
  • Komnenide ja Palaioloogide perioodid — Komnenide ajal toimus ajutine tugevnemine, 1204. aastal aga langes Konstantinoopol ristisõdijate ette ja tekkis Latini dünastia; 1261. aastal Palaioloogide taastumine aga nõrgenes järk-järgult kuni 1453.

Tähenduslikud märksõnad

  • Kaasvalitsejad: palju keisreid kroonis oma poeg või liitlane kaasvalitsejaks; sellised kaasvalitsejad on tihti nimekirjadest välja jäetud, kui nad ei olnud iseseisvalt peavõimul.
  • Poliitiline fragmentaarne periood: omapärased ajad, nagu 1204–1261 Ladina riigi okupatsioon, mõjutavad nimekirja ja valitsejate staatust.
  • Isikute identiteet: Bütsantsi keisritele viidati sageli mitme nimerolliga (nimed, tüvemedalid, tiitlid), mistõttu nimekirjad võivad erineda olenevalt kriteeriumist.

Loendamise põhimõtted ja märkused

Nimekirjas on lähtutud peamiselt sellest, kes pidas end ametlikult keisriks ega piirdunud ainult de jure pretendentidega. Kahe või enama isiku ühine valitsemine on keeruline: sageli nimetatakse kaaskeisreid, regente või lühiajaliselt trooni hõivanud isikuid eraldi märkusena, ent peanimekirjas on arvestatud vaid need, kelle valitsus oli ajalooliselt tunnustatud või tähistatud kui iseseisev keisriamet.

Lõpp ja pärand

Bütsantsi riik lõppes ametlikult 29. mail 1453, kui Osmanite sultan Mehmed II vallutas Konstantinoopoli. See sündmus lõpetas peaaegu tuhandeaastase Ida-Rooma keisririigi järeltulijaks loetava Bütsantsi järjepidevuse. Bütsantsi pärand hõlmab õiguse, kiriku-, kunsti- ja arhitektuurikontseptsioonide mõjuefekte, mis ulatuvad kaugele väljapoole selle ajalugu ja geograafiat.

Kokkuvõte

Käesolev nimekiri ja selgitused annavad ülevaate Bütsantsi keisrite järjekorrast alates Konstantin I-st kuni riigi lõpuni 1453. aastal. Kui otsite täielikku loendit iga üksiku keisri ja kaasvalitseja kohta koos täpsete aastaarvude ja biograafiliste andmetega, sobib sellele juurde tuginema kronoloogiline nimekiri või eraldi artiklid iga dünastia kohta.