Aethelbald (Æthelbald) — Mercia kuningas (†757), inglaste rahvuse algus

Aethelbald, Alweo poeg ja Penda venna Eowa pojapoeg. Kuna ta oli atheling ja võimalik konkurent troonile, sundis teda tema nõbu Ceolred Merciast lahkuma. Aethelbald leidis varjupaiga oma sugulase (püha) Guthlac of Crowland'i juures. Püha Guthlac suri 714. aastal, kuid ennustas, et Aethelbaldist saab Mercia kuningas. Kaks aastat hiljem, Ceolredi surma puhul, sai Aethelbald kuningaks. Üks tema esimesi tegusid oli alustada Crowlandi kloostri ehitamist, mille ta lubas Guthlacile ehitada, kui tema ennustus täitub. Oma valitsemisaja alguses oli Aethelbaldil oma piiridel tegemist kahe tugeva kuningaga. Ine of Wessex ja Wihtred of Kent omasid Lõuna-Inglismaal mõju. Aethelbaldil oli mõju teiste lõunapoolsete kuningate suhtes. Wihtred suri 725. aastal ja Ine loobus troonist 726. aastal. Ta toetas Wessexi Athelheardi kuningaks saamist 726. aastal.

Aethelbald hakkas osa Wessexi vallutama. Ta sai Berkshire'i 730. aastal. Kolm aastat hiljem võttis ta Wessexilt Somertoni. Aethelbald suutis kinkida Canterbury peapiiskopile Cookhami kloostri Berkshire'is (Wessex). Kui Bede lõpetas 731. aastal oma "Kirikliku ajaloo", oli Aethelbald kõigi Humberi jõest lõuna pool asuvate Inglise kuningriikide valitseja. Aastal 740 põletas Aethelbald Yorki ja hävitas suure osa Northumbriast. Samal aastal suri Athelheard of Wessex ja tema asemele troonile tuli Cuthred. Cuthred andis teada, et ta ei olnud nii nõrk valitseja kui Athelheard ja võitles selle vastu, et Aethelbald oleks tema ülemvõimu kandja. Cuthredi valitsemise esimesel kolmel aastal sõdis ta Merciaga, kuid saavutas vähe edu. Aastal 743 ühines Cuthred Aethelbaldiga võitluses walesi vastu. Aastal 748 üritas Cuthredi poeg Cynric oma isa kukutada ja hukkus mässu käigus. Anglosaksi kroonika kohaselt julgustas mässu Aethelbald. 752. aastal üritas Cuthred vabaneda kuningas Aethelbaldist. See viis lahinguni Burfordi juures, kus Cuthred võitles Aethelbaldi vastu. Lahing lõppes sellega, et Aethelbald põgenes lahinguväljalt. Sellest ajast alates säilitas Cuthred oma ülejäänud valitsemisaja jooksul iseseisvuse Merciast.

Ta mõjutas kolme järgneva Canterbury (Kenti) peapiiskopi valikut. Need olid Tatwine 731. aastal, Nothhelm 734. aastal ja Cuthbert 740. aastal. Mercia oli selleks ajaks väga jõukas kuningriik ja Aethelbald ise oli väga rikas. Ilmselt kasutas ta kirikurahasid oma eesmärkidel. Ta sundis mungasid oma ehitusprojektide kallal töötama. Aethelbald mitte ainult ei sundinud end nunnadele peale, vaid ta edendas sama kurja käitumist ka munkade seas. Püha Bonifatius kaebas kuningas Aethelbaldile tema kurjade teguviiside üle kirjas, mis pärineb umbes aastatest 746-747. Ta juhtis tähelepanu sellele, et Aethelbald ei olnud võtnud endale seaduslikku naist ega pidanud kinni kasinusest. Ta ütles, et kuningas oli rikkunud oma hea nime inimeste ees. Lõpuks ütles ta, et Aethelbaldi kuritegude toimepanemine kloostrites koos nunnade ja neitsitega kahekordistas tema süütegu. Ta hoiatas kuningat, et ta muudaks oma käitumist, enne kui teda tabab kohutav surm. See ei avaldanud Aethelbaldile mingit mõju. Ta muutus kirikumeeste suhtes kannatamatuks ja sekkus nende privileegidesse. Alles oma hilisematel aastatel hakkas ta kirikuga suhtlema vähem üleolevalt.

757. aastal mõrvati Aethelbald öösel ühe oma ihukaitsja poolt. Trooni hõivas ajutiselt Beornred, kuni Offa tuli võimule samal aastal, mil Aethelbald suri. Aethelbald säilitas oma ülemvõimu kõigi Lõuna-Inglismaa kuningriikide üle kauem kui ükski teine bretwalda. Ta tegi seda osaliselt jõuga; Aethelbald oli suurepärane sõjajuht. Osaliselt tegi ta seda tänu oma suurele rikkusele, mida teised kuningad talle maksid. Ta võis endale lubada nii suurt tööjõudu kui ka suurt sõjaväge. Samuti püüdis ta kasutada kiriku suurt rikkust enda kasuks. Kuid ta andis kirikule ka toetusi kloostrite ehitamiseks. Ta osales suurtel kirikukogudel, mida ilma tema toetuseta ei oleks toimunud. Ta oli võimas kuningas, kuid vähem kui ideaalne kristlane.